Leia lugu loonumbri või pealkirja järgi, kopeeri sõnad klikkides vaid korra suvalisse kohta nende peale!

Keri üles tagasi
Jumal,
Sind me kummardame pühitsetud armuväest.
Kristuses Su omaks saame,
päästetuina patu käest.
Kummardame,
kummardame,
Isa vaimus austame 2x
Jeesus,
Sind me kummardame – Ohvritalle trooni peal.
Päästjas Isa heldust näeme,
mis ei hülga meidki eal.
Kummardame,
kummardame Poega,
kes end ohvriks tõi 2x
Püha Vaim,
Sind kummardame,
vajades Su lohutust.
Sinu kaitse alla jääme,
uskudes su armastust.
Kummardame,
kummardame igavese armu ees 2x
Isa,
Poega,
Püha Vaimu – Kolmes Üht – Sind kiidame armu eest,
mis inimvaimu pilgu suunab taevasse.
Kummardame,
kummardame tänumeeles Sinu ees.
2x
Isa taevas,
me austame Sind,
Isa taevas,
me austame Sind!
Sul armastust toome,
Su ees põlvitame,
Isa taevas,
me austame Sind!
Kiidame Sind,
Jumala Poeg,
kiidame Sind,
Jumala Poeg!
Sa päästsid meid patust ja tõid uue elu,
kiidame Sind,
Jumala Poeg!
Püha Vaim,
oled trööstija Sa,
Püha Vaim,
oled trööstija Sa!
Sa juhid ja kannad ja rahu meil annad,
Püha Vaim,
oled trööstija Sa!
Kui ma imetlen Su pühadust,
kui ma näen Su armu lõpmatust,
kui kõik see,
mis mu ümber,
saab varjuks Sinu valguses.
Kui ma leian tee Su südame juurde,
kui Su armastus teeb soovid tühiseks,
siis kõik see,
mis mu ümber,
saab varjuks Sinu valguses.
Ülistan Sind,
ülistan Sind!
Ma elan ju siin,
et Sind austada.
Ülistan sind,
ülistan Sind!
Ma elan ju siin,
et Sind austada.
Kogu hing laulab vaid Sulle kiitust: iga noot,
iga toon Sinu jaoks;
olgu päev raske või olgu kerge – iga hetk elan ainult Su jaoks.
Võta vastu mu elu ja kiituselaul,
sest Sa armastad,
tegemata vahet.
Siin ma olen ja vajan Su armu – Issand õnnista nüüd minu tahet.
Pole teist,
kes veel vääriks mu laulu,
pole teist,
keda nii vajaks ma.
Sulle kuulub mu südame austus,
oled ainus mu hingehidja Sa.
Kui mu vaikus Sul vahel teeb haiget,
kui ma kahtlen ja küsima pean,
siis mu silmad Sa,
Issand,
tee lahti,
rahu vaid nõnda leian,
ma tean.
Oh võtkem Jumalat suust,
südamest nüüd kiita!
Ta suuri asju teeb,
sa Temale au näita!
Me lapsepõlvest ju Ta teinud palju head,
veel praegu hoiavad meid Tema armukäed.
Suur Jumal armuga nüüd võtku muret kanda,
ka rõõmsa südame ja kalli rahu anda.
Ta pidagu meid ka siin ülal armsasti ja meie hädadest meid päästku heldesti.
Au olgu Isale,
me truule Jumalale!
Au Tema Pojale,
me taeva Kuningale!
Au Püha Vaimule Kolmainsusele tõest,
kes oli,
nüüdki on,
ja jääb ka igavest.
Püha,
püha,
püha,
püha,
püha Jumal,
Sa kõikvõimas!
Avat` südame Sul toon ma,
õnnista mind nüüd,
püha,
püha,
püha,
püha.
Armu Jumal,
armu Jumal,
Sinu oma nüüd olla tohin.
Oma käed ja töö Sul toon ma,
õnnista mind nüüd,
armu Jumal,
armu Jumal.
Armas Jeesus,
armas Jeesus,
armas Jeesus,
Sa minu Päästja.
Oma käed ja töö Sul toon ma,
õnnista mind nüüd,
armas Jeesus,
armas Jeesus.
Püha,
püha,
püha Vaim,
Sa täida süda nüüd oma tulega.
Lauldes ülistan Su väge,
õnnista mind nüüd,
püha,
püha püha Vaim.
Püha,
püha,
püha,
Issand Kõigekõrgem!
Kiidame Sind üheskoos kõik koiduhelkides.
Püha,
püha,
püha,
helde,
vägev,
suurim – Kolmainus Jumal,
õndsas täiuses.
”Püha,
püha,
püha!
” märtrid austust toovad,
pannes oma kroonid maha Sinu jalule.
Nõtkutavad põlvi keerubite hulgad,
koos kõik nad toovad Sulle austuse.
Püha,
püha,
püha!
Kuigi on veel varjul sureliku silma eest Su ülemaine au,
siiski Sinu heldus meie üle varjab,
voolab me hinge puhas taevajõud.
Püha,
püha,
püha!
Issand Kõigekõrgem!
Kiitku Sind Su kätetöö: kõik maa ja tähisööd.
Püha,
püha,
püha,
helde,
vägev,
suurim – Kolmainus Jumal,
suured on Su tööd!
Au olgu kõrges Jumalal,
Ta kätes on kõik loodu.
Ta päralt vägi,
armastus ja Temas meie pääste.
Ta minu hinge tervendab ja kahtlustes mind kinnitab.
Ta kiituseks kõik laulge!
Nüüd kogu loodut suures väes on hoidmas armu käsi.
Ta valvav silm mu päevi näeb,
ei ööl ei päeval väsi.
Ta riik jääb seisma kindlana ja Tema õigus,
rahu ka.
Ta kiituseks kõik laulge!
Ta iial kaugel pole meist ja kurbuses meid trööstib;
on abiks iga häda sees ja õnnistusi kingib,
kui ema hella käega Ta meid õigel rajal juhatab.
Ta kiituseks kõik laulge!
Nüüd käies kindlalt taevateel,
ma laulan Talle kiitust,
et kõlaks kaugele mu laul ja kasvaks Tema kartus.
Mu süda,
hõiska Issandas,
hing,
ihu Temas rõõmusta.
Ta kiituseks kõik laulge!
Isade Jumal,
kõikvõimsa käega juhid laotuses kaunist tähemerd.
Aegadest aega ja ka nüüdki veel me tänulaulud tõusku Sinu troonile.
Jumalik armastus meid ühendanud,
uuele teele Su valgus juhtinud.
Olgu Su heldus,
headus meiega ja jäägu seaduseks Su püha Sõna.
Täida Sa rahvas Vaimu väega!
Juhi meid ööst igavesse päeva.
Täida me elu jääva rahuga,
Sul olgu austus,
tänu,
kiitus lõpmata!
Jehoova,
Sulle tahan laulda,
ei ole ükski Sinu sarnane!
Mu laulu võta,
Issand,
kuulda Ja anna Vaimu väge minule.
Et seda teen siin rõõmsalt Jeesuses,
siis maksab see Ta läbi Sinu ees.
Mind Poja juurde,
Isa,
saada,
et Poeg mind nõnda saadaks Sinule.
Su Vaim mind võtku valgustada ja andku õiget mõistmist minule,
siis ma Su rahu tunnen eneses ja laulan Sulle oma südames.
Su heldusest mind aita laulda,
et õigesti Sind lauldes kuulutan;
siis minu laul on ilus kuulda,
kui tões ja vaimus Sind ma kummardan.
Mu vaimuga Su Vaim end ühendab ja minu laul Sind tõesti ülistab.
Jumal,
Sind me kiidame,
Sinu suurust,
Sinu jõudu!
Põrmu meie vajume,
nähes Sinu tööde sõudu.
Sina oled algusest sama Jumal igavest.
Kogu laia ilma peal kiitmas suured ja ka väiksed.
Rõõmsalt kõlab nende hääl,
kes on armust Sinu lapsed;
kummardavad Poja sees igavest Su trooni ees.
Igal päeval tahame Sind ja Sinu nime kiita,
kuni taevas laulame,
kus Su palet saame näha.
Sinu peale loodame,
kuni koju jõuame.
Jumalate Jumal,
kuule,
kui tõstame Su templi poole siin usus oma palvekäed.
Püha oled Sa,
Jehoova,
Sa vägev maa ja taeva looja.
Sind kummardavad taevaväed.
Sa kõigi kuningas,
veel sügav saladus,
kõrge vägi –suur oled Sa,
suur oled Sa!
Suur on Su arm ja heldus ka.
Suur on Sinu eluase.
Ei mahu maa ja taeva sisse Sa omas võimsas suuruses.
Siiski mahud vaese kotta ja tahad eluaset võtta ka igas vagas südames.
Sa elad valguses ja pühas hiilguses,
suure au sees.
Kõik näed küll Sa,
kõik tunned Sa,
Kõik näed ja kuuled ikka Sa.
Endid alandame põrmus,
Sind kummardame tões ja vaimus.
Oh helde Issand,
kuule meid!
Ihu,
hinge ohvriks toome,
Su armu peale lootma jääme,
Sa tunned meie südameid.
Meid kõiki pühitse ja vaimumeelseks tee.
Anna armu,
et teenime Sind hoolsasti,
Truuks jääme Sulle surmani.
Jumalate Jumalale laulab kiitust kogu maa.
Loodu austus kuulub Sulle,
kuningate Kuningas.
Taeva väed on laulmas üha: "Püha,
püha,
püha!
" Maa ja igaviku Isa,
iga keel Sind ülistab.
Ristirahva südametes on Sul valitseja troon,
prohveti ja märtri peas on Sinu pandud elukroon.
Sind Kolmainust,
kirkust,
valgust,
maa ja taeva,
elu algust kiidame,
Sind,
Vägev Isa,
kiidame,
Sind Issand suur.
Kristus meile rahu andis,
kui Ta elas maailmas,
kõiki koormaid me eest kandis,
sündis,
suri,
armastas.
Surres ristil meie pärast loobus taeva aust ja särast - au ja kiitus Sulle,
Isa,
Igavese elu eest.
Issand,
ootan Sinu riiki,
olgu kannatlik mu meel.
Sinu tahe mulle nüüdki rõõm ja valgus eluteel.
Kasvab usk,
kui argivaevas näen,
et mulle lahti taevas.
Sinu armastus,
mu Isa,
kaitsku ööl ja päeval mind.
Kõik me Issandat nüüd kiitke,
tooge kiitust,
ingliväed!
Päike,
kuu ja tähed,
andke austust Talle päevad,
ööd.
Halleluuja,
halleluuja!
Laulgu rõõmsalt süda,
suu ja meel.
Halleluuja,
halleluuja!
Hüüdku vastu taevaliste keel.
Kiitke Issandat,
kes ütles: “Saagu valgus!
” ja see sai!
Kiitke Teda,
kelle kätes kaitstud,
hoitud maailm lai.
Kiitke Issandat,
kes armust kinkis Pojas päästmise.
Jäävalt vabaks päästis patust,
jagas meile õndsuse.
Me Jumal hea – siin Teda teenime ja võime oma Isaks rõõmsalt hüüda.
Kui me vaid truult Ta teedel kõnnime,
siis armurikkust laseb Ta meil tunda.
See sõna annab jälle jõudu uut: me Jumal hea.
Me Jumal hea – Ta pakub leida end.
Ta olemusest hoovab kogu headus.
Me kõrval käies küsib alati,
kas on meil miskit paluda Talt vaja.
Kes kohtleks nõnda oma töötajaid?
Me Jumal hea.
Me Jumal hea,
Ta vaatab armuga siin neile,
kes on ustavad Ta töödes.
Palk Tema järgijail on ülisuur – ka iga klaasi külma vett peab meeles.
See eest Talt tuleb õnnistuste tulv.
Me Jumal hea.
Me Jumal hea ja jääb nii lõpuni - ka surra võime Tema rahu hõlmas.
Ta viib meid välja viimse häda seest ja laseb taevariiki sisse tulla.
Ta annab rahu,
mis Tal endal on.
Me Jumal hea.
Me Jumal hea,
nüüd Teda austagem.
Meid õnnistustest kutsub osa saama.
Nüüd kiitke Isa,
Tema Poega ka ja Tema Vaimu – meie armuvaimu!
Jah,
kiitke Teda,
Tema armutööd!
Me Jumal hea.
Sind lauluga kiidame,
suur on Su arm,
oh Jumal,
me vastu,
kes oleme põrm.
Su Poeg kandis ristil me patud ja süüd,
uks elusse kõigile avatud nüüd.
Kiitke kõik Issandat,
Talle hõisaku maa,
Kiitke kõik Issandat,
rahvas rõõmusta sa!
Oh tulge Ta ligi,
Ta armu kes näind,
Ja andke Tal au,
suuri asju Ta teind.
Oh täielik lunastus,
õndsuse koit,
meil Jeesuse veres on auline võit.
Sest olgu su pattu nii palju kui mäed,
kes kindlasti usub,
see andeks kõik saab.
Jah,
suur on Ta halastus,
suured Ta teod,
veel kõrgemad taevast Ta mõtted ja nõud.
Ja suur on mu imestus,
suur on mu õnn,
kui palgest kord palgesse Jeesust ma näen.
Ma laulan suust ja südamest Sul,
Issand,
minu rõõm!
Ja lauldes räägin kõigest heast,
mis Sinust teada on.
Sa oled eluallikas,
mis igavesti keeb,
Sa õnnistuse karikas,
mis hinge terveks teeb.
Sa katteks taeva laotanud mu üle armuga ja igal aastal õnnistad mu välja viljaga.
Ma elan aastast aastasse,
Sa ikka mulle jääd!
Mind hoiad elu otsani,
Kõik minu mured näed.
On päev mööda läinud ja öö saabub peagi - see kõik on ,
Issand,
ju Sinu töö!
Su austuseks kõlavad hommikulaulud ja loojanguvaikus on kiituseks sul!
Kui rändur on koidik,
mis igavest` rändab koos Looja päiksega maal ja veel;
nii tõuseb mu tänulaul Jumala ette,
kaob pimedus Issanda kirkuse ees.
Kui hommikupäike viib silmadest une,
siis palveks ristata oma käed,
et Jumala armuga alata uuelt ja töötada Temale kogu see päev!
Sa oled mu Issand ja jääd igavesti,
Su troon on püha ning seisma jääb.
Su riik on me keskel ja kasvab Su armust,
et viimaks kõik loodu Su vägevust näeks!
Issand,
kõik Su kätetöö,
mis elab,
liigub,
päev ja öö,
kuu ja tähed loonud ka,
kõige algus oled Sa!
Lilled,
puud ja õites aas ning lumevaip,
mis katab maad,
päiksekiir ja tuulehoog - kõik see on Su armuvoog!
Inimlaps,
kas mõistad sa,
et vajad oma Issandat.
Teda,
kelle käes on kõik – surm ja elu,
sinu võit!
Jumal vägev valitseja üle kõige ilmamaa,
Sina oled elusaatja,
suur on töö,
mis teinud Sa.
Austust vääriv,
suur ja vägev,
kõike juhtiv,
kõike nägev.
Maa ja taeva valitseja,
tahan armastada Sind.
Austan Sind,
et Sina,
Looja,
väga armsaks pead ka mind.
Aita üksnes taevast nõuda,
et võin kord Su juurde jõuda.
Isa,
Sinu püha nime kalliks Sinu rahvas peab.
Mida kõikjal teed on ime,
Sinu käsi kõike seab.
Ilmamaa nüüd hüüab Sulle: Kiitus olgu Jumalale!
Kõik loodu maa ja mere peal koos tõstke üles lauluhääl: Halleluuja,
halleluuja!
Sa,
päike,
kuldse kiirtega,
kuu hõbedase läikega – kiitke Teda,
kiitke Teda: Halleluuja,
halleluuja,
halleluuja!
Sa,
kiirustav ja ruttav tuul,
te pilved kõrgel rännakul – kiitke Teda: Halleluuja!
Ka ärkav hommik,
rõõmusta ning hämar õhtuvalgus ka – kiitke Teda,
kiitke Teda: Halleluuja,
halleluuja,
halleluuja!
Need,
kellel andeksandev meel,
koos toogem Talle tänu veel ja laulgem: Halleluuja!
Kes kõnnid mure,
valu all,
kõik mure,
koorem heida Tal.
Kiida Teda,
kiida Teda: Halleluuja,
halleluuja,
halleluuja!
Su ees me vaikselt seisame ja õnnistust Sult ootame.
Kiitke Teda: Halleluuja!
Au,
kiitus olgu Isale ja Pojal,
Püha Vaimule!
Kiitke Teda,
kiitke Teda: Halleluuja,
halleluuja,
halleluuja
Looja,
kes tegid päevad ja ka ööd,
juhid kes taevalaotust,
tähtevööd.
Ilmade hiilgust,
valgust,
päikest,
kuud.
Kiitust Sul laulgu südamed ja suud.
Su püha Sõna juhiks on me teel.
Meil rahu,
rõõmu jagad ikka veel.
Ole me saatja,
juht ja abimees.
Vii üle orust,
mäest,
mis seisab ees.
Su rahvast saada võitlusrajal siin.
Hommik pea käes,
siis lõpeb vaev ja piin.
Toida meid oma eluleivaga.
Kiitust ja au Sul toome rõõmuga.
Ma tõstan oma silmad taeva poole,
seal elab minu Isa suures väes.
Pean meeles tõotust,
mõtlen selle peale: Mind hüüa appi iga häda sees.
Ta loodud on kõik maa ja taeva täius ja üksi nende üle valitseb.
Ta suure armu pikkus,
kõrgus,
laius mu puudust täidab ja mind pühitseb.
Ma saan Ta käest kõik,
mis mul iial vaja,
ja igal tunnil Tema silm mind näeb.
Ta kingib viimaks mulle rahumaja,
kus hing Ta juurde igavesti jääb.
Ei karda ma,
kui nõtrus rõhub alla,
ma Taevaisa laps ja pärija.
Kui laps ma saan ka murest vaba olla – Ta üksi tahab muret pidada.
Me laul on kiitus Loojale,
nii suur Ta vägevus.
Ta loodud on ju loojangud,
lai taeva avarus.
Täis tarkust on Ta imetöö: kuu,
tähed,
päikene.
Et vahelduvad päev ja öö au andes Loojale.
Me laul on kiitus Loojale,
nii suur Ta armastus.
Ta meile andis mõistmise,
kus on Ta õnnistus.
See olgu teada kõigile,
jah,
igaühele: kõik võivad saada õndsuse,
au anda Loojale.
Küll iga kiir või õiekroon nüüd auks on Sinule.
Veel aulisem Su armutroon,
mis toob meil õndsuse.
Jah,
Sina,
Issand,
kannad meid,
kõik on Su kindlas käes.
Nii püsib sadu sajandeid me lootus sinu väes.
Mu Isa maailm see!
Ja kostab kõrvu veel,
kuis loodus laulab Loojale,
laul kõlab taevastes.
Mu Isa maailm see!
Kui kaunis teadmine: kõik orud,
mäed ja vetevood Ta kätest tulnud on.
Mu Isa maailm see!
On linnulauludes ja päiksetõusus,
lilledes suur kiitus Meistrile.
Mu Isa maailm see,
kus puhtus võidutseb.
Rohusahinas Ta on lähedal ja kõneleb minuga.
Mu Isa maailm see!
Ma mõtlen sellele,
et kuigi halb näib võimsana,
on Jumal troonil veel.
Mu Isa maailm see!
On võitlus kestmas veel,
kuid Jeesus viib meid võidule,
uus taevas ja maa me ees.
Suur kuningas taevas,
olgu Sul au!
Sind tänab ja kõrgeks kiidab me laul.
Me kilp ja kaitse,
kes igavest` jääd,
Su templiks auhiilgus ja inglite väed.
Kõik maailmaruumid Issanda käes,
kes valguserüüs ja valitseb väes.
Tal pilved on tõllaks ja tiibadeks tuul ja käskjalaks välkude sähvatav nool.
Kes mõõdaks ta armu,
tarkust ja nõu?
Ta halastus kestab,
heldus ei kao.
See heliseb õhus ja sätendab vees,
see õnnistab,
hoiab ja uueks kõik teeb.
Sa inimlaps väike,
mullast kes sa,
oh ülista Looja andisid häid!
Ta surmast sind lunastab,
elusse viib,
kus jäädavas õnnes sind varjab Ta tiib
Suur Jumal,
kui ma näen,
mis oled loonud,
nii targalt ainult oma sõnaga;
kõik loodu Sinu väest on elu saanud ja hoiad kõike helde meelega:
Siis peab mu hing Sind kiitma lauluga: suur oled Sa,
suur oled Sa!
Siis peab mu hing Sind kiitma lauluga: küll oled suur,
mu Issand Sa!
Kui taevalaotust minu silmad näevad,
kus päike,
kuu ja tähed säravad,
mis seatud teedel ilmaruumis käivad ja päevi,
aastaid meile määravad:
Kui sooje,
pehmeid kevadtuuli tunnen ja kauneid õisi täis on haljas maa;
kui metsas rõõmsaid linnuhääli kuulen,
kõik veed on pääsend vabalt voolama:
Kui kõuehääli minu kõrvu kostab ja välgu valgus sähvib taeva alt;
kui vilu vihmasagar loodust kastab ning kerkib vikerkaar nii säravalt:
Ja kui veel Piiblist seda olen näinud,
kui suur Su arm on olnud algusest,
et oled armastuses Poja saatnud ja andnud ristisurma minu eest:
Suur on Su ustavus,
Jumal,
mu Isa – muutuse varju ei Sinus ma näe.
Püha ja õiglane,
heldusest rikas oled Sa olnud ja igavest jääd.
Suur on Su ustavus.
Suur on Su ustavus: mulle Su arm igal hommikul uus.
Jagades külluses,
mida mul vaja,
suur on Su ustavus,
Su armastus!
Talv,
suvi,
lõikusaeg,
õilmitsev kevad;
kuu,
päikse,
tähtede muutmatu käik.
Koos kõige looduga laulavad Sinust,
Su armu ustavust kiidavad kõik.
Pattude andestus,
rahu,
mis püsib,
Su kallis lähedus saatjaks mu teel.
Tänaseks jõudu ja lootusi homseks,
see kõik mu päralt ja enamgi veel!
Vaikuses ja rahus on loodus end ehtinud,
sa kuula ja vaata ja püüa ka mõista: selle ilu on loonud me Looja,
et võiksime tunda Ta armastust,
et kõik võiksid mõista Ta armastust,
et võiksime tunda Ta armastust,
et kõik võiksid mõista Ta armastust,
Jumala suur rahu on meiegi südames.
Ta annab meil jõudu ja tugevust,
julgust,
Aitab käia meil rännakuteil,
et võiksime tunda Ta armastust,
et kõik võiksid mõista Ta armastust,
et võiksime tunda Ta armastust,
et kõik võiksid mõista Ta armastust,
1.
Võta nüüd Issandat,
vägevat Kuningat,
kiita;
oh minu hing,
ära kaduvat aega sa viida!
Rõõmusta meel,
hõisates laula mu keel,
kandled ja pasunad hüüdku!
2.
Kiida nüüd Issandat,
kes sind on targasti loonud,
kes sulle tervise andnud ja õndsuse toonud!
Hädades ka on oma tiivaga Ta hoolsalt ja heldelt sind katnud.
3.
Kiida nüüd Issandat,
kiida hing Jumala nime!
Mis iial loodud,
see kiitku,
sest Tema teeb imet.
Su valgus Ta;
oh,
seda mäleta sa,
sest ütle kiites nüüd: Aamen!
