Juhtkiri: Miks ma kirikus käin?

Möödunud advendiajal oli minu üheks lugemisvaraks Vello Salo „Palved ja hommikumõtisklused“. Minu pikemat tähelepanu püüdis kogumikust järgnev tsitaat: „Öeldakse, et inimene õpib, niikaua kuni elab. Ei. Inimene elab, niikaua kuni ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terves maailmas tunda“. Vaikselt endamisi loetu üle mõtiskledes ja palvetades tabasin end hoopiski teistsuguselt küsimuselt – aga milleks ma üldse tegelikult kirikus käin? Kas Jumala pärast? Teiste inimeste pärast? Äkki hoopis iseenda teotahte ja kuuluvustunde pärast?

Kui esimesest ehmatusest toibusin, siis hakkasin taipama, et küsimus ei ole üldse mitte ühemõtteliselt Jumalasse uskumises. Minu küsimuse probleem ei ole ju selles, kas ma Jumalasse usun, vaid pigem selles millisena mina ise enda usuelu näen? Minu ja iga uskliku terviklik usuelu on mitmekihiline. Kirikus käimine ja koguduseliikmetega kohtumine on terviklikust usuelust ainult üks osa. Minu senise kogemuse järgi ei saa ka ütlemata jätta, et väga oluline ja suur osa. Ühtepidi on see iga inimese kuuluvusvajadusega seotud ja isikliku tänu põhjus. Teisal on aga Paulus kirjutanud koguduse toimimisest: „Vaimuandide suhtes, vennad, ei taha ma jätta teid teadmatusse. Te teate, et kui te olite paganad, siis te läksite tummade ebajumalate juurde, just nagu oleks teid tagant sunnitud. Seepärast ma teatan teile, et ükski, kes Jumala Vaimus räägib, ei ütle: „Neetud olgu Jeesus!” ning ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!” muidu kui Pühas Vaimus. Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks.“ (1Kr 12:1-7)

Vaimuandide andjaks on Jumal. Vaimuande jagab Jumal oma lastele. Keegi muu ei saa neid vaimuande anda ega keegi saa neid ka ise välja nõuda. Jumala andidega on aga nii, et need ei muuda ühtegi usklikku üleöö täiuslikuks inimeseks.

Jumalalt antud ande on vaja kasutada ja selle eest on iga inimene iseseisvalt vastutav.

Kui meenutan enda kogudusega liitumist, siis oli alguses kõik uus ja tundmatu. Oli väga põnev aeg minu elus ja sain palju uut teada, millest mul enne aimugi ei olnud. Nüüd ligemale 20 aastat hiljem tunnen, et vajan päev päeva järel veelgi rohkem Jumala armu ja tarkust. Mitte sellepärast, et eelnevad teadmised oleksid aja möödudes halvaks läinud või ununenud, vaid rohkemate teadmistega koos on hakanud mulle selgemaks saama kui väike on minu võimekus Jumala mõistmisel. 

Kujuta nüüd ette, et niisuguseid, väga piiratud teadmistega inimestesi, on Jumal läbi aegade seadnud koguduses üksteise kõrvale. Kogudusega liitudes annab Jumala Vaim igaühele erilise anni kaasinimeste teenimiseks, teiste Jumala laste toetamiseks. Nii ei ole kirikus käimise põhjus üksikisiku kasusaamisega seotud, vaid selle taga on Jumala and kõikidele inimestele ühiseks kasuks. Jeesuse jüngrite poolt rajatud koguduses on inimesed, kellel on kõigil midagi teiste toetamiseks jagada. Ka praegusel ajal on elamas inimesi, kelle arvates ei ole Jumala ja inimese vahelisse suhtesse kirikut vaja. On neid kes ütlevad selgelt välja, et nende suhe Jumalaga on korras ka kogudusega suhtlemata. Veelgi rohkem on neid, kes nii ei ütle, kuid rahustavad endi südametunnistust teadmisega, et Jumal on ju kõikjalviibiv. Sellise veendumuse kinnistumiseks võib Jumalaga kõnelda ja Piiblit lugeda ja jutlusi kuulata asukohast olenemata.

Paraku ma leian sarnasest hoiakust mõningaid seoseid Vello Salo tsitaadis olevate mõtetega (See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud ja hakkab kolmandal päeval lehkama.) Millegipärast on usuasjad nõnda, et neid kes tulevad ühel meelel kirikusse teiste koguduseliikmetega kokku,  saadavad usuelus suuremad õnnistused. Kes jäävad oma usus Jumalat teenides kogudusest ja kirikus käimisest eemale, nende terviklikust usuelust on üks suur ja oluline osa puudu. On Jeesuski õpetanud oma elu ajal, et tema on seal, kus kaks või kolm on tema nimel kokku tulnud. Sellest võime siis järeldada, et Jeesusega kohtumiseks on vaja kõigepealt kohtuda ühe kaaskummardajaga.

Soovin, et 2022. aasta oleks Pärnu Agape koguduses suunatud inimsuhetes teineteise toetamisele. Igaüks meist saab teist inimest esmalt hea eeskujuga toetada. Jumal õnnistagu meid ühises õppimises ja teineteise vastastikuses õpetamises. Nagu me kõik saame teisi oma andidega toetada, nii on meil kõigil ka väga palju teistelt inimestelt õppida.

Pastor Ardi