Mu elus on kätte jõudnud aeg, kus on põhjust tänuga tagasi vaadata. 66 eluaastat annab jagada nii pooleks kui ka kolmeks osaks. Kaks kolmandikku oma elust olen võinud Jumala armust käia Tema teedel ning poole senisest elust olen tohtinud teenida oma sünnikogudust pastori kohustes. Kuigi lapsepõlvest ning kooli– ja noorusajast on helgeid mälestusi, siis ometigi 44 viimast aastat koos Jumalaga käia on olnud palju rõõmsam ja õnnistusrikkam, mille eest võin olla Talle väga tänulik. Pean aga tunnistama, et 33 aastat tagasi ligi 33-aastasena pastoritöö vastutuse võtmine enda peale - see oli pisut hirmutav. Olin end seni tajunud pastori abilisena, olgu Laas Helde kõrval Pärnus või Tartu perioodil sealse karjase Päivo Kasekampi kõrval ning siis jälle Pärnus uue pastori Üllas Tankleri kõrval. Karjaseamet tundus nii kõrge, auväärne ja vastutusrikas, et ma ei kujutanud küll iseennast selles rollis. Olla abiline pastorile oma oskuste, kogemuste ja võimete piires, see oli jõukohane, rõõmus ja kerge ülesanne - oli ju vastutus pastori õlul. Tagantjärgi hinnates olid esimesed 11 usueluaastat omamoodi ettevalmistuse ja sisseelamise ajaks jumalariigi töösse. Aastal 1985, kui piiskop Ole E Borgen sai viimaks punavõimudelt loa, et Pärnu kogudust külastada, ordineeriti mind tema poolt diakoniks. Ka olin juba Laas Helde ajal 80-ndate algusest saadik osalenud koguduse juhatuse töös, (ning aastal 1984 selle esimeheks valitud). Ligikaudu samal ajal valiti mind ka EMK Kirikuvalitsuse liikmeks, mis andis mulle laiema ülevaate usuelust üle -Eestilisel tasandil. See oli põnev aeg, mil Gorbatšovi perestroika tingimustes leevenesid järkjärgult kirikutele ja usklikele seatud riiklikud piirangud. Kirikud omakorda püüdsid oma tegevust aktiviseerida usuvabaduse ahtaid piire kombates ja laiendades. Selgelt oli tunda kompartei ja KGB raudse haarde lõdvenemist. Neis uutes tingimustes sai Üllas Tankler lõpuks esimese EMK pastorina loa minna välismaale usuteadust õppima. Noorematele teadmiseks: Eesti NSV-s meie kirikul kohapealsed võimalused teoloogilise kõrghariduse andmiseks puudusid sootuks. (Arvestamata mitteametlike, poolpõrandaaluste kursuste väheseid loengupäevi.)
Niisiis, kui Üllas sai igatsetud võimaluse 1988. a minna Ida-Saksamale õppima, vajas ta kolmeks aastaks kohusetäitjat. Et kaugemalt kedagi „varnast võtta“ ei olnud, kerkis üles küsimus, kas mina ehk, olles juba diakoniametis, ei oleks valmis võtma enda õlule pastori kohusetäitja vastutust mõneks aastaks. See oli mulle suur väljakutse, millele ma kerge südamega „jah“ öelda ei saanud. Samas olukorda kaaludes tundus loogiline, et ma peaksin selle vastutuse koorma enda peale võtma. Tegin seda kartuse ja värinaga, mitte suure ootuse ja rõõmuga. Muretsesin tõsiselt, kuidas ma uute kohustustega toime tulen. Selle valiku ees seistes ma ei teadnud, et kolmest aastast kujuneb kolmkümmend kolm. Ent Jumala arm on mind kandnud ja julgust andnud. Võib öelda, et ma olen kasvanud tasapisi selle ameti sisse ja koos selle ametiga. Tagantjärgi tundub see aeg olevat kokku võetuna hiiglama pikk - ligi kolmandik meie koguduse ajaloost. Aga see aeg on koosnenud üksikutest aastatest, kuudest, nädalatest ja päevadest. Me oleme seda teed käinud üheskoos - ja käinud sammhaaval. „Sest küllalt on - sammhaaval astuda.“ Olen sel teekonnal tänulik kogudusele eestpalvete eest. Teie palved on kandnud mind läbi nii rõõmsamatest kui murelikumatest aegadest. Olen südamest tänulik koguduse kaastöölistele ja aktiivile teoka armastuse eest. Seda, mida oleme suutnud teha, oleme teinud üheskoos. Eriti olen ma tänulik aga oma armsale abikaasale Küllile. Piltlikult öeldes, pool koormat on olnud tema kanda ja ta on teinud seda ustavalt, aega ja jõudu säästmata. Eraldi tahan ma tänada Üllast kannatliku juhatamise eest jumalariigi töösse kuni olin valmis võtma esimest vastutust. Ka tahan tänada Üllast vennalikus meeles koosteenitud aastate eest. Mõtlen tänuga Mairele julgustavate sõnade, palvetoe ja kaasateenimise eest noorte– ja abipastorina. Olen tänulik Ardile, et temast oli üha suuremat abi sel ajal, mil mu enda ramm oli kahanemas. See on Jumala imeline töö, mis on Ardit vorminud ja valmistanud teda ette pastoritööks ja teatepulga ülevõtmiseks. Laiendades Pauluse mõtet: „Aga Jumala armust oleme me need, kes oleme, ja Tema arm meie vastu ei ole läinud tühja“ .
Emeriitpastor Tõnu Kuusemaa
EST
ENG