Armastuse imevägi voolab Päästja südamest,
Tungib kogu ilmast läbi,
päästab hingi pattudest.
Ta on avand pärliukse,
vabalt sisse pääsen ma.
Vere läbi Ta mind päästnud ja mind kannab armuga.
Olin haavatud ja eksind,
vaevatud ja koormatud,
aga minu murtud südant Jeesus pole põlanud.
Oo kui suur ja imeline!
Kõik ta mulle andestas,
Rõõmsalt laulan Teda kiites,
kes mind päästis,
vabastas.
Kui kord oma eluõhtul jõuan kuldse ukseni,
On see Jeesu armu pärast avatud ka minule.
Isa,
Sinu armastus on imeliselt suur ja ma ei tea,
kuis ilma Sinuta kord elada ma sain.
Nüüd Sa lapseks võtnud mind,
Su perekonna liikmeks sain,
ei iial ole üksi ma,
sest minu kõrval kõnnid Sina.
Laulan Sulle kiitust,
sest Sa püha oled,
ainus Jumal üle taeva ja maa.
Laulan Sulle kiitust,
sest Sa püha oled,
ainus Jumal üle taeva ja maa.
Jumala armastus on avar meri,
Kui tuule hingus kuumal kõrbemaal.
Meid aitab käia jumalikel teedel,
Et me ei eksiks Ttema jälgedelt.
Jumala armastus on avar meri,
Kui tuule hingus kuumal kõrbemaal.
Tahame olla vabad kõigest patust,
Et püha armastus saaks köita meid.
Siis ikka võime alanduses käia Ja mõnda kurba sõpra aidata.
Küll on suur arm,
et issand meidki kannab,
Lubab meid seista armastuse töös.
See ainus jõud on,
mis kõik kütked murrab Ja kõiki inimlapsi ühendab.
Jumal,
suur oled Sa!
Üle taeva ja maa äramõõtmatu arm Sinul on.
Andeks andsid mu süüd,
Sinu sees elan nüüd,
Sa mu elu ja vara ja õnn.
Oled armastus Sa,
seda näinud küll ma ja see teeb mulle kergeks siin kõik.
Olen eneses põrm,
kuid mu jõuks on Su arm,
minu kalju ja hingamispaik.
Toogu rõõmsalt mu laul Sulle ülistust aul,
sest Sa oled mu südame sees.
Kõik mu vead Sina tead,
kuid Su omaks mind pead;
Olen nõder,
kuid võidan Su väes.
Käin Su valguse sees,
vari kaob selle ees;
see,
mis vana,
kõik kaugele jäi.
Jäädav kevad on see,
millest särab mu tee,
sest et Kristuses uueks kõik sai.
Kes võib mõõta,
millist kurbust tunneb Jumal südames nende pärast,
keda meie endast ära tõukame?
Iga kustutatud valgus lisanud on pimedust.
Me rahva peale,
me rahva peale Sa halasta!
Sinu tõde pilkasime,
kiites teisi isandaid.
Omi lapsi ohvriks tõime,
teenides neid jumalaid.
Las Su õigus paista jälle,
Sinu kartus täita meid.
Me rahva peale,
me rahva peale Sa halasta!
Kes meist taluks Sinu viha,
seista saaks Su pilgu ees?
Sa ju hoolid neist,
kes nõrgad,
kaitsetute karjetest.
Jah,
Sa tõesti oled õige,
kohtupäev meid ootab ees.
Me rahva peale,
me rahva peale Sa halasta!
Kes seaks kurjusele tõkke,
leinajaile tröösti tooks?
Keset jõhkrat hoolimatust hoidmisele kodu looks?
Tule,
raputa meid üles,
sulata me südamed.
Me rahva peale,
me rahva peale Sa halasta!
Kes võib mõõta seda armu,
mis on Sinu südames?
Sinust lähtus mees,
kes valus valas vere meie eest.
Tema on,
kes ravib rahvaid,
puhtaks peseb patuseid.
Jeesuse pärast,
Jeesuse pärast Sa halasta!
Kui ema lapse unustab siin maa peal mõnikord,
ei Taevaisa unusta,
Ta teab,
kus nutab orb.
Ta oma Poja Jeesusega ilmutas meil armu ja kutsub sama meelsusega võitma elu karmust.
Kui kana poegi tiiva alla varjab kotka eest,
nii usu kaudu meile valla rahu Jeesuses.
Ja usu kaudu vägivalla võidab iga mees,
Kes õla eluristi alla toetab Päästja väes.
Kui kaunis on Sind ülista ja kiitust tuua Sulle,
Su armu eest Sind täname,
mis osaks saanud mulle.
Me kaasas aina kõnni Sa,
meid aita võita,
võidelda – Sa oled meie abi.
Nii valgeks läks meil südames,
kui ilmusid meil Sina Su armsas Pojas Jeesuses ja lihaks sai Su sõna.
Petlemma laps me lohutus,
me hinge ainus ülistus,
me rõõm see oled Sina.
Ei küllalt suuda ülista ja tänu Sulle anda.
Nii palju head meil teinud Sa,
Sind hinges tah´me kanda.
Meid oma teedel hoia Sa,
Su helduses meid juhata,
meid õnnista,
me Isa.
Su armu,
Issand,
imetlen,
mu vaese,
päästsid Sa.
Kord olin pime,
kadunud,
nüüd näen ja leitud ma.
Sind kartma arm mind õpetas,
arm lepitas mind ka;
kui suureks,
kalliks siis sai arm,
kui suutsin uskuda.
Nüüd mitmest ohust,
püünisest ma läbi läinud siin;
Arm kõiges oli abimees ja arm mind koju viib.
Sa,
Jumal,
tõotad mulle head,
mu lootus sõna sees;
Sa pärisosaks,
kilbiks jääd mul kuni õhtu käes.
Kui taevas aastatuhandeid Sul kiitust laulnud ma,
Siis tean – see algus olnud vaid,
Sind tänan lõpmata!
Armsalt kõlab nimi Jeesus,
see mu vead kõik parandab.
Igaüks,
kes elab usus,
Temalt rahu,
rõõmu saab.
Armsasti kõlab see,
kui sest nimest lauldakse.
Rõõmuga tahan ma Jeesust kiita lõpmata.
Tema nimel teele lähme,
see on tugev sõjariist.
Selle läbi võitu saame oma hinge vaenlastest.
Kallis on see nimi Jeesus,
Ta meid õnnelikuks teeb,
püha rahvas selles rõõmus Temale kord vastu läeb.
Kiitkem Tema nime väga seni siin veel usu sees,
kuni kummardame Teda Taevaisa trooni ees.
Halleluuja,
halleluuja.
.
.
Jeesus elab,
Jeesus elab.
.
.
Pea Ta tuleb,
pea Ta tuleb.
.
.
Tänu Jeesus,
tänu Jeesus.
.
.
Aamen,
aamen.
.
.
Ilus mu Jeesus,
kelle käes kõik täius.
Ta päralt on ka taevatroon.
Armas Sa mulle,
toon austust Sulle,
Sa minu hinge rõõm ja kroon.
Kaunid on metsad,
kaunimad veel aasad,
kui kevad puistab õisi neis.
Jeesus on kaunim,
Jeesus on puhtam – Ta juures hing saab rõõmu täis.
Kuuvalgus ilus,
kaunis päikseselgus ja taevas täht on armas seal.
Jeesus on kaunim,
Jeesus on puhtam kui inglid taevas üleval.
Kui siit kord lahkun,
kas ma siis ehk hukkun?
Oh Issand,
appi palun Sind!
Kui süda nõrkeb,
las keel veel ütleb: nüüd kannad Sina üles mind!
Jeesus,
Jeesus,
oh see nimi kõlab nii kui inglilaul!
Vägev,
auline ja püha,
kõige armsam kuulda mul!
Vägev,
auline ja püha,
kõige armsam kuulda mul!
See kui täht mind ikka saadab kõigi minu teede peal.
Mulle õiget rada näitab patuööl nii pimedal.
Mulle õiget rada näitab patuööl nii pimedal.
See on kindel emasüli,
kus võin rahul hingata,
siis kui käivad minu üle elutormid lõpmata;
siis kui käivad minu üle elutormid lõpmata.
See on siis,
kui valdab kurbus,
mulle trööstiv isahääl,
mis mind igas hädas,
valus kannab nii kui käte peal;
mis mind igas hädas,
valus kannab nii kui käte peal.
Õnnis lootus mulle anna,
kui ma pean siit lahkuma.
Pärast ülestõusmist kanna taevariiki elama.
Pärast ülestõusmist kanna taevariiki elama.
Issand Ta,
Issand Ta – tõusnud üles hauast,
minu Issand Ta.
Palveks vaikides vaimus tunnistan,
et Jeesus Issand on.
Kuningas,
Kuningas – rahvaid liites ühte on Ta Kuningas.
Ühel meelel kord kogu maailm on,
et Ta on kuningas.
Armastus,
Armastus – igas teos Ta näitas: Ta on Armastus.
Ristirahva rõõm paistku maailma,
sest Ta on Armastus.
Elu Ta,
Elu Ta – Tõusnud surmast üles,
meie Elu Ta.
Meidki vannutab endal järgnema,
sest meie Elu Ta.
Kas tunned seda imeaulist nime,
milles on meil päästmine?
Me üksnes selles tõsist rahu saame,
minnes läbi võitluste.
Imeline on see nimi Jeesus,
see nimi meile kallis on!
Ja kõikidele selles arm ja õndsus,
selles on me jäädav õnn.
Kui helkjas koidutäht see nimi särab maise elu patuöös ja aulist troosti kurbadele jagab,
eluvalgust varjudes.
Ses nimes elutormid vaikseks jäävad,
selles on me rahutee ja kõrberännul janunejad saavad sellest värske eluvee.
Kui kustub iga maise nime kuulsus,
jääb see nimi püsima.
Kord kustumatult särab nimi Jeesus üle taeva kodumaa.
Jeesus,
Sa ainuke pühim ja ilusaim nimi,
mis patune ütelda võib.
Taevane armastus,
puhtus ja lohutus,
tõde ning halastus Sinus on koos.
Sinult ma hädades,
Issand ning abimees,
rahu ja õnnistust püsivalt saan.
Teised mind hüljaku,
naergu ja pilgaku,
hellasti sülesse tõmbad vaid Sa.
Issand,
mul halasta!
Issand,
mind juhata,
millal ja kuhu vaid kavatsed Sa.
Õpeta paluma,
põlvili langema,
et me ei iialgi väsida saa.
Issand,
Sa ainuke,
pühim ja ilusaim,
pühitse mindki Su puhtuse sees.
Pattudest vabasta,
ahelad purusta,
anna,
et läheksin õndsuse teed.
Kui kiidaks Sind ka tuhat keelt,
suur Õnnistegija,
ei siiski jõua küllalt veel kõige eest Sind austada.
Su nimi patuahelalst kõik orjad vabastab.
Ja kõigest süüst ning kurjusest südamed ka puhastab.
Suur vägi Sinu nimes on - see mured lõpetab.
Kui Jeesus,
appi hüüan Sind,
vaenlane siis taganeb.
Me Issand räägib,
kuulake,
on meie keskel Ta.
Ka lauldes Teda tänage - Tema arm on lõputa.
Sa,
armas Jumal,
õpeta Sind kiitma alati.
Kui maa peal laulu lõpetan,
taevas laulan edasi!
Kui kuldne päiksekiirgus sa,
truu Päästja armastus,
mu südamesse särad ka,
siis kaob kõik kurvastus.
Külm öö ja varjud kohkuvad su sooja paiste ees ja rõõmulilled tärkavad mu nutva hinge sees.
Oh Päästja arm,
nii mõõtmatu kui vanasti,
nii muutmatu on minule,
on sinule,
meid kõiki tõmbab endale!
Kui armastusest risti peal see päike säraga mu südamesse tungis seal,
siis äratas mind ta.
Sest ajast tean,
kes surmani on armastanud mind.
Nüüd olen südant Temale ka tänuohvriks toon`d.
Mu selge elupäike Ta,
mis kõiki valgustab,
ja minu Õnnistegija,
kes igavesti jääb.
Nüüd rõõmulaulu laulan ma siin nutuorgudes,
ja igavesti taevas ka,
seal Tema trooni ees.
;
or Bb .
C F Kuningas,
Kristus on Kuningas!
.
C/G Am Am7/F# G9 Au ja kiitust ja tänu toogem Tal koos!
.
C F Taevane,
püha ja tõeline,
.
Fm6/D C/G G7 armastan Sind,
mu elujõud,
.
CEb/C C rõõmude rõõm!
.
Cmaj7/E Dm G7 C F/C C Laulge kõik,
ülim on tõesti nimi Jeesus!
.
Cmaj7/E D#` Dm G7 F6 E Fmaj7 G7 Meie Aukuningas Jeesus oled vaid Sa!
.
C F Kuningas,
Kristus on Kuningas,
.
Fm6/D C/G G7 surid me eest,
palud me eest,
.
C F/C C õnnistad meid.
Kui ma põlvitan Su ees,
olgu alandlik mu meel.
Kummardun Su püha trooni ees.
Tõstan üles pühad käed,
armastan just Sind,
Sa näed,
Sind ülistan ma vaimus,
Sind ülistan ma tões,
tee mu elu kiituslauluks Sinule.
Põlvitades Sinu ees,
olgu alandlik mu meel.
Kummardun Su püha trooni ees.
Tõstes üles pühad käed,
armastame Sind,
Sa näed,
Sind ülistame vaimus,
Sind ülistame tões,
tee me elu kiituslauluks Sinule.
Me Issand Kuningas,
sa Teda kummarda ja rõõmusta,
Tal kiitust laula alati.
Nüüd rõõmusta ja täna,
ülista,
Tal kiitust laula sa.
Me Päästja valitseb nüüd armastuses,
tões,
meid patust lunastas,
Ta võeti taevasse.
Nüüd rõõmusta ja täna,
ülista,
Tal kiitust laula sa.
Ei hävi Tema riik – see üle taeva,
maa.
On surmavalla võtmed üksnes Tema käes.
Nüüd rõõmusta ja täna,
ülista,
Tal kiitust laula sa.
On lootus auline,
Ta tuleb tagasi meid,
oma lapsi,
viima taevakodusse.
Nüüd rõõmusta ja täna,
ülista,
Tal kiitust laula sa.
Laula halleluuja Issandal.
Laula halleluuja Issandal.
Laula halleluuja,
laula halleluuja.
Laula halleluuja Issandal.
Jeesus,
Ta elab täna veel.
Jeesus,
Ta elab täna veel.
Jeesus,
ta elab,
Jeesus,
Ta elab,
Jeesus,
Ta elab täna veel.
Jeesus on meie kuningas.
Jeesus on meie kuningas.
Jeesus on kuningas,
Jeesus on kuningas.
Jeesus on meie kuningas.
Pea Jeesus tulemas on taas.
Pea Jeesus tulemas on taas.
Jeesus on tulemas,
Jeesus on tulemas.
Pea Jeesus tulemas on taas.
Ma tõstan käed taeva poole nüüd,
kus on Kuningas,
keda teenin ma Ja üksnes Tema minu elus valitseb.
Ei teeni ühtki võõrast Jumalat,
Ei teeni ühtki võõrast aaret.
Vaid olla täidetud Su Vaimuga See on mu sooviks.
Südames ohvriks toon Oma laulu nüüd.
Me vägev hingearst on siin – me armas Issand Jeesus.
Neid aitab,
kellel vaev ja piin,
me armas Issand Jeesus.
Küll imeilus on see laul siin ja ka taevas üleval.
Ja kõige armsam kuulda mul: Jeesus,
Jeesus,
Jeesus!
Kõik patud andeks annab Ta – me armas Issand Jeesus.
Saan taevasse Ta armust ma – küll hea on meie Jeesus.
Au Sulle olgu,
Ohvritall,
me armas Issand Jeesus,
et surid mu eest Kolgatal.
Jääd armsaks mulle,
Jeesus.
Oh sõber,
miks veel leinad sa?
Me seas on Issand Jeesus.
Ta võib sind täna aidata – oh palu teda usus!
Oh kui helde on me Jeesus,
armust kõige rikkam Ta.
Teda võime kõigis paigus igal ajal paluda.
Oh kui palju kordi saame vaeva tunda asjata,
armu abist ilma jääme unustades paluda.
Tahab kiusatus sind võita,
patuteele sundida,
pole tarvis meelt siis heita: tõtta julgelt paluma.
Jeesus peab ju vaimus sõprust kõigi oma lastega;
Tema tunneb ka su nõtrust,
kõik Ta ette veereta.
Oled nõder,
suures mures,
käsk ja süda noomivad;
armu leiad Päästja juures,
jälle andeksandmist saad.
Kui ka maailm sind on saanud eksitada patuga,
oled kõik Ta ette toonud,
palves rahu leiad sa.
Nimi Jeesus on nii kallis nimi!
Kallim kõigist nimedest on see!
Selle sees on imeline vägi,
tõstab taeva poole südame.
Jeesus siin on mu ülim õnn,
Ta nimi on mu kilp ja kroon.
(2x)
Rõhub raske mõte mind siin elus,
hakkab rahu hinges kaduma,
nutab süda härdas kahjuvalus – nimi Jeesus võib mind trööstida.
Tahab kiusaja mind vangi võtta,
nimi Jeesus on mu varjupaik.
See mind iial häbisse ei jäta,
selle läbi võidan ära kõik.
Nimi Jeesus alati ja ikka peab küll jääma kalliks minule.
Seda lauldes tahan mina kiita,
Temast tunnistada kõigile.
Ohvriks toodud troon,
ohvriks toodud kroon,
minu pärast tulid Sa.
Aga Petlemmas,
oma rahva seas,
jäid Sa võõraks ja koduta.
Minu süda Sind vajab,
Jeesus,
ela siin,
minu südame sees.
Helas taevastes inglilauludes sõnum sündinud Kuningast.
Kohta otsides,
ohte trotsides kandis Maarja oma last.
Minu süda Sind vajab,
Jeesus,
ela siin,
minu südame sees.
Pesa punuda,
varjus puhata puude juures võib loom ja lind.
Aga kuum ja põud,
üksinduse õud ootas Galilea kõrbes Sind.
Minu süda Sind vajab,
Jeesus,
ela siin,
minu südame sees.
Vabaks päästma meid,
tasandama teid Elusõnaga tulid Sa.
Aga Kolgata,
tahtes pilgata,
ootas Sind rahvahulgaga.
Minu süda Sind vajab,
Jeesus,
ela siin,
minu südame sees.
Kui kord aus ja väes Sinu aeg on käes ja Sa tuled võitjana,
siis Sa hüüa mind,
ütle: “Ootan sind,
tule koju mu juurde sa!
” Siis juubeldan ma,
mu Jeesus,
kui Sa koju kord kutsud mind.
Su arm lumena sätendab,
Su arm mu häbist kurvastab,
Su arm vead,
võlad kustutab,
oo Jeesus ,
Su arm.
Su arm rahutust vaigistab,
Su arm tühjuse täidab taas,
Su arm pühadust õpetab,
oo Jeesus ,
Su arm.
Su arm aegade algusest,
Su arm minuni ulatab,
Su arm on eluallikas,
oo Jeesus,
Su arm.
See väike taevane Poeg meid tuli alla teenima ja loobus taevasest aust,
me eest ta elu ohverdas.
See teeniv Jumal – Kuningas meid kutsub Teda järgima end ohvriks tuues,
teisi teenides - au anname Ta nimele.
Kõik minu koorma,
mu süü Ta võttis kanda endale ja elu ohvriks Ta tõi,
kui allus Isa tahtele.
Ta käed,
mis tähtede teed on loonud ja on juhtinud: nüüd ohvriarmides need,
mu pärast naeltest läbitud.
Ma kutsun alanduses Ta oma elu troonile ja tahan armastuses nüüd enam mõelda teistele.
Su nimi,
Jeesus,
armas on,
see võib mu südant täita;
see on mu rõõm ja ainus õnn,
kus hing võib rahu leida.
Las,
Issand,
üle ilmamaa Su nimi kuulsaks saada,
et kogu maailm austama Sind hakkaks,
vägev Päästja!
Teist nime leida me ei või,
kus oleks meie õndsus,
sest meile jääva elu tõi kord ristisurmas Jeesus.
Su nimi räägib armust veel,
mis Isa saatnud meile;
see kurva hinge rõõmsaks teeb ja saadab taevateele.
Su nimi,
Jeesus,
kalliks jääb,
see kõige armsam kuulda;
see minu hinge õndsaks teeb,
sest tahan ikka laulda.
Kogu ilma õnnistus,
kõige rahva rõõmustus – taevast meile tuleb Ta,
et võiks kõiki aidata.
Igavesest valgusest,
Taevaisa telkidest tuleb Õnnistegija,
vaenlastest meid päästab Ta.
Vägi,
rõõm ja rahu ka tuleb ühes Temaga,
saadab ära kaugele,
mis on kahjuks hingele.
Hoosianna,
tõstke häält hoosianna,
hüüdke vahvast!
Poeg nüüd Isa järje pealt tuleb vaatma oma rahvast.
Kõik maailm nüüd Teda kiitku,
hoosianna rõõmsalt hüüdku!
Keda vanad usklikud lootes ammu igatsenud,
keda nemad oodanud,
on nüüd rõõmuks meile tulnud Kõik maailm nüüd Teda kiitku,
hoosianna rõõmsalt hüüdku!
Kummardage kuningat,
Teda kiites kõigest hingest,
et Ta oma alamad päästnud ära vangipõlvest.
Kõik maailm nüüd Teda kiitku,
hoosianna rõõmsalt hüüdku!
Ja nüüd valmistage teed armastatud kuningale;
Tema oma armukäed sirutab ka teie poole.
Kõik maailm nüüd Teda kiitku,
hoosianna rõõmsalt hüüdku!
Kalli päeva oled Sa,
Issand,
valmistanud armust.
Anna osa mulle ka selle päeva õnnistusest!
Kõik maailm nüüd Teda kiitku,
hoosianna rõõmsalt hüüdku!
Ära uksi lukku pane,
lase jõulusära tuleb,
sinu maja valgustab.
Ära oma kambrit sule,
süüta küünal,
las ta põleb,
sinu hinge soojendab.
Ära südant lukku pane,
palu jõululast,
ta tuleb,
sinu elu õnnistab.
Hoosianna laulame meie Taaveti Pojale!
Olgu kiidetud see,
kes tuleb Issanda nimel!
(2x)
Hoosianna,
hoosianna,
hoosianna,
hoosianna!
Olgu kiidetud see,
Kes tuleb me Issanda nimel!
(2x)
Hõiska maailm,
pea tulemas on Issand sinule!
Tal väravad avage ja südames hõisake Kõik taevas ja maa,
kõik taevas ja maa.
Nüüd laulge au ja kiitust Päästjale.
Hõiska maailm,
nüüd õnnistus on tulnud sinule.
Kõik paludes oodake ja südames hõisake Kõik taevas ja maa,
kõik taevas ja maa.
Nüüd laulge au ja kiitust Päästjale.
Hõiska maailm,
nüüd avatud on taevas sinule.
Kõik väravad avage ja paludes oodake Kõik taevas ja maa,
kõik taevas ja maa.
Nüüd laulge au ja kiitust Päästjale.
Küünal põleb,
küünal kustub,
jälle süüdatud saab uus,
näha leek,
mis andmas valgust ja siis kustub jälle ta.
Nii neid küünlaid palju,
palju kõikjal põlemas ma näen.
Üks neist kustub,
teine süttib,
Aga pimedus ei läe.
