… on teie ramm!
Armas lugeja, soovin Sulle õnnistatud Kristuse ülestõusmispühi! Kristus on üles tõusnud! Surm ja haud on võidetud ning meie aukohus on olla nende sündmuste tunnistajaks kogu loodule meie ümber.
Kui vaadata kirikukalendrisse, siis on ristirahva jaoks paastuaeg ümber saanud. Eelolevad nädalad peale ülestõusmispühasid on rõõmu ja kiituse aeg. Meie jaoks võib seda hõiskamist ja rõõmu isegi pisut vähem tulla, sest maailm meie ümber on endiselt sassis. Kogu maailm on teatud mõttes pandud hirmuvalitsuse alla ja jätkuvalt ei ole paljude jaoks suurt rõõmu põhjust kuskilt võtta. Paljud pered on jätkuvalt kannatuses – füüsilises, emotsionaalses, majanduslikus, sotsiaalses mõttes. Väga paljud normaalsed tegevused on peatunud või ka teadmata ajaks lõppenud. Nendes tingimustes on sootuks lihtsam tulema nurin mõne kaasmaalase huulile kui siirad kiituse ja tänu mõtted.
Nende nurisemise mõtete sees olen ikka ja jälle kuulnud inimesi tagasi igatsemas endist aega. Ma arvan, et selles ei ole midagi halba, kui me ka ristirahvana palvetame enda maa ja rahva heaolu eest. See on üks osa meie kui koguduse kohustusest aga kas me selle juures peaksime taga igatsema möödunut? Kas me peaksime kogudusena takerduma vanadesse tuttavatesse harjumustesse? Siinkohal ma usun, et meie pilgud peaksid olema suunatud ennekõike usus ettepoole – sellele, millesse Jumala meid tahab juhatada. Nõnda kõneleb meiega ka Jumala Sõna : „Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ Js 43:18-19
Prohvet Jesaja sõnumist köidab mind hetkel lihtne küsimus – kas te ei märka? Kas meie ei märka? Kas mina ei märka – seda mida Jumal minu elus igal päeval uut ja imelist teeb? Võibolla me ei märkagi seda, mida Jumal meie sees ja meie kaudu teeb. Sellepärast ei näegi neid asju, et väga paljud meie hulgas on usinasti ametis endiste heade aegade meenutamisega ja nende tagasi igatsemisega. Arvates selle juures siiralt, kui endised ajad taastuvad, siis läheb kõik endistviisi jälle uue hooga käima. Jeesus ise on oma maise elu ajal õpetanud nõnda: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!” Lk 9:62
Armas kaasteenija – soovin Sulle nendel ülestõusmispühadel julgust vaadata ettepoole! Soovin, et me võiksime koos märgata seda, mida Jumal Sinu ja minu elus täna rõõmsat ning ülistust väärivat on tegemas. Mina usun, kui me näeme Jumala tegusid oma elus ja nendest Jumala tegudest teistele ka isiklikke tunnistusi jagame, siis me teeme head nendele, kes täna on lootusetus ja õnnetus olukorras. Meie saame rõõmustada neid, kes on kurvad. Meie saame julgustada neid, kes on hirmunud ja tuleviku sihi kaotanud. Et nüüd on käes pühade aeg, siis olgem koos rõõmsad ja ülistagem Jumalat nii nagu prohvet Nehemja sellest on kirjutanud: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!” Ne 8:10
Pastor Ardi
