Halvasti ütlemise haigusest - Üllas Tankler

03.05.2020 Pärnu Agape kogudus

Selguse huvides peaksin välja ütlema, et alustasin selle jutluse ettevalmistamist märtsikuu teisel nädalal, kuid töö jäi pooleli eriolukorra väljakuulutamise tõttu riigis. Tahtsin siis hoiatada meid kõiki epideemia eest, mis on kujunemas pandeemiaks...

Mõistagi tuli juba siis kõigile esmajoones mõttesse üks uus haigus, aga sellest räägiti ja räägitakse ilma minutagi piisavalt palju. Mul on südame peal juba pikemat aega miski muu, ja see näib olevat jätkuvalt aktuaalne. Sõltumata sellest, mida Arkadi Popov või Irja Lutsar või koguni peaminister isiklikult tänases uudistevoos ütlevad.

Mis ühist on knopkal ja keelel?

Mõned teist ehk mäletavad lastejutlust paar kuud tagasi, mida saatis piltidega mõistatus: mis ühist on neil asjadel: naaskel – kahvel – knopka – käärid – nuga?

Õige vastuse leidmiseks pole vaja, et oleksime Tarkade Klubi liikmed. Kõik nad on teravad asjad. Kuid siis lisasime lastejutluses sinna ritta veel midagi. Kuna päriselt pole ilus keelt näidata, siis näitan siingi vaid selle pilti. Mis on neil kõigil nüüd ühist? Vastus ikka sama: keelgi võib olla terav nagu knopka või naaskel.

Kandidaat hoidub teravustest

Üks omapärane ajamärk on väike uudisnupu pealkiri märtsikuu algusest. Seal oli jutt Tallinna Tehnikaülikooli uue rektori valimistest. Kandidaate oli siis kolm. Pealkirjaks oli pandud: „Land hoidub rektoriks pürgides teravustest“.

„Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks kandideeriv Tiit Land rõhutab oma head hakkamasaamist Tallinna Ülikooli (TLÜ) rektorina, kinnitab, et ei vastandu uuesti TTÜ rektoriks esitatud Jaak Aaviksoole ning lubab, et püüab juhtimisel hoiduda konfliktidest“. (ERR, 9.03.2020).

Oh sa armas aeg! Nüüd on siis uudiseks see, kui keegi hoidub teravustest. See tähendab, et teravuste ütlemine, sõnadega üksteisele haiget tegemine on muutunud nii tavaliseks sotsiaalmeedias ning avalikus ruumis, et selle vältimine – st viisakate väljendite kasutamine ka pingelises situatsioonis on uudis. Teravustest hoidumine on ebatavaline ja erakordne.

Niisugune suhtumine levib ning kõik see, mis meie ümber levib, võib ka meid kaasa viia. See viirus võib meid kõiki nakatada. Abi ei ole ei maskidest ega kätepesust.

See pole siiski nii uus viirus nagu koroona. Teema oli tuntud juba algkoguduse ajal. Seepärast pidi Paulus manitsema:

„Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.“ (Ef 4:29)

Meil on probleem

Miks me seda meeldetuletust vajame? Sest meil on probleem. On probleem ning sellel on mitu tahku. Või tuleks pigem ehk öelda, et sellel on mitu tasandit. Esiteks, pealispinnal on see, mida me kõik kergesti täheldada võime:

  • Me ei kontrolli piisavalt, mida ja kuidas ütleme sõnas või kirjas. Siinkohal oli mul väike kiusatus teema illustreerimiseks koguda kokku inetuid ütlemisi, mis meieni on jõudnud erinevaid kanaleid pidi. Aga milleks? Kas nende kogumise peale tasub aega ja energiat kulutada?
  • Läheme edasi. Siis leiame, et probleem on sügavamal: me mitte üksnes ei kontrolli piisavalt, mida ja kuidas end väljendame, vaid tõeliselt problemaatiline on see, et me ei pea vajalikuks seda kontrollida. Kuidas nii? Me ei pea vajalikuks oma sõnaseadmist kontrollida, sest me hindame siirust ja otsekohesust. Pealegi räägivad paljud psühholoogid meile, et me ei või oma tundeid alla suruda. Kui rõhume nad alla, siis tekib meis stress ja me tunneme end pahasti... Siirus on tore asi. Aga me võiks siis märgata, kui see siirus näitab meile kätte, et süda vajab desinfitseerimist. Kui nii, siis tulebki seda teha.
  • Ja siis võime avastada, et tegelikult on asi selles, et me ei suuda seda kontrollida, mida ütleme. Teisisõnu: me ei suuda ennast kontrollida. Tung öelda pahasti ja öelda seda teravalt ja mahlakalt on nii suur! Meil on oskust sõnu väga teravaks ihuda, aga jõudu neid tagasi hoida ei ole.