Meister tuleb,
tuli käes Tal,
süütab küünlaid siin ja seal;
Palju neid,
mis andmas valgust,
Kuid ka neid,
mis leegita.
Selles valguskumas näen ma kindlat risti Kolgatal.
Nii need küünlad andmas valgust,
juhatamas õiget teed.
Issand luba,
et ka mina laseksin end süüdata,
et mu leek võiks olla hele,
ehkki kiirelt kustun siis.
Mul ära kingi kullasära jõuluajal Sa,
vaid ilmuta Su au ja rahu üle terve maa.
Ma külla ootan Kuningat,
Oh et see Teda rõõmustaks!
Ei vaja kulda ma,
vaid saada inglid kaitseks Sa.
Mul kingi kodu sünnimaal ja lapsed ümber puu,
üks õhtu küünlavalguses,
kui kõikjal pimedus.
Üks õhtu Sinu sõnaga,
et süda täituks rahuga,
Mul kingi kodu,
usk ja lootus,
rõõm ja kallis troost.
Nüüd tule,
Issand,
Kuningas,
Sa taevarahuga,
et kõigil süda soojaks saaks,
kui saabund talv me maal.
Küll rikkale ja kõrgele ja madalale,
vaesele Nüüd tule,
Sa,
kes ainus Issand ja mu Kuningas.
Nüüd süttib küünlaid tuhandeid ja öö nii valgeks saab ja taevas tähti miljoneid nii kaunilt säramas.
Taas üle kogu maailma käib sõnum auline,
on sündinud Poeg Jumala,
kes Päästjaks kõigile.
Täht Petlemmast on säramas veel täna ilmale,
toob rahu,
lootust,
õnnistust ta iga majasse.
Nüüd tehke lahti südamed kõik jõulu rahule,
et igas hinges särama lööks jõulutäheke.
Nüüd tehke kõrgeks väravad ja uksed laiaks sedamaid sest kuningate Kuningas ja Päästja on ju tulemas!
Ta õnnistust toob endaga,
kõik laulgem suure rõõmuga: Au olgu Loojale,
mu armutoojale!
Nüüd tehke kõrgeks väravad ja uksed laiaks sedamaid ning valmistage südamed,
et templiks Talle kõlbaks need,
siis Kuningas toob teilegi küll õnne,
rahu ühtlasi!
Au olgu Pojale,
mu Lunastajale!
On õnne sellel linnal,
maal,
kus asupaik sel Kuningal ja õndsad on kõik südamed,
mis on Ta eluasemed.
Ta on see rõõmupäikene,
kust hoovab elu kõigile.
Au olgu Vaimule,
mu rõõmutoojale!
Oh tule,
Õnnistegija,
mu süda Sulle lahti ka.
Oh tule meile armuga ja oma heldust ilmuta!
Su Püha Vaim nüüd heldesti meid saatku taeva õndsasti!
Au Sinu nimele nüüd,
Issand,
anname!
Nüüd paistab meile kaunisti see koidutäht nii selgesti - me Lunastaja Jeesus.
Kes Taavetist meil sündinud ja kuningaks on kingitud - me Lunastaja Jeesus.
Helde,
püha,
Sinu läbi,
kes mu abi,
elan aina - Sinust ei või Jääda mina.
Mu süda,
Issand,
süüta Sa nüüd oma armutulega,
et armastan Sind aina.
Mind aita oma ligimest ka armastada südamest ja kindlas usus käia.
Issand,
nii mind Õpeta ja kasvata Sa armu läbi - Sinult üksnes ootan abi.
Rõõm tuleb mulle Jumalalt,
kui Sinu heldus ülevalt on alati mu saatjaks.
Oh Jeesus,
minu õnnistus,
Su ohvrisurm ja kannatus - need jäägu ikka armsaks.
Issand,
tule lohutajaks,
rõõmustajaks ole mulle - minu elu kuulub Sulle.
Oo tule nüüd,
Immanuel,
too vangist välja Iisrael,
kes ikkes võõra võimu all.
Jumala Poeg,
ainuke!
Rõõm nüüd,
rõõm nüüd: Immanuel on sündind sulle,
Iisrael.
Oo tule,
Iisai võsuke!
Su vihameeste vaenu eest ning surmariigi piinadest Sa juhi välja valgusse.
Rõõm nüüd,
rõõm nüüd: Immanuel on sündind sulle,
Iisrael.
Oo tule,
tule,
Idamaa,
kui päikene nüüd tõuse sa,
ööudu me pealt eemalda ja rebi katki pimedus.
Rõõm nüüd,
rõõm nüüd: Immanuel on sündind sulle,
Iisrael.
Oo tule,
võti Taavetist,
taas ava meile taevariik.
Tee lahti rada ülesse ja pane lukku põrgutee.
Rõõm nüüd,
rõõm nüüd: Immanuel on sündind sulle,
Iisrael.
Oo tule nüüd,
Adonai!
Su rahvast,
kes on Siinail,
Sa läkita ja pühitse Su kuninglikus hiilguses.
Rõõm nüüd,
rõõm nüüd: Immanuel on sündind sulle,
Iisrael.
Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema ja ära pimedusel seal aset anna sa.
Kas oled kurb või haige- sa looda,
kannata Ja usu,
valukarik saab viimaks tühjaks ka.
Ei igavest või kesta ei ükski oht,
ei õnn,
ning sagedast su valu sul õnnistuseks on.
Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema ja ehi oma hinge sa taevarahuga.
Väike küünal,
sära,
näita valgust öös!
Ära kustu ära katsumuste sees.
Väike küünal,
sära,
näita valgust öös!
Ära kustu ära katsumuste sees;
Ära kustu ära katsumuste sees.
Kuigi rännak viikski läbi mureöö,
sära,
sära siiski,
see on sinu töö.
Kuigi rännak viikski läbi mureöö,
sära,
sära siiski,
see on sinu töö;
sära,
sära siiski,
see on sinu töö.
Puhtas säras loitku sinust valgusläik,
enne kaunist koitu,
et ei kaoks su helk.
Puhtas säras loitku sinust valgusläik,
enne kaunist koitu,
et ei kaoks su helk;
enne kaunist koitu,
et ei kaoks su helk.
Helisege,
jõulukellad,
inimesed paluge!
Kuulutage,
hääled hellad: Rahuvürst on sündinud!
Imeline püha öö õndsust meil ja troosti toob.
Rahu maa peal,
rahu taevas Jõululaps nüüd meile saadab.
Kiitke Jeesust,
ristirahvas,
kiitke Teda hõisates!
Rändajad,
nüüd valmistatud pärisosa taevas teil!
Imeline püha öö õndsust meil ja troosti toob.
Jeesus Kristus,
heldest tule,
valgustajaks meile ole!
Hõisake taevad ja inglid Auissandat kiitke.
Patuste Päästjale laulge ja ühtlasi hüüdke: Issand on siin!
Lõppenud häda ja piin!
Paludes põlvili heitke!
Hõisake taevad ja laulge nii maa kui ka meri.
Jeesus on tulnud,
suur Jumal on liha ja veri.
Rahu Ta toob,
südamed uueks ka loob,
täidab,
mis kuulutab kiri.
Vaadakem imet,
kuis kõrgeim end alandab põrmu!
Vaata ning kummarda ilmunud igavest armu!
Lapseks saab nüüd Jumal,
kes kannab kõik süüd,
kaotades ära meist hirmu.
Ustav Immaanuel,
minugi südames sünni.
Sinust,
mu Päästja,
ma hoian siis igavest kinni.
Ela mu sees,
käi ise ikka mu ees,
ei ma siis eksiteed kõnni.
Jõuluöö täis valgussära,
laulab hõiskel inglikoor.
Kõrgelt kostab rõõmusõna— Sündind jõulupäike suur.
Jõuluöö,
su kuldne sära paistab üle ilmamaa,
tuues meile taevavara,
taeva-aardeid lõpmata.
Jõuluöö,
su küünlasära pühib palgelt pisara.
Anna andeks,
lepi ära,
Siis su süda särab ka!
Iial ei helise kellad kaunimalt jõuluööst,
inglidki laulavad hellalt rahust meil tähtede vööl.
Püha öö vaikuses heliseb laul,
heliseb püha öö hiilguse auks.
Pühalik kellade helin vallutab maailma nüüd.
Tõuseb ju täheke särav,
kõlamas sütitav laul,
lahti meil lootuse värav,
Issand on ilmunud aul.
Püha öö vaikuses heliseb laul,
heliseb püha öö hiilguse auks.
Pühalik kellade helin vallutab maailma nüüd.
Inglid taeva õndsusriigist,
lennake nüüd üle maa,
suure Lunastaja sünnist kuulutage lauluga.
Kummardage,
kummardage Kristust,
Elukuningat.
Karjane,
kes valvad mures,
vaata üles,
rõõmusta.
Nüüd on Jumal meie juures,
armsa Poja kinkis Ta.
Kummardage,
kummardage Kristust,
Elukuningat.
Targad,
minge otsingule,
kuldne lootus täitunud.
Täht teid saadab sõime juurde,
Messias on sündinud.
Kummardage,
kummardage Kristust,
Elukuningat.
Jõulud on tulnud,
Päästja on sündind Petlemmas Juudamaal.
Oh seda armu,
oh seda rõõmu!
Au,
kiitus Jumalal!
Noored ja vanad,
olge nüüd rõõmsad inglite kooriga!
Hõisaku keeled,
laulgu kõik hääled: “Aamen,
halleluuja!
Kadugu mure!
Jää minu juurde,
Jeesus,
mu rahuvürst!
Su juurde tulen,
Su päralt olen Nüüd ja ka igavest!
Maa on nii kaunis,
kirgas kõrge taevas,
täis rõõmu usklike lootustee — siit kaduvuse päevadest läbi meid kannab taeva poole see.
Aastad ja ajastud tulevad ja lähevad,
põlv järgneb põlvele lennates;
ei iial vaiki taevased helid meid hellalt koju kutsudes.
Inglid kord laulsid karjastele väljal.
Nüüd hingest hinge on kostmas laul: Rõõm,
rahu teile!
Päästja on tulnud!
Au kõrges olgu Jumalal!
Kuula: ingli lauluhääl kõlab öösel välja peal!
Rahu maa peal saabunud,
vaen ja häda lõppenud!
Rõõmsalt laulge,
rahvad,
nüüd;
võimsalt kõlagu me hüüd ühes inglikooriga: Kristus sündind,
rõõmusta!
Kuula: ingli lauluhääl kõlab öösel välja peal!
Teda austab taevas,
maa,
kes on meie Päästja Iisai kännust sündinud,
nagu vanast` tõotatud.
Lihaks saanud Jumal ise tuli selle ilma sisse Tooma abi kõikidel – Jeesus,
me Immanuel!
Kuula: ingli lauluhääl kõlab öösel välja peal!
Tervitame rõõmuga,
Rahuvürst,
et tulid Sa,
tõid meil rahu,
lunastust,
usku,
lootust,
armastust.
Meie pärast tulid alla,
võitsid ära surmavalla.
Eluvürst,
Sind tänan ma,
et mind päästsid ära Sa!
Kuula: ingli lauluhääl kõlab öösel välja peal!
Karjastega tahan minna vaimus nüüd Petlemma linna armast Jeesust vaatama,
sest ka mulle sündis Ta.
Inglitega tõstan hääle: "Rahu tulnud ilma peale.
" Seda rahu tahan ma kiita lauluhäälega.
Tarkadega mina annan Talle,
mida kaasas kannan ja see on mu hingeke,
selle kingin Temale.
Sinuga,
mu Lunastaja,
olen rõõmus Jõuluajal.
Hinge avan Sinule,
olgu see Su sõimeke!
”Ma tulen taevast ülevalt,
häid sõnumeid toon teile sealt” Nii ütles ingel rõõmuga ja karjastele kuulutas:
“Üks laps on täna sündinud,
kui ammust ajast tõotatud.
See ilus püha lapsuke on rõõmustaja kõigile.
See on see Issand Jeesus Krist,
kes tahab päästa hädalist See on see Õnnistegija,
kes teidki patust lunastab.
Kõik õnne saate Tema käest,
mis Jumal pakkund igavest,
sest võite Tema läbi ka nüüd taevariigi pärida.
Ka pange märki tähele: te sõimes mähkmeist leiate seal vaeses laudas magamas maailma Õnnistegija.
Nüüd läki suure rõõmuga koos karjastega vaatama,
mis Jumal meile kinkinud,
kes meile taevast saadetud.
Oh,
ole terve tulemast,
mind patust mitte põlgamast!
Mind tulid hädas aitama.
Kuis mõistan küll Sind tänada!
Sa tegid kõik hea meelega ja mina pidin nägema,
et au ja rikkus ilma sees ei maksa midagi Su ees.
Oh võta,
armas Jeesuke,
mu süda sängiks endale!
Oh võta temas hingata,
et mina Sind ei unusta!
[V10] Nüüd Jumalale ülistust ma laulan südamest ja suust ning ühes ingli kooriga ma Jeesust kiidan lõpmata.
Miks nii hilja õhtukellad meile tornist kõlavad?
Kirikutes miks nii hulgad küünlad kaunilt säravad?
Täna on ju rõõmupüha,
kallim kallimatest see!
Sellel öösel sündis ilma Jeesus,
jõululapsuke.
Talle helistame kella,
Talle kõlab meie laul: “Jumalal au kõrges olgu,
rahu olgu ilma pääl!
Neil karjastel väljal vist mure on käes,
et patuste lootus ei ilmu ju väes;
mis Aabrami kinnitus,
Iisaki rõõm,
mis Jaakobi julgus ja Taaveti kroon;
ja Taaveti kroon.
Näe,
taevas lööb valgeks kui päikese helk,
ja ingel seal ilmub ning kohkuvad kõik.
Ta ütleb: ”Miks kardate?
Lõppegu hirm!
Nüüd Kristus on sündind – oh vaatke,
mis arm!
Oh vaatke,
mis arm!
Koos ingliga taevased hulgad on seal ning ülistust toob nende kiituse hääl: “Au Isale kõrges ja rahu maa peal ja maailma rahvaist on taevas hea meel!
On taevas hea meel!
Nüüd Betlehemma linna ma tahan rännata.
Seal tohin vaimus minna ka sõime juurde ma.
Seal on mu kalleim vara ja hinge ülim õnn.
Seal paistab taevasära,
kus minu Päästja on.
Seal väikses laudas sõimes,
kus maa ja taevas koos,
seal hardas tänupalves ma kummardan Su ees.
Suur maa ja taeva Looja,
mu Õnnistegija,
Sind,
uue elu tooja,
ma kiidan lõpmata!
Kas võib see tõsi olla,
oh taeva Kuningas,
et tulid taevast alla ja elad meie seas?
Jah,
selle ime suurus on mulle mõistmata.
Miks pidid Sina,
Jeesus,
nii vaeselt sündima?
Jah,
siin vast Jumal näitab,
kui suur Ta armastus,
ning iga süda mõistab siin on mu õnnistus!
Ta juurde nüüd täis julgust võib tulla patune ning õndsaks saada armust ja jõuda taevasse.
Nüüd Jumalale austuseks kõik laulgem rõõmuga.
Ta oma Poja õndsuseks meil saadab armuga;
meil saadab armuga
Nüüd Isa rüpest tuleb Ta,
saab väetiks lapseks seal Tal tuleb sõimes magada nii vaikselt heinte peal;
nii vaikselt heinte peal.
Ta loobub jumalikust aust,
et saada sulaseks ja kannatada meie eest,
kõik teha meie heaks;
kõik teha meie heaks.
Ta oma väge ilmutab ja rahu meile toob,
maailma rahvaid ühendab,
kõik vana uueks loob;
kõik vana uueks loob.
Tee paradiisi avab Ta ning keerub väraval ei keela sisse astuda.
Au,
kiitus Jumalal!
Au,
kiitus Jumalal!
Näe rõõmsat last,
kes uinus just — Maria süles suigahtab!
Miks inglilaul Tal annab au?
Miks karjane seal valvab?
See,
see on Kuningas,
Me Rahutooja Jeesus Krist!
See,
see on Kuningas,
Mariast ilma sündind.
Miks sünnipaik ei hiilga kõik;
miks eesel sõime uudistab?
Oh patused,
nüüd kuulake: te kaitsja tuli ilma!
Too kalleim kink ja austav pilk nii kuningas kui kerjaja.
See naerev laps saab vägevaks,
loob uue päästeraja.
Oh kuulge,
eks inglid ei kuuluta täna suurt rõõmu,
mis Jeesus,
me jõululaps,
tõi!
Suurt rahu nüüd leida võib noor ja ka vana,
ei valu ja surm seda võtta meilt või.
Me hinges on rõõmus ja valus see laul:
Jumal on hea!
Temale kiitus ja au!
Jah,
inglid on rõõmsad,
et Jeesus on tulnud,
sai sillaks,
mis ühendab taeva ja maa.
Neid päästab,
kel sugugi lootust ei olnud;
on langenud hingele aitajaks Ta.
Veel Petlemmas heliseb inglite laul:
Jumal on hea!
Temale kiitus ja au!
Oh õnnistav rahu!
Oh auline sära!
See jäädavaks valguseks on meie teel.
Oh õnnis,
kel Jeesus on taevane vara ja täht,
mis siin surmani paistab me eel!
Ka valude ööl on me südames laul:
Jumal on hea!
Temale kiitus ja au!
Tänu olgu Jumalal kõigis paigus taeva all!
Nüüd on tõotus täidetud,
meile Päästja kingitud!
Keda ammu usklikud igatsedes oodanud,
mis kord neile lubatud,
täiesti nüüd täidetud.
Aabrahami pärandus,
kogu rahva lunastus,
Rahuvürst,
Immanuel,
neitsi poeg on ilma peal.
Ole terve tulemast,
õndsust mulle pakkumast Minu süda valmista enesele armuga.
Oh laulgem südamest nüüd oma Jeesusest.
Maarja rüpes magab see väike lapsuke.
Meid lunastama tuleb ja saatma taevasse.
Ta on A ja O,
Ta on A ja O.
Laps Jeesus,
Sinuga võin rahu tunda ma.
Sinu kallis abi nüüd mindki rõõmustab ja Sinu au ning vägi mul ikka osaks saab.
Võta omaks mind,
võta omaks mind!
Suur Isa halastus,
suur Poja armastus.
Patt siin vangis hoidnud meid põrgu hirmu all,
Kuid Jeesus on Ta võitnud,
see Päästja,
süüta Tall.
Imeline arm,
imeline arm.
Meil taevas isamaa ja rõõmu otsata.
Uusi laule laulab seal püha inglikoor ja ülistama tõttab laps väeti,
vana,
noor.
Sinna meidki vii,
sinna meidki vii!
Oh mis hõiskamist ja rõõmu toob see kallis jõuluaeg!
Igal pool on täna kiitmist – ristirahval rõõmuaeg.
[c] Au nüüd jumalale kõrges ja rahu maa peal inimestest hea meel!
Issand sündind Taaveti linnas,
Me õnnistegija!
Jälle küünlatule säras hiilgab haljas jõulupuu.
Jõululast,
kes tuli taevast,
kiidab lauldes meie suu.
Aga kõik need asjad kaovad,
küünlasära kustub ka.
Rõõmu,
mis ei iial lõpe,
võib me Jeesus kinkida.
Oh sa õnnistav,
oh sa rõõmustav püha,
kallis jõuluaeg!
Kristus on sündind,
Päästjaks Ta tulnud – ristirahvas,
ristirahvas,
rõõmusta!
Oh sa õnnistav,
oh sa rõõmustav püha inglite lauluaeg!
Kooris kõik hüüdkem,
Jumalat kiitkem!
ristirahvas,
ristirahvas,
rõõmusta!
Oh sa õnnistav,
oh sa rõõmustav kõige rahva õnneaeg!
Rõõmusta süda,
lõppenud häda – ristirahvas,
ristirahvas,
rõõmusta!
Oo väike linn,
oo Betlehem,
kui vaikselt uinud sa!
Kuid tähtelend ja vaikne ränd su kohal otsata.
Su tänavatel siiski on igaviku läik.
Me ootused ja lootused on koos sel ööl siin kõik.
Seal Maarja süles uinub Ta ja inglid laulavad.
Kui magab linn,
siis inglisilm on hoolsalt valvamas.
Oo hommiktähed,
kandke see sõnum helkides Ja hõisake kõik rõõmsasti,
et Jeesus sündind meil.
Nii vaiksesti,
nii vaiksesti see and on saabund meil.
Ja Jumal kõigil avanud on õnnistuste tee.
Ei ükski kõrv ei kuule,
et tulnud meile Ta.
Kes vaikseks jääb,
Tal sõimeks saab,
seal Kristus sünnib ka.
Oo püha laps,
Sa Petlemmast me hinge tule ka.
Patt kaota sealt ja täida meid Su jõulurahuga.
Meil jõuluinglid laulgu,
täht paistku meile teel.
Me hinge Sa jää elama ka nüüd,
Immanuel.
Oh tulge,
kõik usklikud,
laulge kiituslaule!
Oh tulge,
oh tulge nüüd Petlemma kõik!
Vaadakem last,
kes rõõmuks sündind meile,
oh kummardagem Teda!
Oh kummardagem Teda!
Oh kummardagem Teda – Aukuningat!
Suur au Sulle,
Kuningas,
valitseja taevast,
et Sina ei põland me liha ja verd!
Tõsine Jumal igavesest ajast
Au Sulle,
kes Päästjaks on antud meile Isast!
Me sulle vaid anname kiitust ja au.
Lihaks saand Sõna igavesest ajast,
Tasa,
tasa jõulukellad kajavad.
Üle terve ilmamaa kajab laul nüüd rõõmuga: Jõulud tulnud ju!
Tasa,
tasa jõulukellad kajavad.
Taevavõlvil sädeleb jõulutähe valgushelk: Kristus sündinud!
Tasa,
tasa astu täna Petlemma.
Kõla meie lauluhääl tulvil rõõmu südames: Jumal meiega!
Püha öö kui rahuingel lendab vaikselt üle maa.
Temast rõõm on igal hingel,
õnn,
mis ilma lõpmata.
Õnnis rõõmuhõise täna täidab iga südame,
laulab noor ja laulab vana tänu taevalapsele!
Püha öö,
su inglilaulust hakkas maailm hõiskama.
Kaunilt pani öö täis valgust mäed ja orud hiilgama.
Siis kui kohisesid palmid taeva helkjas paistuses,
maa ja taevas vahetasid rõõmusõnu hõisates.
Oh,
see imerõõmus sõna paneb meidki hõiskama.
Ingel ütleb: “Teile täna sündind Õnnistegija!
Mingem Betlehemma linna seda imet vaatama!
Mingem sõime juurde sinna,
seal on Jumal teiega!
Püha öö,
õnnistud öö,
kõik on maas,
rahu sees.
Joosep valvab ja Marial seal hingab lapsuke põlvede peal.
Maga,
patuste rõõm!
Maga patuste rõõm.
Püha öö,
õnnistud öö.
Ingli hääl välja peal laulab rõõmsasti: Halleluuja!
Annab teada ka karjastele: Kristus sündinud teil,
Kristus sündinud teil!
Püha öö,
õnnistud öö,
kes Sa meil ilmutand Isa armu,
mis õnnistust toob,
Rahupõlve maailmale loob.
Laulgem halleluuja!
Laulgem halleluuja!
Sind jõuluingel,
palun ma,
kui taevast alla lendad sa,
et rahu tuua ilmale ja rõõmu inimestele;
et rahu tuua ilmale ja rõõmu inimestele.
