)

Juhtkiri: Kas igaveseks eluks piisab Jeesuse nime teadmisest?

Kätte on jõudnud november. Paljude jaoks seostub november hingedepäevaga. Mõnele teisele seostub see aeg kadri- või mardipäevaga. Ristikiriku jaoks on novembrikuus oluline, et kirikuaasta saab jälle läbi. 1. advendi pühaga alustatakse uut kirikuaastat – seda muidugi, kui Jumal lubab ja meile tuttav maailm kestab uue advendiaja saabumiseni. Eks ole see kõik ühtekokku päris filosoofiline – kus on millegi lõpp ja kus jälle algab midagi uut. Eriti kui need nähtused käivad kordustena. Oma loomulikus elurütmis toimetades ei pruugi me tihtilugu nendest asjadest üldse mõteldagi. Mina juhtusin käesoleva aasta suvel suhtlema ühe kirikuvõõra inimesega enda elust ja usust Jumalasse. Kõikide teiste küsimuste vahele esitas too inimene mulle konkreetse ja pisut ehmatava küsimuse: „Ardi, kas sa surma kardad?“ Hiljem olen ma seda päeva ja meie erinevaid jutte meenutanud. Ma olen ikka leidnud, et meie jutuajamine ei olnud algusest peale kuigivõrd tõsine. Kõik tundus olevat rahulik, pingevaba – isegi suviselt rõõmus ja päikseline. Kõige ootamatumas kohas esitati mulle aga küsimus, mida ma sel hetkel ei osanud oodata. Minu kiire ja spontaanne vastus kõlas siis umbes nii: „Ei, ma ei karda surma. Ma usun, et maise ihu surmaga ei lõppe minu elu.“ Siinkohal ma teadvustan, et selline vastus üksi ei rahulda meie ümber olevaid kaaslasi. Isegi kui mina Jumala lapsena usun, et minu jaoks on terve igavik ees ootamas – siis tavapärases kõnepruugis on seda usuvõõrale inimesele omajagu keeruline selgitada. Ja mitte ainult usuvõõrastele, vaid ka kristlastele endile on teinekord igavikulisi asju keeruline selgitada, sest meil tuleb rääkida sellest, millest meil täielist arusaamist ei ole. Vanast Testamendist võib selle kohta lugeda ettekuulutust: „Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks – igavesest ajast igavesti.” Tn 7:18 Surnuist ülestõusnud Jeesuse ja tema maapealsete jüngrite kohtumisest saab selgitust lugeda Ap 1:6-8 „Siis küsisid temalt need, kes olid kokku tulnud: „Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?” Tema aga ütles neile: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.“

Piibli põhjalikumad uurijad on asju selgitamas, et maailma eksistentsi moodustavad kaks teineteisest lahus olevat ajastut – praeguse maailma ajajärk ja tulevane uus ajajärk. On ära tuntud, et praegust maailma iseloomustab kurjuse meelevald. Käesoleva maailma ajastu ja siin toimuvad olukorrad muutuvad aina enam jumalatumaks. Paljud inimesed ei teadvusta enestele praeguse aja kaduvust. Ei taibanud minagi keset suve ja päikesepaistet maise ihu kaduvusele mõelda. Sel korral oli minu kõrval keegi, kes püstitas nii tugeva küsimuse, mis on mulle hiljemgi andnud mõttetööd. Selle mõttetöö abil ma näen ja tajun enese ümber väga palju kannatusi ja valu ja pettumusi. Üha enam on neid, kes satuvad selles maailmas reaalse kurjuse meelevalda. Selles kohas ma ei mõtle üldist globaalset maailma olukorda erinevate kriiside ja sõdadega. Ma ei mõtle ka Jumalast lahus elavatest kaasmaalastest nõnda. Ma mõtlen sellele, et reaalne füüsiline kurjus on väga tugevasti valitsemas ristiinimeste eludes. Miks see nii on? Päris kindlasti ei saa sellele küsimusele üheselt vastata, aga ma oletan ühe põhjusena selles maailmas levivat „minu õiguste õpetust“. Pean silmas, et see maailm õhutab üha häälekamalt seisma igaüht oma õiguste ja vabaduste eest. Arvatakse, et see on tähtis, mis mulle just nüüd ja praegu tõesena näib – see ongi tõde ja igaühel on õigus seda tõde nõuda. Kas see ühe inimese õigus ka paljude teiste arvamustega kokku langeb, see ei olegi üldse tähtis. Tähtis on vaid see, et oma soovide eest tuleb julgesti välja astuda. Pühakiri õpetab siin jälle ristiinimest pisut teisiti käituma: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses.“ Ef 4:22-24. Meid on Jumala lastena kutsutud loobuma oma varasematest elukommetest, sest: „Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas; kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.“ Ef 2:1-3 Igaviku ja igavese elu taotlemisel on kogu maailma kätte antud vaid üks tee – Jeesus Kristus. Tema on tulnud lunastama patuseid ja ekslikke. Ometigi on Jeesus ise maise elu päevil öelnud, et mitte kõik ei saa taevariiki, kes temale Issand ütlevad. Taevariigi pärimiseks on vaja teha rohkem kui vaid Jeesuse nime teada. Selleks on vaja meeleparandust ja alandlikkust Jumala ees. Ennekõike on aga vaja tahta elada Jeesuse nime ja päästetöö vääriliselt. „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel.“ Hb 13:8-9