Arm vajab väge

Meie lauluraamatutes on imeline laul (Gerhard Tersteegen ja Dimitri Bortnjanski) „Ma kummardan sind, armu vägi“. Kas oleme mõelnud sellele, et arm vajab väge? Me vajame Jumala väge, et olla armulised, et meie suhtlemine ja kommunikatsioon edastaks inimestele armu. Sedagi peab Paulus silmas, kui kirjutab: „Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.“

Diagnoos ja ravi

Piibel diagnoosib halvasti ütlemise haigust ning suudab meid sümptomite pinnalt juurteni juhatada.

Saame teada, et probleemi tuumaks on see, et meie kommunikatsiooni fookuses oleme meie ise – st MINA, mitte teine inimene. On veider, et see lihtne tõsiasi mõjub meile uudisena.

Aga uudisena mõjub see seepärast, et me peame loomulikuks, et kommunikatsioon toimub alati kellegi teise pärast: me tahame talle või neile midagi öelda. Me tahame talle või neile midagi selgeks teha, neid õigele teele juhatada, neile selgitada, kuidas asjad tegelikult on...

Kelle huvides toimub kommunikatsioon?

Niimoodi sellest rääkides jääb kõigiti mulje, et kommunikatsiooni fookuses on enesestmõistetavalt sõnumi saaja ehk siis teine inimene.

Näiliselt on nõnda, et kui me ütleme kellelegi halvasti, siis tahame talle haiget teha, teda nö paika panna. Tegelikult on enamasti pigem me sügavas südames soov ise selles lahingus peale jääda, tõestada, et minul on õigus.

Kui Õp 12:18 on öeldud: „Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks,“ siis kirjeldab see olukorda väga hästi ja kujundlikult. Sõnade lahingus tahame tõestada, et mina oskan oma mõõka osavamalt käsitseda, et minu mõõk on parem ja vahedam. Ja nii nende mõõgapistetega vehitakse nii kõnes kui internetis, kõikides sotsiaalmeedia vormides ja kommentaariumides.

Kurvastav on see, et kaasegne sotsiaalmeedia aitab nii kergesti selle võimendamisele kaasa. Ühe nupuvajutusega on võimalik jagada või laikida midagi, mis tundub esmalt teravmeelne või naljakas või mille kohta öeldakse-mõeldakse „Hästi pani!“ Ja enne kui oleme taibanud, et võimendame sellega kahju, oleme seda mõõgapistet juba jaganud ja seeläbi ka kahju kasvatanud.

Süda ja sõnad

Diagnoos ja ravi on tihedasti omavahel seotud. Seda näitab meile Jeesus, kui ta ütleb:

„Hea inimene toob välja head oma südame heast tagavarast ja paha inimene toob pahast välja paha, sest ta suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda.“ (Lk 6:45)

Nii jõuamegi selle juurde, et parandamist vajab ennekõike meie süda, mitte meie lingvistiline võimekus. Tõsi, halvad sõnad tuleb heaga asendada. See on parem kui lihtsalt halbade sõnade ärakeelamine. Aga sõnad sünnivad südames. Ja seal on juba hoiakud, mis vajavad kujundamist Jumala armastuse poolt. Sealt saab alguse soov sõnu kasutada selleks, et nad armu vahendaksid.

Sõnad kui armu vahend

Kui probleemi fookuses näib olevat meie isekus, siis ravi otsides tundub võtmemõisteks kujunevat arm. Efesose kirjas suunab Paulus meid teistele mõtlema. Ta kirjutab: „rääkige seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu“ (Ef 4:29). Kirjas Koloslastele (Kl 4:6) ütleb ta sama pisut teises sõnastuses: „Teie kõne olgu alati armu sees...“

Me oleme kutsutud Jumala armu vastu võtma ja seda edasi andma. Kui arm meie südant tõeliselt uuendab, siis antakse meile ka vägi nõnda suhelda, et inimesed meie ümber Jumala armust osa saavad: olgu see kõnes või kirjas, isiklikus suhtlemises või sotsiaalmeedias.

Pane valvur mu huultele, Issand!
Pane valvur, et vaikiks mu keel,
kui on kiusatus sõnaga lüüa
kaasrändurit taevasel teel.

Pane valvur, kui sõnade taga
puudub tarkuse tõsine tuum.
Pane valvur, kui tühisust jagan
ja tõesõna jaoks puudub ruum.

Pane valvur, kui süda on raske
ja mu sõnad on kibedust täis.
Saada alla siis taevane kaste,
et viljatul maal tärkaks õis!

Pane valvur mu huultele, Issand,
ja puhasta kõigest mu meel,
et mu kõne võiks lähtuda Sinust
ja Sinule au annaks keel.

Meeli Tankler