Sa sinna tule sisse ka,
kus vaestel tuba kütmata,
kus oigab ema haiguses ja lapsed nutmas voodi ees;
kus oigab ema haiguses ja lapsed nutmas voodi ees.
Kus töötu isa murega ei tea,
mis peale hakata,
kus nälja kätte nõrkevad nii lapsed kui ka vanemad;
kus nälja kätte nõrkevad nii lapsed kui ka vanemad.
Seal kallil õhtul süüta sa neil lootus hinges põlema,
et see,
kes toidab linnukest,
ei unusta ka inimest;
et see,
kes toidab linnukest,
ei unusta ka inimest.
Sul soovin jõulu sätendavat sära,
et Tema ilu peegelduks su silmades ja et ei kustuks aasta kestel ära see rõõm,
mis süüdatud sai jõuludes.
Sul soovin,
et see jõululapsest Jeesus,
kes usus kasvas,
näeks,
et sina kasvad ka,
ja et võiks suureneda tähe ootus,
mis kolme tarka kord nii rõõmustas.
Sul soovin jõuluööde õnnist vaikust ja õrna,
hella kuma sinu hingesse ja Tema ligiolu üllast aimdust ja teadmist: Jeesus elab südames.
Sära jõulutäht nüüd üle muremaa.
Paista hellal helgil akendesse ka.
Kuuluta veel rõõmu Betlehemma teil,
sõimes lebab vaikselt Jõululapsuke.
Sära jõulutäht nüüd,
Jeesus tulnud on.
Temas abi leiad,
õndsust päikse all.
Oled suur või väike rändur sellel maal – rõõmu,
armu,
rahu sõime juures saad.
Sära jõulutäht nüüd läbi aegade.
Juhata me sammud Päästja jälgedes.
Mis meil iial vaja,
lahenduse saab,
mure rõõmuks muutub,
varjud kaovad.
Üks laps on täna meil sündind,
üks Poeg,
kes on meie Õnn.
Me elusaatja on ilmund,
sest Jumalal hea meel on.
Nüüd jäädav päike,
me Jeesus,
on tõusnud maailmale,
et paistaks kõigile valgus - oh saagu teatavaks see.
Ta nimeks pandud Nõuandja.
Ta sulle nõuandjaks jääb!
Ta iga südame tundja,
Ta kõike selgesti näeb.
Su vägi tahab Ta olla,
sind kanda õlgade peal.
Kes võib sind kiusama tulla,
kui hingad alati seal.
On suur küll riikide võimus;
on suur küll tarkade nõu.
Me jõululapsel on sõimes veel suurem vägi ja au.
Ta ümber inglite koorid,
seal rõõmsalt laulavad nad.
Ja Talle antud kõik troonid;
Ta riik on taevas ja maa.
Viiendat küünalt ei süüdata puul – ootus ei veni nii pikaks.
Jõulud ei hiline,
suureneb rõõm,
Maailm on jällegi rikkam.
Rahvas on ruttamas,
naeratus suul,
pilgud nii soojad ja hellad.
Näib,
nagu aastase tolmu alt taas südames vabanend kellad.
Jõulud ei ole vaid komme me maal,
kahjuks ei kesta need pikalt.
Kui sul on Jeesus,
Ta rahu ja rõõm saatmas sind kõikjal ja ikka.
Üks roosike on tõusnud küll õrna juure seest.
Kuis vanemad on laulnud – Ta tuli Iisai soost.
See kallis lilleke.
Kesktalvel külmal ajal Ta kasvas ülesse.
Mu armsast roosikesest Jesaja kuulutas.
Ta sündis puhtast neitsist Mariast Petlemmas.
Nii oli Isa nõu: kesktalvel külmal ajal on näha Isa au.
Üks sõimeke heintega oli su häll,
oh jõululaps Jeesus,
nii imelik küll!
Ja tähti – neid tuhandeid sätendas öös,
kui heintel Sa uinusid mähkmete sees.
Veel puhkasid loomad,
Sa ärkasid seal,
kuid sõimest ei kõlanud nutmise hääl.
Sind armastan,
Jeesus,
Sa oled nii hea,
ei paremat kinki ma soovida tea.
Jää ikka me juurde,
siis rõõmus me meel,
ja jõulutäht alati särab me teel.
Meid kõiki,
Su lapsi nüüd õnnista Sa ja võta kord taevasse elama ka.
Armas Jeesus,
armu andja – kallis Õnnistegija,
meie raske patu kandja oled suurest armust Sa.
Meie ohvritalleks olid,
pidid surma minema.
Kõige ilma pattu tulid maksma oma verega.
Arm,
kes ristil sirutasid oma käed mu järele.
Minu pärast palves hüüdsid,
et saaks õndsaks patune.
Isa hooleks Sa mind andsid.
Surres kostsid minu eest.
Ristivaeva mu eest kandsid – nii mind päästsid viha käest.
Arm,
kes surmavaeva näinud minu tuima hinge eest;
külma hauda oled läinud – Sind ma tänan südamest!
Valudes Sa hinge heitsid,
et ma saaksin elada.
Õnduse Sa mulle andsid oma ristisurmaga.
Kui selle risti ilu näen,
kus suri Võiduvürst mu eest,
siis oma elu maha jääb ja hing on alanduse sees.
Kuis võiksin laulda iial muust kui oma Lunastaja tööst,
Ta veres algab elu uus ja särav päev saab patuööst.
Näe Tema käsi,
jalgu,
pead,
neist kurbus,
arm koos sädeleb.
Ei kättemaksust,
vihast tea,
ehk pilkajaid küll mööda läeb.
Kolgata mäe peal seisab rist,
Seisab seal,
Jeesus kus surmale määratud.
Sellel mäel troostitul kannatab ristipuul,
selleks et aidata vääritut.
See on rist,
see on rist,
mida ma armastan,
võidu au imelist kannab ta.
Läbi truu ristipuu taevas on avatud,
Usule krooni kord annab ta.
Rist,
kus Ta kannatas,
hüljatud maailmast,
tihedalt,
tugevalt mind sa seod.
Ristipuul piinaval kandis Ta,
Püha Tall ära mu vaevad ja patuteod.
Ilu nii hämmastav ristisse peidetud,
Jeesust kus verest ei säästetud,
põrgujõud kadunud,
surma käed köidetud,
patuse elu saab päästetud.
Usuga tahan ma ristile toetuda,
taluda häbi ja alandust.
Vaev saab mööda ja päev õnnis võib alata,
ülistan igavest vabadust.
Ma tahan laulda Päästja armust ja Tema suurest armutööst,
Ta raskest piinast,
ristisurmast ja Tema päästva vere väest.
Laulgem,
laulgem,
Päästja armust ja Tema suurest armutööst,
Ta raskest piinast,
ristisurmast ja Tema päästva vere väest.
Ta haavu kiitmast ma ei väsi,
mis õndsaks teinud tuhandeid.
Oh küll on suur see imeasi,
et Ta ka lapseks võtnud meid.
Ma tahan Tema väge kiita,
küll tugevad on Tema käed.
Me nende läbi võime võita kõik patu-,
surma-,
põrguväed.
Ma tean,
et Õnnistegija mind nõnda armastas,
et enda ohvriks andis Ta,
kui ristil kannatas.
Ta surm ja ülestõusmine ja kõik Ta kannatus saab armupandiks minule ja on mu õnnistus.
Mu kaljualus Tema sees,
ma sellel ehitan.
Ma elan siin Ta seadmises ja kord seal Teda näen.
Mis näen ma vaimus Õlimäel?
Mu Päästjat viimsel valuööl!
Ma näen,
kuis elu surmaga peab värisedes võitlema.
Ma näen,
kuis aias puude all täis ahastust mu Ohvritall on põlvili ja silmili,
seal nutab,
palub härdasti.
Ma näen,
Ta higi punab seal kui verepiisad rohu peal.
Ta silmist valupisarad kui pärlid maha langevad.
Ma kuulen Tema ohkamist ja Tema rasket võitlemist.
Ma näen,
kuis minu patud seal kõik rõhuvad Ta hinge peal.
Oh,
kuis Ta armust tuksuv rind kui taeva vägi tõmbab mind!
Ei saa ma enam pidada,
Ta ette nuttes langen ma.
Siis oleksin kui painduv lill seal minu Päästja põlve all ja kui üks lõhnav roosiõis seal Tema verepiisku täis!
Oh ole rõõmus,
hing ja meel,
Ta arm on mulle suurem veel: Ta vere väes võin lõpmata kord paradiisis elada!
Mis oled Sina,
armas Jeesus,
teinud,
et Sina oled surma mu eest läinud?
Mis on Su süü,
Su patt,
Su töö,
Su sõnad,
et risti kannad?
Sa kibuvitsa krooni pidid kandma ja piitsutada oma ihu andma,
Sul sappi,
äädikat veel juua toodi,
Sind risti poodi.
Mis kohutavat karistust siin kannad - kui karjane end karja eest Sa annad.
Kõik koormad,
patud,
Issand Sinu õlal,
nüüd makstud võlad.
Su armu tahan mina meeles kanda ja oma südame Sul üksnes anda.
Ei taha muud kui seda teha mina,
mis tahad Sina.
Näen Jeesust nuttes vaiksel ööl teel üle Kidroni.
Ta kõnnib raskel valuteel,
mis viib Ketsemani.
Mine Ketsemani,
kuule palvehäält!
Vaata,
Jeesus nutab!
Kas see sind ei liiguta?
Oh,
lase mööda minna Sa see kibe karikas!
Nii ahastades palub Ta nüüd seal Ketsemanis
Tee siiski nii kui tahad Sa!
End nõnda alandab.
Ja võtab surmakarika mu eest Ketsemanis.
Oh Jeesus,
Sinu valu,
Su raske kannatus,
see annab mulle elu ja on mu rõõmustus.
Su vermed ja Su haavad,
Su kibuvitsakroon – mu õnnistuseks saavad,
siis kui mul häda on.
Sind vastu silmi löödi,
Sa Kõigevägevam!
Sind pilgati ja naerdi,
Sa kõige ilusam!
Seal kummardavad inglid Sind pühas harduses,
siin teotavad Sind õelad nüüd ristil surmates.
Mis oled Sina teinud,
et sind nii piinati?
Kõik,
mis Sa vaeva näinud,
on minu patusüü.
Mu peale armu heida,
mind ära nuhtle Sa,
vaid anna armu leida,
kui hirmu tunnen ma!
Kui ükskord pean ka mina siit ilmast lahkuma,
siis jää mu juurde Sina veel oma armuga.
Kui katab surmahigi ja käes mul viimne tee,
siis ole Sa mu ligi ja vii mind taevasse!
Oi Kolgata rist,
sinu ilu kord rahu mu hingele tõi.
Oled valguseks maailma öödes,
mind ka pattudest päästa sa võid.
Näen risti,
see armsaim on mulle: oled kodutee tähiseks sa.
Kui paistab mu silme ees valgus,
ei eksi ma maailmas.
Kui vaevade teedel ma käisin ja eksisin maailmas,
siis sinnagi kirkalt ju paistis risti valgus nii võrratuna.
Vaid ristilt ma rahu leian,
seal kohtuvad taevas ja maa.
Seal vaikuse leiab mu süda,
mis väsinud maailmas.
Oh mis armastuse meri ilmus patustele seal,
siis kui Eluvürsti veri voolas ristisamba peal.
Ristimägi,
Kolgata;
Ristimägi,
Kolgata,
Kolgata – Talle au,
halleluuja!
Seda armastust ei mõista mõõta ega arvata,
mida taevas võivad kiita õndsad hulgad lõpmata Ristimägi,
Kolgata;
Ristimägi,
Kolgata,
Kolgata – Talle au,
halleluuja!
Vaikne Kolgata,
su vägi avab armu allikad.
Jumal taevas lahti tegi,
elujõed sealt voolavad.
Ristimägi,
Kolgata;
Ristimägi,
Kolgata,
Kolgata – Talle au,
halleluuja!
Rahulaine,
armumeri,
võimas armastuse jõud,
kallis Lunastaja veri – Sind ei võida põrguhaud.
Ristimägi,
Kolgata;
Ristimägi,
Kolgata,
Kolgata – Talle au,
halleluuja!
Sind,
Issand,
täna kiidab Su laste rõõmus laul,
kui Lunastajat tänab ja annab Sulle au.
Sa Iisraeli ootus,
Su sees on õnnistus,
maailma otste lootus,
tõotatud Kuningas!
Kord jüngrid palmioksi Su teele laotasid ja valjult hoosianna siis lapsed hõiskasid.
Sind kiidab kogu loodu,
Sind inglid teenivad,
kuu,
päike,
taevatähed – kõik Sulle alluvad.
Kui võtsid vastu kiitust kord enne ohvriteed,
nii täna ülistame Sind lunastuse eest.
Oh võta vastu tänu me suust ja südamest,
kes vaatad armastuses me peale taevastest!
Su risti varjus,
Jeesus,
nüüd vaikselt viibin ma.
Kui võimas kalju kõrbemaal mind varjab kindlalt Ta.
Kui kodu kaugel kodumaast,
kui vari vaevateel,
mind kaitseb päeval päikse eest ja näitab valgust ööl.
Su risti küljes,
Jeesus,
mu ususilm küll näeb veel selle okaskroonis pead,
kes surma mu eest läeb.
Siis nuttev süda harduses kaht imet selgelt näeb: Ta armastuse ääretust ja mind,
kes vaeseks jääb.
Oh rist,
su võimas vari mu varjupaigaks jääb.
Muud päikest pole vaja kui Sinu silmist näen.
Su risti alla vaikselt jään kui maailm mööda läeb,
mu ainus häbi on mu patt,
mu ainsaks auks rist jääb.
Tee Ketsemani aiast viib üles Kolgatal,
kus Jeesus,
väsind vaevast,
kord nõrkes risti all.
See tee viib viimaks taevasse,
aga see on ka valutee.
Jah,
seda teed on käinud me Õnnistegija,
kes ristisurma läinud,
meid päästnud verega.
Nüüd risti juurde tulgem,
kus Päästja kannatas,
ja usus vastu võtkem,
mis Ta meil valmistas!
Taevas ja maa,
oh leina ja kaeba!
Kurjus nüüd Issanda ristile toob.
Jeesus seal vaikselt kannatab vaeva,
surmaga uut seadust rahvale loob.
Haavad Ta jalus,
kätes ja küljes hüüavad meile: nii armastan teid!
Meile Ta haavad õndsuseks saavad - eluvee kaevuks,
mis jahutab meid.
Loodus kõik leinab,
hirmu ta tunneb,
lõhkevad kaljud ja väriseb maa.
Vaata,
kuis Issand nõrkedes sureb!
Kas seda nähes veel kõvaks jääd sa?
Su eest Ta suri,
su eest Ta veri Kolgatal voolas ja lunastas sind.
Nüüd võid sa armust pääseda surmast.
Täna veel sellele mõtle,
oh hing!
Jeesus,
Su risti alla ma tulen,
sügavas harduses kummardan Sind.
Tervelt nüüd Sinu päralt ma olen,
Sind ainult igatseb süda ja hing.
Et võiksin aina Sinule jääda ja terve eluga teenida Sind – Issand,
oh aita vaenlane võita,
et miski Sinust ei lahutaks mind!
Õudse mäekünka peal seisis põlatud rist,
mis maailmale pahanduseks.
Oh kuis armastan nüüd seda risti,
kus kord suri Issand mind lunastades!
Oh,
see rist mulle armsaks on saand,
selle vägi mind õndsaks on teind!
Risti teotust ma siin kannatan,
kuni krooni kord pärida saan.
Oh see põlatud rist on nii auline tõest,
aga paljudel tundmatu veel!
Püha Jumala Tall nõrkes kord selle all,
Käies Kolgata valudeteel.
Äraneedmisepuu imesaladusest elulootus mul õitsema lõi,
sest et Issand ta peal suri kõikide eest,
seega pääste ka minule tõi.
Selle risti eest ma tahan rõõmuga ka häbi,
teotust siin kannatada,
kuni taeva ma läen,
sinna igavest jään rõõmu,
õndsust ja au pärima.
Au!
Sulle saagu kroon,
Sa Tall,
kes tapetud!
Sul antud Taevaisa troon: Su töö on lõppenud.
Oh ärka,
minu laul,
ja kõla Talle ka,
Ta ümber taevaline au,
Ta päralt taevas,
maa.
Au Sulle,
Isa Poeg!
Su läbi loodud kõik ja siiski olid mõni aeg Sa nagu meie kõik.
Sul tuntud iga piin,
mis vaevand inimest,
Sa kannatanud kõik need siin,
et tuua lunastust.
Au Sulle,
võidumees!
Surm,
haud on võidetud.
Neist tõusid Sina üles väes,
me hirm nüüd kadunud.
Suur oli Sinu võit,
kui tõusid haua seest,
siis loitis igaviku koit ja särav päev sai ööst.
Halleluuja,
me Issand üles tõusnud on!
Olgu au Temale,
Jeesus võitis surma ja haua.
Sina otsid neid,
kes kadunud.
Jeesus võitis surma ja haua.
Sina kutsud neid,
kes vaevatud.
Jeesus võitis surma ja haua.
Tühi kõrbki rohuaiaks saab.
Jeesus võitis surma ja haua.
Kogu loodu Teda ülistab.
Jeesus võitis surma ja haua.
Halleluuja,
me Issand üles tõusnud on!
Olgu au Temale,
Jeesus võitis surma ja haua.
Sinult saame elu jäädava.
Jeesus võitis surma ja haua.
Hommik tõuseb,
öö peab kaduma.
Jeesus võitis surma ja haua.
Tänu täidab tühja südame.
Jeesus võitis surma ja haua.
Sinu armust küll saab minule.
Jeesus võitis surma ja haua.
Halleluuja,
halleluuja!
Kiitkem Jeesust,
kes elab.
Halleluuja,
halleluuja!
Andkem au Ta nimele!
Jeesus on Issand üle maa ja kogu loodu kuningas.
Kostku nüüd sõnum võimsana: surmast Ta tõusnud võitjana!
Ristil Ta meile avas tee siit läbi surma elusse.
Andku kõik loodu Issandal au!
Kõlagu talle me ülistuslaul!
Halleluuja!
Jeesus elab!
Surm ja põrgu võidetud!
Taevas kui ka maa peal kõlab ingli rõõmus kuulutus: üles tõusnud Elutooja,
Jeesus elab,
halleluuja!
Halleluuja,
haud on tühi!
Ära leina asjata,
vaid sa silmad kuivaks pühi rääkimata rõõmuga,
sest et tõusnud on su Looja.
Jeesus elab,
halleluuja!
Halleluuja!
Ärge nõudke surnuilt enam elavat!
Jüngritega vaat`ma jõudke,
kuhu ütles minevat!
Taevas on su Elutooja,
Jeesus elab,
halleluuja!
Hauas kord puhkasid,
Jeesus,
mu Päästja,
hommikut ootasid,
Jeesus,
mu vend!
Hoida ei võinud Sind haud,
üles tõusid,
murdus põrgu jõud.
Vägev Võitja väljus surma võrkudest,
ja Ta elab valitsedes igavest`!
Tõusnud Ta,
tõusnud Ta,
halleluuja!
Tõusnud Ta!
Asjata valvati,
Jeesus,
mu Päästja,
asjata pitsergi,
Jeesus,
mu vend!
Saagiks ei surmale,
Jeesus,
mu Päästja,
võit saabus auline,
Jeesus,
mu vend!
Jeesus Kristus üles tõusnud;
halleluuja!
Võidupäev nüüd meile koitnud;
halleluuja!
Jeesus ristil kannatas;
halleluuja!
Patuorjad lunastas;
halleluuja!
Kiituslaulud kostku üles;
halleluuja!
Meie Issandale ühes;
halleluuja!
Tema me eest kandis süüd,
halleluuja!
Meil on andeks antud nüüd;
halleluuja!
Hirmsat valu kannatades;
halleluuja!
Meile õnnistuseks saades;
halleluuja!
Taevas Ta on Kuningas;
halleluuja!
Inglikoorid hõiskamas;
halleluuja!
Kiituslaule ühes tooge;
halleluuja!
Tema armastusest laulge;
halleluuja!
Kõlagu ka taevas seal;
halleluuja!
Issandale kostku hääl;
halleluuja!
1.
Jeesus,
surma vägev võitja,
elu annad mulle Sa.
Minu kallis elu hoidja,
tervelt Sulle kuulun ma.
Kes Sa valu,
vaeva näinud,
minu eest ka surma läinud ­– tuhat korda tänan Sind,
Jeesus,
et Sa päästsid mind!
2.
Sina oled tunda saanud naeru,
teotust,
alandust.
Sina oled kannatanud vaeva,
piina,
ahastust.
Et mind patust võiksid päästa,
hukatusest taeva tõsta – tuhat korda tänan Sind,
Jeesus,
et Sa päästsid mind!
3.
Nüüd Sind,
Jeesus,
tänan mina tuhat korda südamest Sinu valu,
Sinu piina,
Sinu ristisurma eest!
Et Sa mu eest kannatanud,
oma elu ohverdanud,
ja nii kallilt päästsid mind,
igavesti tänan Sind!
Jumala Poeg,
kel nimeks Jeesus,
tõi meile armu ja andestust Ta elas,
suri,
mind ostes vabaks.
Ta tühi haud nüüd tõendab: Päästja elab veel.
Et elab Ta – tohin olla julge;
et elab Ta – on läind kõik hirm.
Ma tean,
et hoiab mind ööl ja päeval - seepärast väärt on elada,
et elab Ta.
Läen üle jõe ma ühel päeval,
seal peetav võitlus on viimane.
Ja kui siis surmgi teed andnud võidul,
ma silman valgussära,
tean,
Ta elab veel.
Kristus üles tõusnud,
hing nüüd rõõmusta!
Surma jäävalt võitnud eluväega Ta.
Kaljuhaudki teda pidada ei saa.
Kiitust jumalale laulgem rõõmuga.
Laulge nüüd kõik rõõmsalt,
Kristus elab veel!
Ta on meie vennaks,
Jumal Isaks saand.
“Kristus üles tõusnud!
” kõlab ingli hääl.
Risti oli löödud,
aga elab veel.
“Mine nüüd,
Maria,
mine kuuluta jüngritele seda püha tõde sa,
et nüüd minu isa nende Isa on ja et mina ikka nende juurde jään”
”Ütle nüüd,
Maria,
Peetrusele ka: andeks olen andnud,
et mind salgas ta.
Ütle,
et ma elan,
teda armastan ja ka ennast varsti talle ilmutan.
Jüngritele Jeesus ennast ilmutas “Rahu olgu teile!
” – nii Ta tervitas.
Kui Ta oma haavu neile näitas seal,
rõõmsaks said kõik jüngrid – Jeesus elab veel!
Kuulge taevatemplist hüüdu,
imearmsaid hääli,
taevaliste keeli;
kuulge taevakoori laulu: Issandale kiitus,
au!
Kroon Ta pähe pange!
Ta on Eluissand üle ilmamaa.
Laulge halleluuja!
Lunastajaks meile Ta.
Kroonige nüüd meie Jeesust!
Meile andis armu,
kaotas surmahirmu.
Jäävalt lõi Ta pattu,
kurjust,
kui Ta suri risti peal.
Kroonige nüüd meie Jeesust!
Ta me valu tundis,
okaskrooni kandis.
Kiitke Tema armutäiust!
Andke Talle jäädav au!
Kroonige nüüd meie Jeesust!
Ta on surma võitnud,
hauast üles tõusnud.
Saatis meie Püha Vaimu,
kes meid juhib,
pühitseb.
1.
Kõik kiitke Jeesust,
sest et Ta on võitud kuningaks,
on võitud kuningaks!
Oh tooge kroon ja mantel ka ja kroonige Teda,
Jeesust Kristust,
kogu maailma Issandaks!
2.
Suur võitja kutsub patuseid Ta riigi pärijaks,
Ta riigi pärijaks.
Sest Tema surma kiitke nüüd ja kroonige Teda,
Jeesust Kristust,
kogu maailma Issandaks!
3.
Jah,
Talle kogu ilmamaa nüüd saagu teenijaks,
nüüd saagu teenijaks!
Nüüd kiitke Päästjat tänuga ja kroonige Teda,
Jeesust Kristust,
kogu maailma Issandaks!
4.
Kui taevatemplis laulame kord Talle kiituseks,
kord Talle kiituseks.
Siis kõlab valjult kõigile: Oh kroonige Teda,
Jeesust Kristust,
kogu maailma Issandaks!
Kõlagu kiituselaulud,
rõõmuga hõisake nüüd!
Kristus on üles ju tõusnud!
Heliseb inglite hüüd.
Vahid ja pitser ei pidand;
surmgi ei keelata võind.
Mida kord jüngreile tõotand,
seda Ta ustavalt teind.
Lahti on Eedeni värav.
Vaenlased võidetud on.
Tumedast hauast ju särab taevalik valgus ja kroon.
Ingel on hiilgusest tulnud,
hauda ta astunud nüüd.
Kristus on üles ju tõusnud!
Heliseb õnnelik hüüd.
Miks te siit surnute juurest Issandat otsite nüüd?
Tema on jälle te juures,
murest ka vabastab teid.
Tema on rahu ja elu.
tema sees lõpeb kõik hirm.
Temata teile jääb valu,
otsatu häda ja surm.
Mis otsivad need naised nüüd aias koidikul?
Miks kohkuvad nad vaesed?
Mis valgus hiilgab seal?
Haud tühi,
Kristus tõusnud on ja surm ning põrgu võidetud.
Surm kus su oda?
Kus põrgu võit?
Te,
jüngrid,
jätke kartus!
Las saatan väriseb,
sest murtud põrgu võimus ja Kristus valitseb.
Hing,
kui veel kõnnid mures,
kuule,
sind hüüab Ta!
Ta elab ja Ta juures sa pead ka elama.
Nüüd haljendage,
palmid,
ja taevad särage ja kiituslaulu salmid – kõik kaunilt kõlage!
Te laulge Inimpojast ja Tema võitudest,
kuis Tema mullakojast läks taeva igavest.
Kes oli vaevas,
valus ja teotust kannatas;
kes meie eest veel palus ja pääste lõpetas.
See tõuseb Isa väega nüüd läbi pilvedest ja taevas võimsa käega on troonil igavest.
Kõik inglid ja autroonid,
kõik taeva vägevad – need paljud leegionid seal Teda austavad.
Nad Teda kummardavad kui oma Kuningat ja Teda ülendavad kui oma Issandat.
On Jeesus üles tõusnud ja praegu elab veel.
Ma tean,
Ta tõesti elab,
ükskõik,
mis ütleb ilm.
Ta käsi halastuses mu üle varjab teel.
Ja just,
kui Teda vajan,
Ta ligi mul.
Ta elab,
Ta elab,
mu Jeesus elab veel!
Mu kõrval käib ja kõneleb,
mind juhib kitsal teel.
Ta elab,
Ta elab,
toob päästmist kõigile.
Sa küsid,
kuidas seda tean: Ta elab südames.
Ja kõikjal ümberringi ma näen Ta armu suurt.
Ja kui ka vahel raske,
ei siiski heida meelt.
Ma tean,
Ta mindki saadab ka läbi tormide.
Ta ilmumise vastu end valmistan.
Oo hõiska,
hõiska usklik,
Tal kiitust toogu keel!
Las kõlab halleluuja mu Päästjal igavest!
Ta on mind ära päästnud ja päästab igaüht,
kes Tema risti alla end alandab.
”Üles tõusnud!
” ütles naistele kord ingel.
“Siin ei ole Jeesust,
keda otsite.
Surma võim on murtud,
kuulutama minge: täie võidu tõi Ta ülestõusmine.
” Minu Jeesus elab.
Ta on üles tõusnud!
Minu Jeesus elab,
kui Elukuningas.
Üles tõusnud!
Katki kiskund surmavõrgu.
Surm,
kus on su oda?
Põrgu,
kus su võit?
Eluvalgus tungib surmavarjuorgu,
patustele paistab vabaduse koit.
Minu Jeesus elab.
Ta on üles tõusnud!
Minu Jeesus elab,
kui Elukuningas.
Üles tõusnud!
Rõõmsalt kõikidele hüüdke,
et see tungiks läbi iga südame: ristil suri Jeesus lunastuseks meile;
tõustes hauast tõi Ta täie päästmise!
Minu Jeesus elab.
Ta on üles tõusnud!
Minu Jeesus elab,
kui Elukuningas.
1.
Rõõmust võib süda hõisata!
Kuulgu head uudist kogu maa: hauast on üles tõusnud Ta!
Halleluuja!
Halleluuja!
Halleluuja!
2.
Kivid on haualt veeren´d eest,
kuivata palged silmaveest ja laula leitud eluteest.
Halleluuja!
Halleluuja!
Halleluuja!
3.
Võitnud on lõpuks armastus.
Kartma ei pea me surmasuus: lootus on meile antud uus!
Halleluuja!
Halleluuja!
Halleluuja!
4.
Tänulik maa peal iga hõim,
uueks et loodud elulõim ja Looja käes on viimne võim.
Halleluuja!
Halleluuja!
Halleluuja!
Vahid,
vaatke,
kas te näete koitu juba kumamas,
et siis rõõmsalt hüüda võite: öö on varsti lõppemas!
Jah,
ju näikse jäävat päikest tõusmas seal!
Vahid,
seiske ikka valvel müüri peal!
Vahid,
seiske ikka valvel müüri peal!
Ei see võitlus kaua kesta enam öösel pimedas.
Eks ju vahi hääled kosta: juba päev on algamas!
Vennad,
ühes meeles käigem eluteed,
sest see on hea!
Kindlad usus,
armus olgem,
Sest et issand ilmub pea!
Me tundi ei tea,
millal ilmub me Jeesus,
kuid ootame pea üsna tõsises usus,
sest tähti on küll,
mis meid aitavad armus,
aga tundi ei tea.
Tuleb pea,
olge valvsad ja hoolsad!
Tuleb pea,
halleluuja,
halleluuja!
Tuleb pilvede peal taevainglite väega,
aga tundi ei tea.
Kes mõistlik,
see veel oma õnnistust nõuab ja valguse teel elu poole ka sõuab.
Lõpp läheneb pea.
Aga õnnis,
kes jõuab: ükski tundi ei tea.
Sest valvake veel,
küünlad põlegu selgelt ja Issanda teel andke tunnistust julgelt,
et leiaks Ta teid enda omade hulgast,
kui Ta ilmuma saab!
Pea tuleb see suur ja auline päev,
kui Päästja kord ilmub taas.
Siis lõppenud on kõik valu ja vaev,
mis siin on meid rõhumas.
Oh auline päev,
mind rõõmustad sa!
Oh Jeesus,
mu vend,
Sind ootan ju ma!
Mu igatsus on,
et taevasse saan – oh jõua,
sa õnnis päev!
Sel päeval on suur Ta austus ja au,
Ta saatjateks inglid on.
Maast taevani siis on ülistuslaul.
Peas hiilgab Tal päiksekroon.
Siis Jumala rahvas rõõmuga näeb suurt kuningat hiilguses ja Siioni linna elama jääb seal pühade õndsuses.
Tõstke nüüd pead,
väravad,
avage uksed pärani;
Tõstke nüüd pead,
väravad,
avage uksed pärani.
Et saaks tulla sisse Kuningas,
et saaks tulla sisse Kuningas,
et saaks tulla sisse Kuningas -- Kuningas et tulla saaks sisse.
Hauast on tõusnud ju Ta nii suure meelevallaga.
Taevas üks paik on valmis Tal.
Avage uksed pärani.
Vaata,
varjud ju venivad pikaks,
päike loojumas,
lõpeb ka töö.
Õhtu saabub ja kõik muutub süngeks,
algab pime ja kohutav öö.
Sellepärast end valmista hoolsalt,
viimast võimalust kasuta sa,
Valva,
palu ja ohverda rõõmsalt,
et sa päriksid Õndsuse maa.
Mitme armastus külmaks on jäänud eluvõitluste,
murede sees;
usust langenud,
maailma läinud ja neid hukatus ootab nüüd ees.
Vaimusilmaga selgesti näeme: aja tõsidus seisab meil ees.
Ent kui Päästjale ustavaks jääme,
võidukrooni me pärime siis.
“Ärgake!
” nii vahid hüüdvad ja linna kõrgest tornist laulvad: “Jeruusalemm,
oh ärka sa!
” Öö ju hommikule kaldub ja äratavaid hüüdeid kuuldub: “Oh ärka linn ja ärka maa!
Kõik tuled süüdake,
sest aeg on üürike.
Halleluuja!
Nüüd rutake,
veel lahti tee on kutsutuile rõõmule.
Vahid hüüdvad,
Siion kuuleb,
ta süda väga rõõmu tunneb.
Ta ärkab,
tõuseb rutuga.
Issand auga tuleb taevast.
Tal vägi on meid päästa vaevast.
Ta valgus täidab ilmamaa.
Oh õnnistatud aeg,
et tuleb Isa Poeg!
Hoosianna!
Me tuleme,
Sind järgime – meid kutsud taeva rõõmusse.
Kiitust laulgu meie hääled,
au,
kiitust taevahulga keeled.
Et hüüdku kandled,
pasunad!
Väravateks kaksteist pärlit,
Su trooni ümbritsevad inglid;
seal pühad hulgad hõiskavad.
Ei nähtud ole veel,
ei aimata või meel sellist rõõmu!
Sest hõiskame ja laulame Suurt halleluujat Päästjale!
Auline elu,
mis juhitud Vaimust,
sügavat rõõmu toob hingele see.
Auline olla siin kantud Ta armust,
imedest rikas on Jumala tee.
Auline elu,
auline elu,
imedest rikas on Jumala tee.
Muredest vaba,
Ta teedel nii astun.
Koormad ma veeretan kõik enda pealt.
Kõik oma asjatud jooksmised jätan – parem on vaikida,
kuulda Ta häält.
Jumalast juhitud,
muutume lätteks,
teistesse voolab meist elavat vett.
Saame nii Jumala huulteks ja käteks,
keda Ta läkitab jagama tõtt.
Jumala Vaim,
juhi mind;
pimedus kaota,
valgust et näeks.
Jumala Vaim,
juhi mind;
ilmuta mulle taevast armastust.
Jüngrid koos kõik olid palves,
hinged olid ootamas.
Taevatuulte kohin tõusis,
Issand ime läkitas.
Paistsid nagu tulekeeled palvelolijate peal.
Vapraks läksid nende meeled,
kuulutasid Jeesust seal.
Vaimu väes siis jutlus kajas,
süttisid sest südamed.
Jumal koguduse rajas,
liitis juurde tuhanded.
Anna oma Vaimu,
Isa,
suurest armust meilegi!
Oma karja juurde lisa uusi liikmeid alati.
Kui nelipüha vaikne hommik koitis,
Ta jüngrihulga palvetamas leidis,
siis,
Issand,
Sinu tõotus laskus neile.
Au olgu Sulle!
Vaim tuli tuule kohisedes alla ja südamed ning keeled päästis valla,
lõid loitma leegid,
jõud seal saabus neile.
Au olgu Sulle!
Ma tänan,
armas Jumal,
Isa taevas,
Sind varahommikul ja päeva vaevas Su armu eest,
mis ikka näitad mulle.
Au olgu Sulle!
Nüüd tunnistab mu süda,
suu ja mõte,
et hinges on mul sügav rõõm ja rahu,
mis Sina,
Issand,
oled kinkind mulle!
Au olgu Sulle!
Nüüd puhuge taevased tuuled minu südame küünlale!
:,
: Usupalvet Sa Isa ju kuuled,
süütad kustuva taas lõkkele.
:,
:
Too sädeme altarituld Sa minu külmale hingele!
:,
: Isa,
palun,
Sa puhasta kulda,
luba vaikust mu südamele.
:,
:
Su pühadel jälgedel olla,
tahan ainult seal viibida!
:,
: Oma küünalt nüüd põlemas hoida,
ikka valvata,
palvetada.
:,
:
Oh Looja Vaim,
nüüd hingesse Su lastel tule kõigile.
Meid kõiki täida armuga,
meid oma väega loonud Sa.
Sind rõõmustajaks hüütakse,
Sind meile taevast antakse.
Sa elukaev ja valgustus ja hinge ülim varandus.
Sa annad andeid rahvale,
Sind Isa sõrmeks peetakse.
Me keeli paned rääkima - nii Isa tõotust täidad Sa.
Su valgus ise süüta meis ja armuleek me südameis.
Me ihu nõtrust kinnita,
meid pimeduses valgusta.
Meid kurja küüsist vabasta,
me hinge rahus kosuta,
et Sinu järel truuduses me kõnnime ja puhtuses.
Meid Isa tundma õpeta ja Tema Poega Jeesust ka,
et usume kõik südamest,
et Sina lähtud mõlemast.
Au olgu kõigest südamest ja tänu ikka igavest nüüd Isale ja Pojale!
Au,
kiitus Püha Vaimule!
On kuulda,
kuidas kaugelt toob elu vaimutuul.
Oh,
et ta veel ei raugeks,
vaid paisuks võimsal jõul ja armu tulekeelil teeks südametes tööd,
viiks ära mured meelilt ning hingest leinaööd.
On Issand võitnud talve ja külma surmanud.
Nüüd kuuleb meie palvet,
toob abi iga tund.
Ta nõrgad jüngrihulgad,
kes sulet´ uste ees,
teeb tugevaks ja julgeks kui võitjaid ilma sees.
Saaks soojad vaimuvihmad nüüd kasta kuiva maad.
Saa on,
mis süda ihkab ja kus ta rahu saab.
Oh lasku,
taevakaste,
me hinge põllumail,
too värskust usulastel ja kindlust võitlejail.
Oh rõõmu kuuluta nüüd Vaimu väega sa,
sest inimsüdamed veel käivad valuteed!
Nüüd iga õnnis suu veel rõõmsalt ütelgu: on tulnud Trööstija !
On tulnud trööstija,
me abiandja ta;
See kallis püha vaim,
kes nõtruses me võim.
Nüüd seda kuuluta Sa ilma lõpmata: On tulnud trööstija!
Öö pime möödunud,
koit kaunis kumanud.
Päev peagi tulemas,
maad,
merd ju kuldamas.
Torm vali vaikinud,
hirm hingest kadunud,
sest tulnud Trööstija!
Me kiitus kajagu ja taeva tungigu,
sest laulul polegi seal lõppu iialgi!
Siis vaevast pääsend ma,
võin rõõmsalt hõisata: mind kandis Trööstija!
Puuduta Jumala Vaim mind,
puuduta,
kirgasta!
Juhi minu elu õigele teele Sa.
Puuduta Jumala Vaim mu südame sügavust,
et seal püsiks jäävalt usaldus Jeesusel.
Julgusta Jumala Vaim mind,
kaota kõik kartused,
leida õiget paika,
töötada Sinule.
Valgusta Jumala Vaim mu silmi,
et näeksin veel,
kuidas võiksin olla aitajaks teistele.
Puuduta Jumala Vaim mind,
virguta tänama.
Sinu armu varjus ainult võin elada!
Puuduta Jumala Vaim mu südame sügavust,
et seal püsiks jäävalt usaldus Jeesusel.
Püha Vaim,
puuduta mindki,
ärata,
palun Sind!
Anna elule mõte,
sisu ja õige suund!
Püha Vaim,
puuduta mindki sügaval südames.
Sinna usaldus kingi Jeesuse vastu uus.
Püha Vaim,
julgusta mindki,
kartusest vabasta,
näita eluteel mulle koht,
kus Sind teenin ma!
Püha Vaim,
valgusta mindki,
ava mu silmad Sa,
nii et sõbraks ma olla teistele võiksin ka!
Püha Vaim,
puuduta mindki,
õpeta tänama,
Sinu lähedal aina,
Su armust elan ma!
Saada nüüd Issand meil Püha Vaim.
Puuduta silmi,
nägijaiks meid tee.
Ilmuta tõde oma sõna sees,
et selles näeksime siis Jeesust vaid.
Saada nüüd Issand meil Püha Vaim.
Puuduta kõrvu,
kuuljateks meid tee.
Ilmuta tõde oma sõna sees,
Et selles kuuleksime Jeesust vaid.
Saada nüüd Issand meil Püha Vaim.
Puuduta huuli,
elavaks meid tee,
et räägiks ainult armastuse keelt.
Saada nüüd Issand,
meile Püha Vaim.
Tule nüüd meile,
Issanda Vaim,
ärata tööle kõik,
mis on tuim!
Ärata tööle kõik,
mis on tuim!
Jumala tuli,
ilmuta end!
Ole kui õli,
võidmise and!
Ole kui õli,
võidmise and!
Jeesus,
oh kuule heldesti meid,
südameid Sulle pühitse nüüd!
Südameid Sulle pühitse nüüd!
Püha Vaim ise puhtaks meid tee,
südame sisse elama jää!
Südame sisse elama jää!
Saada,
Issand,
nüüd Kolgatalt alla Sa veel elujõgi,
mis puhtaks meid teeb!
Süüta taevalist tuld,
täitku meid vaimu meel,
küll siis võitluses võit meile jääb.
Saada taevane vägi just nüüd,
saada taevane vägi just nüüd!
Saada väge,
mis võitlustes võitjaks meid teeb,
saada taevane vägi just nüüd!
Anna jõudu ja julgust,
et tunnistan väes,
kingi tahtmist siin käia Su teed.
Lase õnnistusvihmad meil tulla Su käest,
et meist voolaksid eluveejõed.
Kes on nõrkenud,
uuesti elusta need!
Keda meelitab maailm,
Sa tead!
Tee meid kindlaks,
Sa tunned me võitluse teed;
tee meid uueks ja kõrvalda vead!
Surmast üles tõusis Jeesus Võiduvürstina põrguväed kõik ära võitis Ta.
Oma Isa juurde ausse läks Ta tagasi,
varase vihma saatis siis.
Nüüd on hilise vihma aeg,
taevas veel kastab põudseid maid Üle laia ilma kõlab Vaimu hääl: "Pea ilmub Jeesus pilve peal.
"
Suurel nelipühapäeval,
kui said Vaimu need,
kes Jeruusalemmas ootasid,
tuli Tema oma jüngreid kinnitama väes,
nõnda kui oli tõotatud.
Siis nad püha väe ja julgusega läksid ka aulist taevaseemet külvama.
Hulgad risti juurde tulid,
haiged terveks said.
Varane vihm siis kastis neid.
Oma lapsi Jumal kinnitab veel Vaimuga ja ka sulle rõõmu pakub Ta.
Tõotustest nüüd kinni hakka usu kindlalt sa!
Hilisest vihmast osa saad.
Saada,
Issand,
suured sajud üle maailma enne veel kui lõpeb armuaeg,
et saaks palju hingi Sinule veel kogutud!
Saada Sa hilist vihma nüüd!
Tule,
oh Püha Vaim täna armuga aitama meid!
Õnnistust meile Sa anna,
sõna tee elavaks nüüd.
Oh kuule meid,
Jeesus,
kes Sa me igatsust näed!
Läkita meile nüüd taevast vägevad eluvee jõed!
Täitku Su jumalik täius kõikide südamed nüüd,
sest et Sa tahad,
oh Jeesus,
õndsaks siin teha ju meid.
Õnnistus jooksku kui jõgi,
nõnda kui tõotatud on.
Voolaku hinge Ta vägi,
täitku meid taevalik õnn!
Jahuta nõrkevaid hingi,
käies siin võitluse teid.
Taevased annid Sa kingi,
Jumala templiks tee meid.
Õnnistav Piibel,
ta Jumalast antud,
Sõna,
mis püsib ja muutmata jääb.
Ta ainsaks aluseks usule pandud,
võitlustes hing selles kinnitust saab.
Õnnistav Piibel,
Jumalast antud Sõna,
mis püsib ja muutmata jääb.
Õnnistav Piibel,
me hinge see toidab,
iga ta sõna on kallim kui kuld.
Jäädava varaga ikka meid täidab,
süütab meis usu ja armastus tuld.
Õnnistav Piibel,
Jumalast antud Sõna,
mis püsib ja muutmata jääb.
Õnnistav Piibel,
ta õpetus püha,
olgu meil alati mõõgana käes.
Sellega lööme me väehulgad maha,
tõde on vana,
kuid alati uus.
Õnnistav Piibel,
Jumalast antud Sõna,
mis püsib ja muutmata jääb.
Õnnistav Piibel on õndsate ootus,
nooruse hoidja ja patuse trööst,
vanade tugi ja surija lootus,
kõneleb Jumala armust ja tööst.
Õnnistav Piibel,
Jumalast antud Sõna,
mis püsib ja muutmata jääb.
Armas Jeesus,
kogu Sina oma Sõna juurde meid.
Kasta oma eluveega meie närbund südameid.
Anna oma armu meile täna,
nii kui andsid eile.
Issand,
lauda kata neile,
kes on näljas,
janus siin!
Issand,
lauda kata neile,
kes on näljas,
janus siin!
Issand,
õpeta meid ise oma Sõna mõistma Sa.
Vii meid enam armu sisse,
õige tee meil juhata.
Kaitse kõiki oma käega,
kanna meid siin Vaimu väega,
et me oma armu aega väga kalliks peaksime;
et me oma armu aega väga kalliks peaksime.
Hinged,
võtke Jeesust nõuda,
täna Tema kutsub teid!
Armuaeg läeb kiirelt mööda,
siis ei hüüta enam meid.
Oh nüüd,
armas Jeesus,
tule,
Vaimus meie keskel ole!
Oma armu pärast kuule meie palveõhkamist.
Oma armu pärast kuule meie palveõhkamist.
Sõnaga mind puuduta,
kuskilt mujalt enam leevendust ei saa.
Abituna taevatuules vangun üksinda - sõnaga mind puuduta.
Minu hinge kosuta,
kuskilt mujalt enam julgustust ei saa.
Abituna taevatuules vangun üksinda - Minu hinge kosuta.
Kindlasti me sõna peale loodame,
mida ütleb meile kallis Jeesus.
Töö on kerge,
rõõm meil täidab südame,
uskudes,
mis ütleb meile Jeesus.
See meid kõiki kinnitab,
elutee peal juhatab,
valgustab ja soojendab - uskudes,
mis ütleb meile Jeesus.
Julgesti me sõna peale loodame,
mida ütleb meile kallis Jeesus.
Kindlal sammul käime läbi tormide,
uskudes,
mis ütleb meile Jeesus.
Rõõmsasti me sõna peale loodame,
mida ütleb meile kallis Jeesus.
Tema lipu all me kindlalt võidame,
uskudes,
mis ütleb meile Jeesus.
Mu Isa tõotus on kaljukindel,
mu julgus,
lootus,
mu rahu ta.
Ta sõna juhib mind võitlusteedel,
kui elu rõhub mind mu murega.
Kui õhtu jõuab ja päike veereb,
mu Isa tõotus jääb muutmata.
Usk taeva poole siis palves vaatab: mind Taevaisa ei unusta.
Kui eluvaevas mul kaob kõik lootus,
kui ööde süngus mul varjab tee,
mind ikka trööstib mu Isa tõotus,
Ta sõna annab siis valguse.
Ei tormid maha mind murda suuda,
mu Isa tõotus jääb muutmata.
Kui lõpeb tarkus ja kahtleb süda,
Ta arm mind siiski ei unusta.
Mis elus kanda mul määrand Isa,
kas õnneraja või valutee,
ma usun,
see on mu parim osa,
see tuleb kasuks mu hingele.
Ta peale loodan ja abi ootan,
mu Isa tõotus jääb muutmata.
Ka elu lõpul ma üles vaatan: Ta oma tõotust ei unusta.
On antud ustav ja kindel sõna ja tõesti väärt vastu võtta see,
et taevast tulnud on Jeesus Kristus,
Ta meile tõi täie päästmise.
Sest enne kui mind kord päästis Jeesus,
küll suurim patune olin ma.
Nüüd mulle antud on lapseõigus,
nii on vaid arm,
mille kinkis Ta.
Me ligi on meie Issand Jeesus,
kes Tema käest võib kiskuda?
Ta Vaimu tuli,
me jõud ja valgus,
ei iial see või küll kustuda.
Kolmainu Jumal,
jää meie ligi ja anna tunda end kõigile!
Sest Sinu päralt on riik ja vägi.
Nüüd kiitus,
au Sinu nimele!
Usalda Jumala Sõna,
patuga võitleja hing!
Ära sa järele anna,
Issand ju kinnitab sind.
Hüüdkem nüüd õed ja vennad,
siis Issand aitab meid!
Piiblitõed on kõik kindlad,
pühaks pidagem neid!
Kanna nüüd Issanda ette puudused,
mis sul siin on.
Usalda ennast Ta kätte,
Tema käest tuleb su õnn.
Hüüdkem nüüd õed ja vennad,
siis Issand aitab meid!
Piiblitõed on kõik kindlad,
pühaks pidagem neid!
Lahti on taevalik täius,
avatud õndsuse maad.
Paludes kasvad sa armus,
uskudes õndsuse saad.
Hüüdkem nüüd õed ja vennad,
siis Issand aitab meid!
Piiblitõed on kõik kindlad,
pühaks pidagem neid!
Anna süda Jeesusele,
usu Tema tõotusi!
Need,
kes Tema juurde jäänud,
pole jäänud häbisse.
Mina loodan,
kindlalt loodan Tema tõotustele.
Mina loodan,
kindlalt loodan Tema tõotustele.
Anna patud Jeesusele,
mis su südant koormavad!
Ta sind tahab puhtaks pesta,
et sa lumivalgeks saad.
Anna mured Jeesusele!
Tema muretseb su eest.
Läheb tee ka orust läbi,
ei Ta iial lahku sust.
Anna elu Jeesusele!
Ta su elu uuendab.
Ta on maa ja taeva Issand!
Kõik su hing Ta armust saab.
Ei kaugel Jumala riigist ja siiski veel vande all.
Küll Jumal on kutsunud palju,
kuid pisut on tulijaid Tal.
Küll nõutakse vähe Ta riiki,
kui pisut on tulijaid Tal.
Küll Jumal on kutsunud palju,
kuid pisut on tulijaid Tal.
Ei kaugel Jumala riigist - hääl hüüab ka südames: miks seisad sa pimedas õues,
kui valgus ja rõõm on seal sees?
Ei kaugel Jumala riigist,
ust praegu veel lahti näed: kui ükskord see kinni on pandud,
siis igavest hiljaks sa jääd.
Hing,
tule patukoormaga!
Sa veres leiad päästmist,
Sind Jeesus tahab aidata.
Oh kuule Tema hüüdmist!
Usu Sõna,
usu Sõna,
usu Jeesust nüüd!
Ta võib päästa,
võib sind päästa,
võib sind päästa nüüd.
Ta suri su eest Kolgatal,
Ta annab patud andeks.
End pese Tema verega!
Siis saad sa lumivalgeks.
Tee,
tõde,
elu üksi Ta,
kus hing võib rahu leida.
Eks vabaneda taha sa neist paeltest,
mis sind hoidmas?
Oh tule,
lähme käsikäes nüüd teele viibimata,
siit rahumaale Jeesu väes,
kus rõõmu lõppemata!
Jeesuse juurde rutta,
oh hing!
Veel oma sõnas kutsub Ta sind.
Jah,
meie keskel seisab Ta siin,
hüüab " Oh tulge kõik!
"
Õnnis,
õnnis saab see olema,
kui me taevas suure rõõmuga sääl inglitega kõik laulame au,
kiitust Tallele!
Tulge,
kõik vaesed,
vaevatud,
nüüd!
Jeesus teil pakub armu ja hüüt.
Andeks Ta annab kõik teie süüd.
Tule,
oh kadund hing!
Tänagi pakub armu Ta veel,
tahab meid saata õiguse teel.
"Tulge nüüd kõik!
" nii kõlab Ta hääl.
Tule,
oh armas hing!
Kas oled nii väsind ja mures,
et pimedus katnud su tee?
On Jeesuse juures see valgus,
Mis võitnud on pimeduse.
Vaata Jeesuse peale,
Ta silmi,
mis armastust täis,
Ja kõik maine korraga vaikseks jääb Tema armus ja auhiilguses!
Nüüd jäädavalt elab Ta taevas,
sest surmast läks läbi me eel ja Temaga võime me võita ka patu ja ahastuse.
Ta sõna jääb kindlana seisma.
Sa usu ja nii sünnib see.
Ses kaduvas maailmas räägi Ta lunastustööst kõigile.
Kui tahad vabaneda patu väest,
vaata siis ristile!
Sealt voolab väge Talle haavadest.
Vaata,
hing,
ristile!
Vaata siis ristile!
Vaata siis ristile!
Jumala Tall võib sind ära päästa,
vaata vaid Temale!
Kui vahel väsid,
käies kitsal teel,
vaata siis ristile!
Hing saab uut jõudu,
kiitma hakkab keel,
kui vaatad ristile.
Kui tungib peale kurat hirmsasti,
vaata siis ristile!
Issanda väes jääd võitjaks alati,
vaadates ristile.
Kui varjud teele langevad su ees,
vaata siis ristile!
Koidutäht tõuseb jälle südames,
kui vaatad ristile!
Kuule tasast Vaimuhäält: Jeesus palub su eest!
Pööra ümber patuteelt - Jeesus palub su eest!
Patune,
tule,
Jeesus ju ootab sind!
Tule ja pese Jeesuse armu sees end!
Tule praegu,
patune,
Jeesus palub su eest!
Kõik on valmis sinule -- Jeesus palub su eest!
Jeesus andeks annab süüd,
Jeesus palub su eest!
Jeesus annab armu nüüd -- Jeesus palub su eest!
Jeesus sind nüüd rõõmustab,
Jeesus palub su eest!
Jeesus sind ka õnnistab -Jeesus palub su eest!
Miks veel viibid maailma teede peal?
Miks veel põlgad Jeesu õrna armastust?
Kuule,
hing,
kuis kutsub sind Ta hääl ja sul pakub elu,
õnne,
vabadust!
Rutta nüüd,
rutta nüüd!
Rutta Jeesu juurde sa nüüd!
Rutta nüüd,
rutta nüüd,
enne kui öö sind piirab otsata!
Vaata Jumala püha Talle peal,
kes su pärast ristil palju kannatas!
Vihakarika Ta tühjendas seal;
kallilt,
kallilt Ta su hinge lunastas.
Anna tervelt end ohvriks temale,
siis sa leiad tõesti rahu,
õnne ka.
Talle veri sinu hinge puhastab ja su ees siis avaneb see õnnis maa.
Nii nagu vari me elu siin on,
päev-päevalt lühemaks jääb.
Kiiresti möödub kõik ajalik õnn,
lennates mööda see läeb.
Kiiresti möödub kõik ajalik õnn,
lennates mööda see läeb.
Päevad ja tunnid,
mis mööda on läind,
tagasi tulla ei saa.
Jumala silmad on seda kõik näind,
kuidas neid tarvitand sa.
Jumala silmad on seda kõik näind,
kuidas neid tarvitand sa.
Ilusaim lootus su nooruse eas äkki siin lõppema peab.
Langeb kui kõrs surma vikati ees,
enne kui arvata teab.
Langeb kui kõrs surma vikati ees,
enne kui arvata teab.
Et nüüd me elu nii kiiresti läeb,
valva siis,
õde ja vend.
Nõua sa armu ja õndsust,
mis jääb,
Jeesus nüüd kutsub veel sind.
Nõua sa armu ja õndsust,
mis jääb,
Jeesus nüüd kutsub veel sind.
Nii sügaval keegi ei kõnni,
kus ei ulatuks Päästja käed,
ei kedagi välja Ta lükka,
ei kellelgi sule teed.
Maa madalais paikades astus,
rist pandi veel õlal ränk,
ja riideid Tal veri siin kastis,
kuid pead torkas okaskroon.
Kuid alla veel alamal aina viis valude raske tee,
kus ootamas patune naine ja röövelgi sünges öös.
Ent alamal veelgi Ta tulla ju tahaks,
kui oleks neid,
kes vajunud koormate alla.
Ta tõstaks neid üles taas.
Oled Päästja vere väge tunda saand,
mis Ta Kolgatal valas Su eest?
On see sinu südant juba puhastand,
oled päästetud pattude seest?
Oled sa päästetud?
Kas on puhastand Talle veri sind?
kas su hing on nüüd puhas ja valge taeva Jumala ees?
Õnnis oled siis Jeesuse sees!
Kõnnid sa ka Talle järel igal pool?
On Ta alati kilbiks su ees?
On su usk ja lootus üksnes armu peal?
Tunned rõõmu ja rahu Ta sees?
Tema armu kiituseks ma öelda võin,
et Ta lapseks ka võtnud mind on.
Kui nüüd usus otsani Ta järel käin,
siis mind taevas ka ootamas kroon.
Õnnis täna on minu rõõm ja õnn,
Armuaeg on kallis,
seda tarvitan.
Täna hüütakse: kuule patune,
kõik on juba valmis,
tule rõõmusse!
Jäta patutee,
hukka viib sind see.
Vasta täna Päästja armukutsele.
Täna leiad maad,
täna õndsaks saad.
See on jäädav kahju,
kui veel viivitad.
Rahu ootab eel,
rõõmsaks saab su meel.
Usu,
Issand kingib seda täna veel!
Sul rahu veel ei ole.
su hing on rõõmuta,
ei süda õnne tunne,
su elu sihita.
Oh kui sa aga usud,
küll sa siis imet näed!
Siis sinu armas Jeesus su juurde ikka jääb.
Ta juures võid sa saada täit rahu endale ja valus troosti leida su murtud hingele.
Sest ainult Päästja haavust arm voolab sinule.
Kui usus palud Jeesust,
saad lapseõiguse.
Truu ja ustav on see sõna: Jeesus suri meie eest.
Seda tunnistada tahan ikka julgelt,
südamest.
Oh imekallis sõna,
see seisab ikka uus!
Kui Jeesust usud sina,
siis on sul õnnistus.
Meie võlad Tema võttis,
kustutas need täiesti;
lahti patustele jättis armuukse pärani.
Naeltearmid on Tal kätes,
krooni jäljed otsa ees.
Nõnda Armastus on ehtes,
seistes taevas Isa ees.
Ükskord tuleb Ta siis taevast au sees meie järele,
päästab ristikandjad vaevast,
viib nad taeva rõõmusse.
See sõnum on püha ja kallis,
ei paremat olla küll või.
See kuulutab meile,
et Jeesus meil igavest lunastust tõi.
Oh usu Ta armu,
mis voolab kui jõgi nii vägevalt veel!
Oh usu nüüd päästmist,
mis maksab siin meile ja kõigile küll!
Ta taevaselt aujärjelt lahkus ja valis nii valusa tee,
me orjuseahelad lõhkus ja valgustas pimeda öö.
Oh tule nüüd Jeesuse juurde,
sa väsind ja vaevatud hing!
Ta lõpetab ära su mure ja kahtlustest vabastab sind.
Sind Jeesus nüüd ainult veel aitab,
muud õnnistust olla ei saa.
Sind sügava armuga ootab,
hing ära nüüd viivita sa!
Tahad sa pattudest loobuda nüüd – sul on jõud vere sees,
jõud vere sees.
Rutta,
hing,
rõõmsalt,
saad õnne ja hääd,
sest puhtaks sa saad vere väes.
Sest et jõud,
jõud,
imeline jõud vere sees,
vere sees;
sest et jõud,
jõud,
võidurikas jõud seisab Kolgata vere sees.
Tahab vabadust,
tervist su hing – sul on jõud vere sees,
jõud vere sees.
Kolgata mäele see juhatab sind,
seal võitjaks sa saad vere väes.
Valgeks kui lumi võib saada su hing – sul on jõud vere sees,
jõud vere sees.
Puhtaks saad patust,
siis lõpeb su piin,
sest hingamist saad vere väes.
Tahad sa Issandat teenida tões – sul on jõud vere sees,
jõud vere sees.
Rõõmsasti tänada Teda see eest,
et võitjaks sa saad vere väes.
Täna saad sa tõesti veel päästmise,
kui sa jätad patu ja kurjuse.
Kui sa usus annad end Päästjale,
ei Ta jää siis sinust mitte kaugele.
Täna võid sa õndsaks saada veel,
täna võid sa õndsaks saada veel.
Jäta patutee,
ela Päästjale!
Täna võid sa õndsaks saada veel.
Täna võid sa saada veel priiuse,
täie jumalalapse õiguse,
et sa Päästja auks võid siin elada,
Tema läbi kiusatused võita ka.
Sa võid praegu tulla veel julgesti,
sest et Issand kutsub nii heldesti: "Tulgu see,
kes tahab ja võtku ta eluvett nüüd üsna ilma hinnata!
Tule,
armas hing,
tule rutuga!
Ära asjata ennast vabanda!
Sõna näitab nüüd sulle eluteed.
Põlgad seda,
siis sa hirmsa kahju saad
Tule Jeesuse juurde.
Tule Jeesuse juurde,
Jeesus soovib sind aidata.
Ta ootab just sind.
Tule Jeesuse juurde.
Tule Jeesuse juurde,
Jeesus päästab ja vabastab,
Ta armastab sind.
Tule Jeesuse juurde.
Tule Jeesuse juurde,
Jeesus kõigeks sul olla võib,
Ta vajab just sind.
On sul ruumi Jeesusele,
kes su eest on surma läind?
Koputab ja tahab sisse - oled Talle lahti teind?
Jeesusele ruumi anna,
Talle elu pühenda!
Talle oma süda ava,
palu sisse astuda!
Töö ja mure leiab ruumi,
mitte Õnnistegija.
Temal pole sinus ruumi,
kes sind päästnud verega.
On sul Jeesusele aega,
kui Ta arm siin kutsub sind?
Kuula Tema häält veel täna,
Homme on ehk hiljaks jäänd.
Anna ruumi,
anna aega Jeesusele täna veel!
Varsti läheb kõvaks süda,
vaikib Päästja armuhääl.
Ükskord,
kui õhtu su ellu laskub,
paistab siis valgus su teel?
Kui üle surmajõe jalg sul astub,
ootab siis õndsus sind eel?
Paistab sul valgus,
kui õhtu jõuab?
Ütle,
kas valmis ju sa?
Ainult kui Tall sinu süüd kõik katab,
pääsed kord õndsusse ka.
Vaata,
kuis päevad ja aastad vaovad,
-- tead sa,
mis seisab sul ees?
Ootab sind taevas,
kui varjud kaovad ja viimne õhtu on käes?
Kardad sa,
mõeldes,
et õhtu jõuab?
Pelgad sa hukatusööd?
Räägi sest Päästjale,
Ta sind aitab,
Kolgata valgust siis näed.
Üks pilk Päästja peale teeb elavaks sind -- jah,
just nüüd seal on elu ka sul,
sest Jeesus ju südamest armastab sind,
su eest surnud Ta Kolgata mäel.
Vaata Päästjale!
Üks pilk Tema peale teeb elavaks sind.
Jah just nüüd seal on elu ka sul .
Miks tuli ja suri Ta kõikide eest,
kui sind koormast Ta päästa ei või?
Miks jooksis kord veri Ta haavade seest,
kui su võlg alles maksmata jäi?
Miks kahtled nii kaua ja mures su meel?
Täie päästmise valmistas Ta.
Su Päästja nüüd selgesti kuulutab veel: Usu,
armust saad õndsaks ju sa.
Siis võta sa rõõmuga Jeesuse käest elu,
õigust ja õnnistust nüüd.
Ta päästnud sind surma ja saatana väest ja sa igavest elada võid.
Risti all võid rahu leida,
väsind rändaja.
Sealt su hing võib troosti saada,
eksija.
Olgu torm või voolas vesi sinu eluteel,
Taevaisa vägev käsi kaitseb veel.
Tule,
tule risti alla,
vaene rändaja!
Tule elumuredega,
eksija!
Kui sind ükski hing siin ilmas pole armastand,
tea,
sind Isa süda taevas armastab.
Võlad on makstud,
vaenlane löödud,
Kristus on surnud,
lepitus tehtud.
Hirmutab meid veel käsk,
patt ja surm.
Kõigile vaba Päästja arm!
Kõigile nüüd – oh patune,
kuule!
Kõigile nüüd – oh vend,
õde,
tule!
Ta risti juures puhasta end;
Kristus on kallilt ostnud sind.
Kristus on ristil meie eest surnud,
igavest õnne meile ka toonud.
"Tulge,
oh tulge!
" kõlab Ta hääl,
"Kõigile annan armu veel.
"
Jumal on armust lapseks mind võtnud,
hädas Ta mulle abiks on tulnud.
Auline kutse – milline õnn: kõigile Jeesus Päästjaks on!
Hing mul igatseb Sinu juurde nagu veeoja otsib hirv.
Sinu juures mu süda leiab rahu,
vaikust leiab meel.
Kilp ja mõõk oled mulle Sa – mind Sina üksi saad aidata.
Sinu juures mu süda leiab rahu,
vaikust leiab meel.
Jehoova on mu Karjane,
Ta hoiab,
kaitseb mind,
et rahu Tema aasadel saaks leida minu hing!
Kui usuallikal ma joon,
sel lättel kosub hing,
et kartus minust taandub sääl ka siis,
kui sulgub rind.
Ei surmaorgu läbides mind haara,
valda hirm.
Jehoova on mu Karjane,
mind kaitseb Tema arm.
Ka igaviku radadel mind hoia,
kaitse veel,
et käia Sinu jälgedes ka saaksin viimsel teel.
Jehoova on mu varjupaik,
Jehoova on mu tugi,
Jehoova on mu pelgupaik,
kus hädas leian abi.
Sind armastan ma südamest,
mu Kalju ja mu Päästja.
:,
: Jehoova on mu Kaitseja,
mu kõrge varjupaik.
:,
:
Jehoova on mu kilp ja mõõk,
Jehoova on mu vägi,
Jehoovale ma usaldun,
Jehoovalt ootan abi.
Kiida nüüd Issandat,
mu hing ja kõik,
mis minus elab au toogu Tal.
Suured on Ta tööd,
suured on Ta tööd,
suured on Ta tööd,
Teda kiidame.
Kiida nüüd Issandat,
mu hing ja kõik,
mis minus elab au toogu Tal.
Kõik mu patud kandis Ta,
kõik mu patud kandis Ta,
kõik mu patud kandis,
Teda kiidan ma.
Kiida nüüd Issandat,
mu hing ja kõik,
mis minus elab au toogu Tal.
Jeesus on me Issand,
Jeesus on me Issand,
Jeesus on me Issand,
Teda kiidame.
Kiida nüüd Issandat,
mu hing ja kõik,
mis minus elab au toogu Tal.
Kiida,
süda,
rahu toojat!
Armuleidnu,
kummarda!
Lunastatu,
oma loojat täna kogu hingest sa!
Halleluuja!
Halleluuja!
Igaviku Issand Ta!
Õnnistust Ta eal ei keela,
kui vaid seda otsid sa,
kosutatud saab su meel ja jaksad Teda uskuda.
Halleluuja!
Halleluuja!
Ustavalt meid kuuleb Ta!
Isalikult Ta meist hoolib,
teab me hirme,
lootusi,
targalt Ta me elu voolib,
kujundab me ootusi.
Halleluuja!
Halleluuja!
Julge elada on nii!
Inglid,
laulgu teie suugi tänulaulu võimsamat!
Tähed taevas,
päike,
kuugi kummardavad kuningat!
Halleluuja!
Halleluuja!
Kiitkem armu Issandat!
Loo mulle puhas süda,
oo Jumal ja uuenda mu sees kindel Vaim.
Loo mulle puhas süda,
oo Jumal ja uuenda mu sees kindel Vaim
Ära heida mind oma palge eest Sa,
ära võta minult Püha Vaimu.
anna mulle tagasi rõõmustus Sinu sees ja Su heameelne Vaim toetagu mind.
Kõik ilmamaa otsad on näinud meie Jumala päästet!
Laulge Issandale uus laul,
sest Ta on teinud imetegusid: Tema parem käsi ja Tema püha käsivars on toonud Temale võidu!
Issand on andnud teada oma päästet,
Tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees!
Ta on tuletanud meelde oma heldust ja oma ustavust Iisraeli soo vastu.
Kõik ilmamaa otsad on näinud meie Jumala päästet!
Hõisake Issandale kogu ilmamaa,
tõstke hõisates häält ja mängige Temale!
Mängige Issandale kandlel,
kandle ja laulude häälega!
Trompetite ja pasunate häälega hõisake Kuningas Issanda ees!
Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge?
(2x) Kui ta seda peab su sõna järele.
:,
:Sinu sõna on mu jalale lambiks,
:,
:(2x) ja valguseks mu jalgteel.
Sina oled õige,
Jehoova,
Su seadused on õiglased .
Sina oled ligi,
Jehoova,
kõik Su käsud on tõde.
Sa oled mu kaitse ja kilp,
Su sõna peale ma loodan.
:,
:Sinu sõna on mu jalale lambiks,
:,
:(2x) ja valguseks mu jalgteel ja valguseks mu jalgteel.
Oh kui armsad on Su eluhooned,
püha Isa üleval!
Väga kaunid on ka Sinu õued,
Taevalinn,
Jeruusalemm.
Minu hing ja süda sinna püüab,
kus ta rahu,
hingamist ka leiab,
kiidab suure häälega Isa teavas lõpmata.
Linnul ase,
kuhu paneb pojad,
pesa leidnud pääsuke.
Sinu püha templi kõrged kojad varjuks saavad hingele.
Väga õndsad on kõik pühad taevas,
ei nad ole enam maa peal vaevas.
Kes Su kojas elavad,
ikka Sind nad kiidavad.
Jah,
küll on see inimene õnnis,
kelle jõud on Sinu sees.
Jäädav vara on tal taevas valmis,
kes siin käib Su armuväes.
Kuigi nutuorust läbi käivad,
siiski ühest väest nad teise läevad.
Jumal neid siin katab ka suure õnnistusega.
Ühe päeva seista Sinu kojas on mul palju suurem õnn,
kui neid mitu tuhat õela majas,
kus veel palju kurjust on.
Väga suur on inimese õndsus,
kelle kilp ja päike Jeesus Kristus;
kes käib Tema järel ka siinses ilmas laitmata.
Sinu heldust,
Jehoova,
kiidan igavesti lauluga,
lauluga.
Sinu heldust,
Jehoova,
kiidan igavesti lauluga Sinu heldust kiidan ma.
Oma suuga kuulutan Su ustavust,
Su ustavust.
Oma suuga kuulutan Su ustavust ja au põlvest põlve.
Tulen sisse Tema väravaist tänuga,
Tema õuedesse ülistades.
See on päev,
mille tegi Jehoova,
ma rõõmustan aina Issandas.
Rõõm täidab mind,
rõõm täidab mind.
Ma rõõmustan Issandas Jeesuses.
Rõõm täidab mind,
rõõm täidab mind,
ma rõõmustan aina Issandas.
Saada mind!
Issand saada,
läkita,
Issand ise saada mind!
Juhata!
Issand,
mindki juhata,
Issand ise juhata.
Täida mind!
Issand,
täida Vaimuga,
Issand oma Vaimuga.
Õnnista!
Issand,
mindki õnnista,
Issand ise õnnista.
Jäägu Jumala rahu su üle,
Tema armastus,
rõõm täitku sind,
Tema valguses käi,
kõiges looda ta peal.
Tema arm jäägu hoidma sind teel.
Tema arm jäägu hoidma sind teel.
Jeesuse Kristuse arm ja Jumala armastus,
Jeesuse Kristuse arm ja Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!
Jeesuse Kristuse arm ja Jumala armastus,
Jeesuse Kristuse arm ja Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!
Aamen.
Õnnista ja hoia,
Vaimuga meid võia,
oma pale tõsta Sa,
Issand,
ja meid valgusta!
Igal ajal jäägu meile Sinu rahu,
oma Vaimu anna Sa,
endaga meid ühenda.
Aamen,
aamen,
aamen – Päästja nime kiitkem!
Meie Issand oled Sa,
esimene,
viimne ka.
Õnnista Sa mind,
Isa taevane,
palvetan ma,
jään usus ootama.
Hinges on põud,
nii pime,
sünge tee,
üksinda,
Issand Sa,
võid aidata.
Üksinda ma ei oska kõndida,
kui Sa ei juhi,
eksida võin ma.
Mind varja Sa,
siis kõnnin võitjana kõikides ohtudes ja võitlustes
Võia mind Sa nüüd Püha Vaimuga,
ei eksi siis ma kõrval õigelt teelt.
Valgeneb tee,
mu eesmärk kirkaks saab,
mu hing vaid Jumalat nüüd ülistab.
Õnnistada sind tahan,
kui oled väsinud töödest,
kui väsinud askeldustest,
õnnistada sind tahan.
Õnnistada sind tahan,
kui oled jäänud sa üksi,
võid käia Ta juhtimisel,
õnnistada sind tahan.
Õnnistada sind tahan,
Issand su koormaid võib kanda ja sinule rahu anda,
õnnistada sind tahan.
Õnnistada sind tahan,
maisete päevade aja ja kord kui sa ületad raja,
õnnistada sind tahan.
Issand,
vaata armust alla,
kui Su ette tuleme.
Oma Vaimu välja vala meie peale rohkesti.
Ole ise meie keskel,
nii kui tõotand oled Sa.
Anna armust osa lastel,
mida täna vajavad.
Sinu peale lootma jääme,
armas Õnnistegija.
End Su ette alandame,
tule ja meid õnnista!
Issand,
harjund kohta meie tuleme,
Sinu sõna jälle kuulda tahame.
Saada õnnistusi,
et neid jagada.
Issand ole meiega!
Õnnista meid,
Jeesus,
ole meiega!
Sinu nimel siin me üheskoos,
sest ole meiega!
Meie hingekeeled pane kõlama;
Sa meid ostsid oma kalli verega.
Tule meie juurde ja meid õnnista.
Issand ole meiega!
Meie kõrvad ava oma sõnaga,
tõmba meel ja süda taeva poole Sa.
Siin,
Su armutrooni ees me palvega: Issand ole meiega!
Taevas igavesti püha rõõmuga Sulle kiitust toome inglikooriga.
Meid Su armupaistus paneb särama,
Jääme ikka Sinuga.
Issand,
Su ette tuleme,
kuule meid,
helde Isa!
Vii meid su armu lättele,
õnnista ise meid Sa!
Su armujõgi,
see võimas jõgi,
ülevoolav vägi,
puhastagu meid.
Isa,
Su suurest heldusest kuule Su laste hüüdmist: lase Su armu täiusest õnnistus voolata nüüd!
Ilmuta,
Issand,
meile end,
anna Su armu tunda.
Lase Su kallis Vaimu and täita me südamed siin!
Jehoova Jumal,
nüüd on meie mõte palvele tulla Sinu palge ette.
Tee taevas lahti,
võta sõnalt kate.
Kuule meid,
Issand!
Ole sel tunnil ise meie keskel,
jaga,
mis puudub,
meile armul heldel.
Uut vaimujõudu kingi usuteedel.
Kuule meid,
Issand!
Oh taevatuvi,
lasku Sa nüüd meile,
õnnista armust meid,
oh Issand jälle!
Tröösti ja noomi,
saada rahuteele!
Kuule meid,
Issand!
Räägi,
Jehoova,
anna ennast kuulda ja Sinu sõna õppida meil luba.
Aita meid sellest õige osa saada.
Kuule meid,
Issand!
Köida meid ühte Sa,
Issand,
meid köida Sa sidemega,
mis kindel.
Köida meid ühte Sa,
Issand,
meid ühenda armastusega.
Ühine me Jumal,
auline Kuningas,
kogudus,
mis püha,
sellest laulame.
Kristus meie sees,
armus kasvame.
Oma pereks meid Ta Vaimus ühendab.
Kui õndsad sidemed meid köitvad Kristuses!
Ta armu sees me vennad – õed ja taeva õndsuses.
Me palved tõusevad koos Isa troonile,
ja mured,
sihid,
lootused -- see kõik meil ühine.
Kõik mure jagame,
see kuulub kõigile.
Koos oma valu kanname ja rõõm on ühine.
Teeb kurvaks südame,
kui ühest lahkume,
kuid taevas jälle kohtume ja rõõmsalt laulame.
Küll kallis on näha sõpru,
kes võitlevad eluteel,
kui üksindus rõhub hinge ja mures on meie meel.
See on nagu taevane kaste,
mis värskendab,
jahutab ja kinnitab nõtra hinge,
kes kodu poole kiirustab.
Rõõm,
rahu,
mis maailm pakub,
ei enam meid meelita,
sest kõik tema hiilgus,
sära,
see lõpeb ja kaob nii pea.
Kui aga me viibida saame siin Jeesuse jalge ees,
küll taevased rõõmuvoolud meil täidavad hingi siis.
Ja kui kord me viimne võitlus on võiduga lõppenud,
siis seal oma armsaid näeme,
kes enne on lahkunud.
Sealt enam me iial ei lahku,
vaid üheskoos rõõmuga me kiidame Ohvritalle,
kes päästnud meid verega.
Leeke on küll palju,
valgus vaid üks: valgus Jeesus Kristus.
Leeke on küll palju,
valgus vaid üks,
Ta meid liitnud ühte.
Oksi on küll palju,
tüvi vaid üks: see on Jeesus Kristus.
Oksi on küll palju,
tüvi vaid elustab,
liidab ühte.
Vaimuandeid palju.
Vaim on vaid üks: see on Jeesus Kristus.
Vaimuandeid palju - armastus Jumalas,
liidab ühte.
Liikmeid on küll palju,
kogudus üks: Järgib Jeesust Kristust.
Liikmeid on küll palju - Kristuse ihu meid liitnud ühte.
Me koguduse alus on Kristus ja Ta rist,
sest kannatuse valus Ta rajas kogudust.
Maailmast välja otsis ja oma verega siis patust vabaks ostis,
et liita endaga.
Tal liikmeid kõigist rahvaist,
kuid üheks peab ta end.
Ta kuulutab nüüd vahvalt: üks Issand,
usk,
uussünd!
Üht püha nime austab,
üht taevaleiba sööb,
täis lootust ööski näitab,
kui suur on armutöö.
Nüüd raskustes ja valus,
kesk usuvõitlemist see kogudus veel palub suurt rahu saabumist.
Siis kuivab pisar silmas,
ta näeb,
et kõik on uus,
ja võitlev usurahvas on võitja kogudus.
Mu armsad,
mu vennad ja õed,
kel tõsine Kristuse meel,
kes tunnete Jumala tõtt,
üht asja ma küsin teilt veel:
“Mu vend,
mu vend,
kas taevas ma teretan sind?
” (2x)
Oh võidelge Jeesuse väes,
et kroonist te ilma ei jääks!
Teil vaimumõõk kindlana käes,
siis maailm teist halba ei näe.
Oh pidage ühendusmeelt ja armu sees elage ka!
Siis kiusaja õiguseteelt teid kavalalt petta ei saa.
Me paremal,
pahemal pool truu taevalik kaitseja käib.
Ta vägi ja isalik hool meid üles eesmärgile viib.
Mulle armsad on Jumala lapsed,
kellest hoovamas on eluveed,
need verega päästetud hinged,
kes kõnnivad surmateed.
Kaduv maailm ei ole neil armas,
see on mure ja heitluste paik.
Neil elu on üleval taevas,
nad jätnud on maha kõik.
Ei neid köida see au ega hiilgus,
mis siit maailmast saada kõik on,
vaid Kolgatal kannatav Jeesus neil lootus ja ainus õnn.
Vennad,
õed – kõik nad armsad on mulle.
Ühes nendega rõõmsalt ma läen siit oodatud eesmärgi poole,
kus elama ikka jään.
Näha vendi ja õdesid Issanda ees – see on püha ja auline tund.
Jeesus ise on tõotanud olla me seas,
me Temale anname end.
Jeesus ise on tõotanud olla me seas,
me Temale anname end.
Teineteisega kohtudes Issanda ees meist jääb kaugele maailma torm.
Püha Vaim on me lohutus võitluste sees ja kallis on osadusarm.
Püha Vaim on me lohutus võitluste sees ja kallis on osadusarm.
Ümber Jeesuse Kristuse koondugem nüüd,
käies taevasse suunduval teel!
Tema vägi meid varjab kui terasest rüü – nii mingem,
sest Tema käib eel!
Tema vägi meid varjab kui terasest rüü – nii mingem,
sest Tema käib eel.
Oh püha ristikogudus,
kui armas oled sa!
Me Jeesus on su lunastus,
su ehitaja Ta.
Üksainus kindel alus,
mis seatud Jumalast.
See alus Jeesus Kristus,
jääb seisma igavest.
Sa õnnis,
püha Talle pruut,
oh ole ikka truu!
Kui taevas laulad laulu uut,
saab ilmsiks sinu au.
Sind Talle veri puhastab,
sind juhib Püha Vaim;
ja armust sulle küllalt saab,
sest ära ole tuim.
Me Issand ilmub sulle pea,
siis taeva viib sind Ta.
Seal valgeis riideis rõõmsalt sa võid laulda lõpmata.
Oh tule meie keskele,
Sa helde halastaja,
ja jaga oma lastele,
mis neil sel tunnil vaja.
Meid toida eluleivaga ja armujõest meid jooda ka,
et hing saaks Sinust osa.
Me kõrvad,
Issand lahti tee,
et kuuleme Su sõna ja seda vastu võtame,
niihästi noor kui vana.
Me meeled ühte ühenda ja süda sellest tühjenda,
mis pole Sinu Vaimust.
Oh armumeri,
voola nüüd me hingest võimsalt läbi ja pese sealt kõik patusüüd,
mis teevad meile häbi.
Kõik usuleigus kaota Sa,
meid armu sisse vajuta,
siis meie hing Sind austab.
Oh tulge,
vennad,
käime siin elus käsikäes,
et kinnitada võime ka üksteist usuväes!
Küll maailm meile võib siin valmistada valu.
Seal ootab õnnis elu,
meid Jeesus sinna viib;
meid Jeesus sinna viib.
Kui mõni nõder langeb,
siis tugev aidaku.
Kui ühte koorem rõhub,
siis teised toetagu.
Meid köitku armumeel!
Nüüd ulatagem käsi,
et kaaslane ei väsi siin armastuse teel;
siin armastuse teel.
Ei võitlus kesta kaua,
veel pisut ootame.
Pea oma muldse maja me maha jätame.
Meil olgu kindel nõu: veel ustavamaks saagem,
maailmast lahti löögem ja nõudkem taeva au;
ja nõudkem taeva au!
Õed,
vennad ühel meelel kätt armsalt anname.
Me armastuse kaljul siin kindlalt seisame.
Üks sõna on meid köitnud,
üht lippu kanname ja Talle veres leidnud üht päästmist oleme.
Me kindlat usualust maailm ei kõiguta;
ei Jumalast,
Ta armust meid iial lahuta.
Kui võitlustee on pime,
on Ta me valguseks ja usuvõit Ta nime teeb suureks,
auliseks.
Kõik valekatted palgelt see võitlus hävitab.
Laul kõlab võites,
julgelt ja südant liigutab.
Nii suures armastuses kui Jeesus armastas,
ka elagem nüüd usus,
mis Tema õpetas.
Nüüd kindlalt ühte hoidkem,
sest aeg läeb kurjemaks ja ühel meelel hüüdkem:"Me jääme ustavaks!
" Kui maailm läheb hukka,
saab ilmsiks kõigile,
et usk on kindlalt seisma jäänd ristikaljule.
Ristikogudus,
tahad võitja olla – sul on pärandus,
taevas aukroon kanda,
siis sa kõigest väest võitle usu eest,
võitle usu eest.
Ehk küll maisel teel sa kui võõras rändad,
kroon on juba eel,
kui sa taeva jõuad.
Seal sind patt ei saa enam kiusata,
enam kiusata.
Patt küll tahab veel sind siin hukka saata;
kitsal eluteel palu,
võitle,
valva!
Armu sisse jää,
Päästja tahtmist tee,
Päästja tahtmist tee!
Väike võitjahulk,
taeva poole tõtta!
Iga silmapilk oma meelde võta: taevas sulle on hoitud võidukroon,
hoitud võidukroon.
Süda seltsiks südamele nõudkem rahu Issandalt.
Laskem armu tulekeeli tõusta taeva leekivalt.
Ta on pea ja meie liikmed;
Ta on valgus,
meie läik;
Ta on Issand,
meie vennad,
Tema omad meie kõik.
Vennad,
üksteist armastagem,
olgem truud üksteisele.
Armastust nii tunnistagem,
et ka elu jätame.
Nii on Ta meid armastanud,
et me eest on surnud Ta.
Need küll Teda kurvastanud,
kes ei venda armasta.
Ühes meeles kitsast rada juhi,
Jeesus,
meid nüüd Sa,
et ei ühtki liiget leita Sinust osa saamata.
Kui siis Sinu leegist tõuseb valgus Sinu rahva seas,
siis maailmgi tunneb,
ütleb: siin on Päästja jüngrid koos!
Sinu nimel,
armas Jeesus,
seda tundi algame.
Tule,
nii kui öelnud oled,
ise meie keskele.
Oma Püha Vaimu läbi meie süda pühitse,
et Sind hardalt tões ja vaimus kummardada võiksime.
Vägede Jehoova Jumal,
Sinu ees kõik seisame: Oma nime pärast anna,
mida Sinult palume.
Sõna külvajale anna oma Vaimu tunnistus,
et täis taevast meelevalda oleks Sõna kuulutus.
Vaimukõrvad ja ka süda ava Sõna kuulajail,
et Su kallis püha Sõna oleks Vaim ja elu meil.
Köida armastuses ühte meeled ja ka südamed,
siis meid üheks ihuks seovad Sinu Vaimu sidemed.
Jõudu ühendus ju annab kõrbeteedel kõndides,
teha head ja kurja võita Sinu Püha Vaimu väes.
Las pühad maal ja taevastes koos kiita Jumalat,
sest ühendab ju kõiki meid suur Taevakuningas.
Üks püha,
ühtne kogudus me oleme Ta sees.
Ehk surm siin lahutamas on meid üürikeseks veel.
Su väehulk,
elav Jumal,
me;
Su käsk me seaduseks;
on mitmed jõudnud pärale ja paljud on veel teel.
Su armastus meid ühendab,
Sul kiitust laulame;
meid juhi maistel radadel Sa,
Issand vägede!
Kord näeme sõpru üleval,
Sa tasu andnud neil;
ka meie lend kord taevasse viib armutiibadel!
Tõe eest sõdi sa vaenlast kartmata!
Jeesus ise on meiega.
Vaimumõõk meil käes,
lähme Päästja väes üheskoos ja julgelt Temaga.
Õed ja vennad,
kõik nüüd ühte hoidkem!
Andke julgust veel üksteisele!
Ühes mingem,
rõõmulaulu laulgem!
Jeesus Kristus viib meid võidule.
Jeesus,
võitlusteel võites käid me eel.
Vägev juhtija,
abimees,
Sind me austame,
Su sees võidame,
Sulle kindlaks jääme usuväes.
Julgelt astume võidult võidule!
Päästja nimel kõik võitleme.
Me eest tahab Ta ise sõdida,
sest nüüd vaimumõõka tõstame.
On põhi,
lõuna,
ida,
lääs kõik võrdsed Tema ees,
meid ühte liidab osadus Ta armastuse sees.
Ta ühte köidab südamed ja kingib vaimujõu,
üks usk meid üheks pereks teeb ja liidab inimtõu.
Käest võtkem kinni kristlased,
me käime ühist teed.
Mis loeb siis nahavärv või keel – ei lahuta meid need.
Saab põhi,
lõuna,
ida,
lääs Ta armust kokku nii,
sest ühist Isa teenides on vaenust süda prii.
Ühte seob meid ta armastus,
ühte seob meid ta armastus – liitnud meie südamed nüüd Jumala vaim.
Ühte seob meid ta armastus.
Laulgem ülistuslaulu Tal,
et suur Jumal meid armastab!
Andkem käed üksteisele,
et näeks maailm: ühte seob meid Ta armastus.
1.
Üks tee viib taevasse: Jeesus on see.
Üks usk toob õndsuse: Jeesus on see.
Üksainus Karjane,
kes näitab usutee.
Ta Päästjaks kõigile – Tall risti peal.
2.
Üks ristikogudus jääb püsima,
kuis nelipühajõus on seatud ta.
Ta alus Kristus on,
kes nende rõõm ja õnn,
ja seda ehib siin veel Püha Vaim.
3.
Üks kari väikene käib ristiteel.
Hea,
ustav Karjane on hoidjaks tal.
Usk,
lootus,
armastus on nende tugevus ja taeva osadus neil ikka uus.
Üks tund siin Päästja jalge ees me tahame nüüd üheskoos Ta pühast sõnast õppida,
mis meile armust andnud Ta.
Üks tund siin Päästja jalge ees,
kui Püha Vaim on meie seas,
meid ilmakärast lahutab ja hingeraskust lõpetab.
Üks tund siin Päästja jalge ees Ta armusõna õppides,
see õnnistuseks meile saab ja taeva vastu valmistab.
Üks tund siin Päästja jalge ees Ta pühas osasaamises on kõige armsam silmapilk,
kus hing võib olla õnnelik.
1.
Veel elad,
vanemate usk!
Ei vanglad,
mõõk sind võita saand.
Ja igaüks nüüd rõõmustab,
kel hingevaraks oled saand.
Oh püha usk,
me tahame truuks sulle jääda surmani!
2.
Me isad olid ahelais,
kuid hoidsid vaba südame.
See usutuli loitku meis: truuks jääda oma Päästjale.
3.
See usk nüüd täies Vaimu jõus veel võitku hulki Päästjale.
Su rahvas seisku ühes nõus,
et püha usk saaks võidule.
4.
Oh püha usk,
su abiga ma sõpra,
vaenlast armastan.
Nüüd oma teo ja sõnaga Su tõde julgelt tunnistan.
Armuallik voolab – õnnis,
kes ta leiab.
Ta on alati lahti kõigile.
Kui seal ennast pesed,
lumivalgeks lähed.
Ikka voolab ta Talle verega.
Kallis elujõgi,
suur on sinu vägi.
Igavesti sa seisad muutmata.
Haiged teed sa terveks,
kurvad hinged rõõmsaks.
Nii ka minule andsid tervise.
Jeesust kiidan seni kuni keel jääb kinni.
Kui ma siit kord läen,
siis Ta palet näen.
Kristus,
kindel kalju Sa,
ennast lasksid lõhkuda.
Sinu viie haava seest voolas veri minu eest.
See mind patust puhastab,
pühaks eluks valmistab.
Ei ma oma rammuga Sinu käske täita saa.
Kui ei iial väsiks ma,
nuttes ööd ja päevad ka - patuseks ma siiski jään,
üksnes armust õndsaks saan.
Midagi ei ole küll Sulle,
Issand,
tuua mul.
Nõder,
vaene tulen ma armust armu otsima.
Elujões mind puhasta,
muidu hukka lähen ma.
Armuaeg läeb rutuga,
lõpeb ära surmaga.
Siis ka viimse vaeva sees ja veel kohtujärje ees - Kristus,
kindel kalju Sa,
end Su rüppe peidan ma!
Meelde tuletage,
kuidas Jeesus rasket võitlust võitles surmaga,
Kui Ta Ketsemani aias palus meie eest seal armastusega.
Verehigi voolas,
kui Ta heitles – see on nüüd me kõigi õnnistus.
Taeva Kuningas seal palves võitles;
nõnda suur on Tema armastus.
Küll Ta võitlustund näis pikk ja pime,
siiski kannatas Ta rahuga.
Hing,
oh mõtle,
eks see ole ime – Issand võitles su eest surmaga!
Jeesus surmaoda katki murdis;
päästis meie hinged patu väest.
Meie eest Ta enda ohvriks andis,
sest nüüd kiidan Teda südamest.
Jeesus meie kõigi patud kandis,
puhtaks pesi oma verega.
Tema surm siis meile elu andis,
Isa ees meid õigeks mõistis Ta.
Seega ohver tervelt toodud oli,
kui Ta hüüdis:" Lõpetatud kõik!
" Suur on õnnistus,
mis meile tuli: surma üle igavene võit!
Minu eest Issand kannatas Kolgata mäel,
patukoormast mind vabastas ka.
Surmaväravad sulges Ta taevasel väel,
elulättele juhtis mind Ta.
Patud ristile jäid!
Patud ristile jäid!
Oled suuremat armastust näind?
Vaata,
Jeesus su eest ristisurma on läind,
minu patud kõik ristile jäid.
Mind nii hellalt ja armuga juhib Ta siin.
Minu südant ka puhastab Ta.
Nüüd on kadunud valu ja ahastuspiin,
olen vaba ja juubeldan ma.
Kiituslaulud mu huultel on kõlamas nüüd,
jätkan rõõmuga rännakuteed.
Tänan Jeesust,
kes kallilt on maksnud mu süüd.
Ei mind hirmuta hukatusveed.
Maine mu võlg tasutud on – üks kõigi eest on surnud ristipuul.
Hinges mul nüüd rahu ja jõud – üks kõigi eest on surnud ristipuul.
Kus ka viiks tee,
meeles mul see – üks kõigi eest on surnud ristipuul.
Minu mälestuseks on see leib.
Minu mälestuseks on see vein.
Minu mälestuseks paluge koos,
et Jumala tahe sünniks.
Minu mälestuseks halasta.
Minu mälestuseks andesta.
Minu mälestuseks uks lahti tee ja tea,
et sul on vend.
Minu mälestuseks otsi tõtt.
Minu mälestuseks armasta.
Minu mälestuseks usalda mind ja kuula Jumala häält.
Hoia Minu mälestust.
Mu kindel usukalju siin on Lunastaja surm ja piin.
Kui maine rõõm küll mööda läeb,
see kalju ikka seisma jääb.
Kes püsib kalju peal jääb igavesti seisma seal,
jääb igavesti seisma seal.
Kui ma Ta palet küll ei näe,
mul siiski paistab armupäev.
Kas tõusku torm või hädaoht,
Ta on mu kindel ankrukoht.
Ta vanne,
seadus,
veri ka ei lase mind siin hukkuda.
Kui terve maailm hukka läeb,
see kalju kindlalt seisma jääb.
Kui Jeesus kord end ilmutab ja surnud üles äratab,
siis Tema õigus üksinda mu ehteks olgu lõpmata.
Murdkem koos leiba tänus põlvedel,
murdkem koos leiba tänus põlvedel;
hardalt vaibun palvele,
süda avat Loojale,
Oo Isa,
armu heida mul.
Joogem karikat koos põlvedel,
joogem karikat koos põlvedel;
hardalt vaibun palvele,
süda avat Loojale,
Oo Isa,
armu heida mul.
Kiitkem Jumalat tänus põlvedel,
kiitkem Jumalat tänus põlvedel;
hardalt vaibun palvele,
hinges tõusva päikse tee,
oo Isa,
mindki õnnista.
Murra,
oh Issand,
nüüd leiba meil ka nagu kord ranna ääres murdsid Sa!
Su Sõna tõotustel hingab me usk.
Jaga nüüd meile jälle õnnistust!
Eluleib taevane oled Sa meil,
seda Su sõna räägib selgesti.
Sööda ja jooda nüüd heldesti meid!
Kinnita armu väes me hingesid!
Täitku Su armu Vaim kõiki meid väes!
Pühitse meid Sa oma sõna sees!
Meil pühi tõdesid õpeta veel!
Aita Su jälis käia eluteel!
Õnnista jälle siin kõiki meid,
Jeesus,
kes oled ise eluleib!
Siis rõõmsa meelega kiidame Sind,
et meid on lunastand Su verehind.
Päästja risti juurde ma tahan ikka jääda.
Seal on armujõgi ka,
mis võib elu anda.
Üksnes rist,
üksnes rist olgu siin mu ilu,
kuni kord ma taeva saan – seal on jäädav elu!
Armas on nüüd mulle rist – hing seal rahu leidis.
Jeesus,
surres minu eest mulle elu andis.
Jeesus,
mulle ikka Sa ristiväge näita,
anna jõudu,
siis võin ma oma kohust täita!
Risti juurde tahan ma kannatuses jääda,
kuni taeva viid mind Sa,
kus saan rahu maitsta.
Püha laua osaduses vaikime koos põlvedel.
Ristilöödu kuju valgel taltub meie heitlik meel.
Meie oma mõtteid,
soove valgus ristilt pühitseb,
õpetades armastama,
ohverdama teiste jaoks.
Sinu surm meil seisku meeles,
tänu öelgem selle eest.
Meie rõõm ja rahu kasvab välja Sinu silmaveest.
Sinu ihu,
Sinu veri vabaduse meile toob,
Sinu püha juuresolek kindlustunde meile loob.
Püha laua osaduses käime sama Vaimu teed.
Tänusõnad lunastusest helisevad südames.
Tummad huuled lauluks paotund,
pime silm näeb viimaks nüüd armu,
mis me kohal laotub,
mis meilt võtnud meie süüd.
Sa püha taevamanna,
Sa murtud eluleib – ma laulan hoosianna,
et hing sind maitsta võib.
Su külg,
mis meie haavand,
on taevaväravaks ja süda,
mis kord murdund,
on armuallikakas.
Sa,
Taevaisa,
murdsid siis leiba meile ka,
ja armumärgiks andsid kord Poja surma Sa.
Ta ette nähtud selleks Su poolt ju algusest,
et meie hing nüüd elaks Su juures igavest.
Sind tänan,
Issand,
Su armu eest,
mis leidsin Jeesuse veres.
Ma selles hoitud siin maailmas,
Su vere varjus.
Ma puhta südame Sinult sain ja Sinu palet kord näha võin!
Jään vere varju!
Au Sulle!
Kui õigelt teelt olin eksinud ja kaua otsisin valgust,
siis Sinu armust sain päästetud,
Su vere varjus.
Ja valged riided ma Sinult sain,
Su risti alla mu patud jäid!
Ma vere varjus!
Au Sulle!
Siinilmas palju on ahastust!
Ma varjul Jeesuse veres!
Kui tuleb kurbus ja kannatus,
ma vere varjus.
Kui olen võitluses viimases,
tean,
veri kostab siis minu eest!
Jään vere varju!
Au Sulle!
Sind tänan,
Issand,
Su armu eest,
kord maksid Sa kalli hinna!
Nüüd leian pääste Su vere sees,
saan taevalinna!
Seal sinu trooni ees kummardan,
ma Sinu armu vaid ülistan!
Au kiitus Sulle!
Au Sulle!
Sinu veri puhastab mind,
Sinu veri elu annab mul.
Veri,
see on minu eest ohverdatud Jumalal Ja peseb mind lumest valgemaks,
valgemaks.
On Jeesus mu kallis ohvritall.
Suur ime sündis Kolgatal,
mis suurem kõikidest,
Et Jeesus,
kallis ohvritall,
läks surma meie eest.
Kui hea on Õnnistegija,
kui imesuur Ta arm!
Meid hukatusest päästab ka Ta kannatus ja surm.
Küll väga pisut aimame Ta valu suurusest,
Kuid seda selgelt mõistame Ta suri meie eest.
Meid patust päästma tuli Ta ja puhtaks pesema,
Et oma ohvrisurmaga meid taeva aidata.
Me võlad tasus verega,
tõi meile õndsuse.
Ta avas taeva värava ja Isa südame.
Arm,
meid aita valmis olla elusõna külvama,
ava taevaluugid valla,
meie külvi õnnista.
Kiituse- ja tänulaulud tõusku suust ja südamest.
Au ja austus Talle kuulub,
kes meid päästnud pattudest.
Arm meid aita valmis olla,
Issand,
Sinu kutsele,
võitlusi kui lased tulla - nendes vii mind võidule.
Arm,
meid aita valmis olla päev kui veereb õhtule või kui Issand ilmub tules oma pruudi järele.
Et ärka vaim,
kes vanal ajal Siioni vahimehi julgustas!
Oh et nad vapralt ööl ja päeval Su riigi pärast oleks võitlemas!
Siis võidab rahvaid nende tunnistus ja ilmub taevariigi õnnistus.
Oh Issand,
et Su tuli põleks ja kõigis maades varsti leegitseks;
veel töötajaid ka palju tuleks ja Sinu riigi töö veel laieneks.
Sa töötajaid meil anna ustavaid,
sest lõikust palju,
pisut lõikajaid.
Veel kutsu julgeid oma tööle ja väe ja vaimuga neid valmista!
Tee varsti lõpp ka patuööle ja kurjusele oma käega Sa!
Oh Issand,
üle kogu ilmamaa Sa oma riiki ikka levita.
Edasi,
vennad,
olgem kõik nõus vaenlast nüüd võitma Issanda jõus,
raudriie seljas,
käes kilp ja mõõk!
Surmaku teda me löök!
Kostku meie võiduhüüdmine Läbi võitlejate ridade: "Nüüd julgelt ja kindlalt ja vahvalt võidelge,
sest kroon taevas valmis on pandud võitjale!
"
Valvakem palves,
vaimus ja tões,
siis saame jõudu Kristuse sees.
Aidakem üksteist võitluses ka surmani siin võidelda!
Oh olgem truud,
kõik vennad ja õed – Kristusel truudust vandunud väed!
Vaadakem,
kroonid ootavad ees,
võidelgem Issanda väes!
Evangeelse tõe ja usu eest me kindlalt seisame.
Võiduvürst ju andis käsu,
Tema järel astume.
Üheskoos me vennaarmus kui üks rahvas Kristuses: ühel meelel,
kindlas usus käime Tema jälgedes.
Siin maailmas meie Kristust põlatakse paljudest.
Hoidkem Tema püha seadust,
seiskem kindlalt Tema eest!
Siion,
kaitse ühes meeles usukindlust vaprasti!
Püha Vaimu sõjariistus võidad tõe vaenlasi.
Pühas töös ja raskes vaevas püüdkem julgelt võidelda,
armastuse telke ilmas laiemale tõmmata.
Issand,
tänu olgu Sulle,
et meid lasteks võtnud Sa ja meid oma riigitööle seadnud oma armuga.
Jeesus,
Sinu armujõgi jooksku meie hinge nüüd,
et Su ülevoolav vägi pühal innul täidaks meid!
Täida hinge tühjad astjad armutäiusega Sa.
Kuhu iial saata tahad,
sinna Sa meid läkita.
Tarkust tunnistuseks kingi Sinu suurest armuväest,
mis võib päästa eksind hingi jääva hukatuse käest.
Sinu Vaim meid armuajal täitku püha hoolega,
et me maise elu rajal võime truult sind teenida.
Jeesus käib siin võites läbi mered,
maad,
kutsub püha sõtta oma võitlejad.
Igal pool,
kus Vaim loob uueks südamed,
kõlab vahvalt võitlejate püha hüüd:
Õed ja vennad,
kandkem siin ja seal Päästja risti valgust igal pool!
Õed ja vennad,
kandkem siin ja seal meie Päästja risti valgust igal pool!
Päästja omad,
preestrihinged,
üheskoos pühad käed nüüd tõstkem üles Vaimu väes!
Palves hüüdke,
kutsuge ja koguge pimedaid ja jalutuid veel Päästjale!
Kui teil hakkab jõud ja julgus kaduma,
täitku Püha Vaim teid väe ja tulega!
Jeesusele Kristusele vaadake,
Tema teeb teil uksed lahti pärani.
Oh,
kuis peame püüdma suure rõõmuga Päästja verehinda maa peal koguda,
et saaks taevaõnnistusest osa need,
kes veel kurvalt käivad selle ilma teed.
Õed ja vennad,
kandkem siin ja seal…
Anna hinge avarust,
anna südant tunda.
Anna silmad näha,
anna kõrvad kuulda.
Et ma inimestes,
kõige lähemates,
tunneks ära Sind.
Anna hinge avarust,
anna südant tunda.
Anna silmad näha,
anna kõrvad kuulda.
Et ma inimestes,
valuvarjulistes,
tunneks ära Sind.
Anna hinge avarust,
anna südant tunda.
Anna silmad näha,
anna kõrvad kuulda.
Et ma inimestes,
allasurututes,
tunneks ära Sind.
Jeesus õnnistuse andis,
uue eluvalguse.
Tema usklikud ka seadis valgust andma kõigile.
Laskem oma valgus paista keset sünget eluööd,
Et võiks eksind hinged leida jälle isamajja teed!
Linn,
mis mäe peal,
ei või mitte varjul olla iialgi.
Nõnda paistku teiste kätte teie teod nii selgesti.
Miljoneid on surmavarjus,
kellel pole valgust teel.
Neid on sünge patuorjus köitnud pimeduseteel.
Kas te olete eksinud lambaid ilma kõrbes ja orgudes nüüd nõnda otsimas hoolsalt käinud,
kui Jeesus otsinud meid?
Kas te olete jälgi mööda kuristikku neil järele läind,
kuni väsind ja ometi rõõmsalt oma lambaid sealt koju ka viind?
Kas te olete näljaseid söötnud,
oma helduseanni neil viind?
Kas te olete vaimus Jeesust Ta haiguses vaatamas käind?
Kas te tõstsite üles lille,
mida kaua ju tallati teel?
Kas te Jeesusel pärjaks ta tõite,
saagi võtsite saatanalt veel?
Kui kord Kuninga aujärje ümber seisab rahvaste määratu hulk,
oh mis rõõm,
kui seal sulastele siis antakse truuduse palk!
On mis rõõm,
kui veel lahkelt ütleb sinu Päästja siis sinule seal: “Mis sa vähemail vendadel tegid,
seda tegid sa minule teal.
Me elu on kui suvepäev,
kus valgust,
varju küll,
ja meilt ka kõige pikem päev kaob tuulekiirusel.
Kiirelt,
nagu päike vaob,
armuaeg käest meil kaob.
See,
mis õitseb hommikul,
närtsib enne õhtut veel.
See elu,
ehk küll üürike,
on kallis külviaeg.
Ta kogu meie elule on ainus armuaeg.
Sest alga peale aegsasti ja tööta hoolega.
Pea tuleb öö,
kus midagi ei ükski teha saa.
See selleks ennast valmistab,
kel käes on püha töö.
Surm õnnistuseks talle saab ja päevaks surmaöö.
Kui säästa saad üht surmavalu,
on elul mõte sees,
või trööstida ühtainust elu ta vaevades,
või nõrkend linnupoja tõsta pesasse,
siis on elul mõte läbi aegade.
Laula laulu rõõmutule,
tröösti eksijaid,
anna leiba näljasele,
jõudu nõrkejail.
Tõsta üles rõhutud ja jaga julgust neil,
kellel puudub elumõte,
puudub eluleib.
Me ei ela ilmas üksi,
meil on kaaslased.
Ükskord vajab keegi su abi,
vajab eluvett,
teinekord võid ise olla abivajaja,
küll on hea,
kui keegi siis märkab mures trööstida.
Külvaja hoolas läks välja maailma põllule,
töötas seal vara ja hilja usus ning lootuses.
Tormides,
äikeses,
vihmas karastus põllupind,
külvaja silmis sel viljal kallima kulla hind.
Valminud põldude poole rutta nüüd lõikaja,
ohverda aja ning hoole Lõikuse Issandal!
Juubelihõise nüüd kõla,
Lõikuse Issanda auks.
Avarail põldudel hela tänu- ja rõõmulaul.
Külvaja hoolas läks välja maailma põllule,
töötas seal vara ja hilja usus ning lootuses.
Lootuses vaadakem üles,
oodates hommikut.
Palves ja Jumala Sõnas tõotused täituvad.
Vili kord Jumala juures,
kullast veel kallim ta,
Kiitus ning ülistav juubel kestab seal lõpmata.
Jeesus,
olen siin,
saada mind!
Jeesus,
olen siin,
saada mind!
Tahan Sul elada,
Sind teenida.
Jeesus,
olen siin,
saada mind!
Laiad väljad valendavad,
lõikusaeg on juba käes.
Tuuled,
tormid kahju teevad valmind vilja rikkudes.
Issand,
saada ise välja oma hoolsad lõikajad,
kes Su riigis vara,
hilja vihke kokku kannavad!
Põldu pudeb kallis vili: läki tööle,
lõikajad,
et saaks taeva salve saagi.
Olgu rutt meil,
töötajad.
Varsti õhtu jõuab kätte,
siis on aega puhata.
Tehkem,
mis on antud ette;
Püha Vaim,
meid juhata!
Luba,
vend,
et sind ma teenin nagu Jeesus teenib sind.
Olgu avatud mu süda,
et sa teenida saaks mind.
Palverännakul me käime,
vend on venna kõrval reas;
ühine on meie eesmärk,
sõpra mõistkem halvas,
heas.
Pimedal ja raskel ajal,
kui sa valgust eel ei näe,
kuula rahustavaid sõnu,
ulatan sul sõbrakäe.
Jagatult on mure väiksem,
jagatult rõõm suurem veel;
Osakem siis hoida ühte,
näha sõpru usuteel!
Tänades käed kokku pannes armastus meid ühendab,
Issand armu saladusse vendluses meid pühendab.
Me Jeesus,
Sinu töö on see,
mis meile andsid Sa.
Et Jumal seadis selle töö,
ei või see hukkuda.
Jääb nisuiva viljata,
kui mulla all ei sure ta.
Las meid siis põrmu langeda ja seal meid Sinus surra ka,
siis kanname,
siis vilja kanname.
Sa läksid,
Jeesus,
meie eel siin surmast elusse.
Ka meie käime sellel teel,
vaid see viib taevasse.
Siis anna meile osa Sa Su ristist ja Su riigist ka.
Meid surmauksest läbi vii ja meie töö niisamuti Su valgele,
Su taeva valgele.
Sa ise nisuivana ka hauda langesid.
Nüüd,
Eluissand,
ärata Sa üles hulkasid.
Oh saada kogu rahvale need kallid rõõmusõnumid,
et Sinu nimi suureks saab ja meid ka kõiki valmistab Su võidule,
Su riigi võidule.
Aita,
Issand,
näita mulle õiget paika,
asjatult ei kõnniks elurajal ma.
Aita,
Issand,
mõista ligimeste vaeva,
et ei oma koormaid lisaks neile veel.
Aita,
et ei kardaks järgides Su kutset olla seal,
kus vaja.
Anna kindlust uut.
Kuule minu palvet kuuluda vaid Sulle,
asjatult ei kõnniks elurajal ma.
Me tormist siin ei hooli küll,
kui käes on kallis seemnekülv.
Nii vanale kui noorele me tõde ikka pakume.
Tööd hoolsalt tee veel enne ööd,
küll Issand õnnistab su tööd!
Truu külvaja,
kui koju läed,
siis kuldseid vihke kandmas käed.
Meid Jeesus vilja kandma seab - kas üksnes lehti leidma peab?
Ei,
meie peame külvama,
küll Issand laseb kasvada.
Suur palk on talle tõotatud,
kes nuttes seemet külvanud.
Ta kallid vihud koju viib ja ikka rõõmus olla võib.
Näed sa teisi nutmas valust eluteel,
astu ligi,
aita,
anna lootust veel!
Armastuse sõna Päästja meelsuses trööstida võib seda,
kellel silmad vees.
Näed sa langend maha mõnda ligimest,
teda üles aita,
korja kivid eest!
Kuidas küll ta süda täitub rõõmuga,
kui sa aitad teda,
siis sind tänab ta.
Näed sa elurajal mitmeid ekslevat,
Pühakirja najal juhi teele nad!
Nii sa kasuks olla saad ehk mitmele,
kui neid aitad tulla usurajale.
Küll sa leiad taevas,
kes sind tänavad,
kel sa eluvaevas pühkind pisaraid,
kes su läbi leidsid maa peal Jeesuse,
kes su abil jõudsid Isakodusse.
Oh kui kahju,
et nii hilja Päästjale end andsin ma.
Nüüd mul pole mingit vilja Taevaaita koguda!
Kas ma pean siis tühja käega Päästja ette astuma?
Pole eluvilja viia,
ainsat vihku lõigata.
Minu hinge päästis Jeesus,
surm ei enam hirmuta,
aga südant täidab kurbus,
lahkudes siit viljata.
Oh,
kes mulle möödund ajad tagasi veel kordki tooks - rõõmsalt teeksin tööd need aastad,
tooksin vihke taeva jaoks.
Sadagu õnnistusvihmad,
kinnitab Jumala suu.
Läkitab jahutusajad,
lubab veel lõikusekuu.
Sadagu vihmad!
Jumal oh saada neid Sa!
Õnnistuspiisku ju langeb,
ootame sadusid ka.
Sadagu õnnistusvihmad,
Issand,
me ootame neid.
Lase nüüd voolata Sõna,
tule ja kosuta meid!
Sadagu õnnistusvihmad Jeesuse austuseks nüüd.
Kastku mäed,
orud ja väljad,
jootku veel kõrbenud maid.
Sadagu õnnistusvihmad,
voolaku elavad veed.
Kuule,
oh Issand,
me palveid,
läkita õnnistusvood!
“Palju,
palju tööd on teha!
” hüüab Issand Jeesus meid.
Põllud lõikusele valged,
aga vähe lõikajaid.
Palu,
hing,
et Issand saadaks välja oma töötajaid et nad maal ja meresaartel tooksid kokku viljapäid.
Oh kui palju tööd on teha,
suur ja lai on Tema põld!
Palju tööd on teha igal pool.
Jah!
Kui palju tööd on teha,
varsti saabub taevariik tööd on rohkesti igal pool.
“Palju,
palju tööd on teha!
” Päästja sõnad kõlavad,
aga paljud veelgi tööta terve päeva seisavad.
Minge nüüd,
ma teid veel saadan võtke osa minu tööst!
Päeva lõpul teie saate palga oma vaeva eest.
“Palju,
palju tööd on teha!
” See on kutse sinule.
Küpsend vili pudeb põldu,
ära hoidu eemale!
Võta sirp,
sest veel on valge,
peagi tuleb pime öö.
Issand viib su taevariiki,
tasub rohkelt sinu töö.
Puhtaimat armastust Kristuselt süda mul januneb,
et saaksin venda,
kes eksinud,
Ta juurde tuua veel.
Nii,
et ma võiksin siis hüüda ka: Jeesus,
Ta elab,
meid armastab,
eksinuid koduteel juhatab,
patud kõik andestab.
Puhtaimat armastust Kristuselt mu hing nii igatseb,
taevase valguse kirgastust,
soojuse sädelust.
Nii,
et ka igaüks teada saaks: Jeesus,
Ta elab,
meid armastab,
kõiki Ta päästa võib,
kingib veel jäädava elu meil.
Puhtaimat armastust Kristuselt maailmas vajame,
veelgi me vendi on ekslemas eluöö varjudes.
Jumala Poeg kõndis valuteel Kolgata ristil ja surres seal lunastas meid,
võitis surmaöö,
tõi elu,
valguse.
Räägi nüüd Jeesuse armust,
räägi Ta päästmise tööst,
räägi Ta elust ja surmast,
mis kõik Ta teinud mu eest.
Räägi kõik,
kus Ta on käinud ja mis siin õpetas Ta.
Ütle,
mis kuulnud ja näinud,
mis Temast Iial tead sa.
Räägi nüüd Jeesuse armust ja Tema päästmise tööst!
Räägi Ta elus ja surmaste mis kõik Ta teinud mu eest.
Räägi nüüd Kolgata ristist,
kus Ta kui Jumala Tall meie eest kannatas nuhtlust koorma Ja vaevade all.
Räägi,
kuis hauast Ta tõusis,
jüngreid siis kinnitas veel.
Ütle,
mis teeb Ta seal taevas Jumala paremal käel.
Räägi nüüd tõotatud Vaimust,
kes meile trööstijaks sai,
jüngreile jagas see julgust,
jõudu ja tarkust ka tõi.
Issand,
oh risti nüüd Sina veel Vaimu tulega mind!
Aita,
et võiksin ka mina ustavalt teenida Sind.
See rahvas,
kel Jumal,
see rahvas on truu,
sel rahval on armastav meel.
See rahvas on teeniv,
see rahvas uut rajab,
see rahvas teeb kuulutustööd.
Kas sa,
kas ma,
kas me see rahvas Või teeme ainult suuri sõnu sisutuid?
Me elust loetagu Jumala tööd,
Ta rahvast on nii vaja maailmas!
See rahvas head soovib,
see rahvas ei nea,
sel rahval on halastav meel.
See rahvas teab abi,
see rahvas toob lootust,
see rahvas on toeks kaaslasil.
Taevaisa arm nüüd särab nagu selge tuletorn,
meie hoolde väiksed lambid ranna äärde jäetud on.
Olgu paistmas väiksed lambid,
saates valgust merele!
Mõni meremees siis pääseb surmahädast rannale.
Patuöö nii mustav,
pime,
lained hirmsalt murravad.
Mitmel igatsedes silmad valgust näha tahavad.
Hoidkem ikka lambid puhtad!
Meremees kui valgust näeb,
võib veel sadamasse jõuda,
muidu öös ta hukka läeb.
Tee tööd,
öö ligi jõuab!
Tee tööd,
kui koitu näed!
Tee tööd,
kui päike tõuseb!
Aeg pea otsa saab.
Tee tööd keskpäeva ajal ja õhtul hilja ka!
Tee tööd,
öö ligi jõuab – siis saad hingata!
Tee tööd,
öö ligi jõuab!
Tee tööd,
kui päev on veel!
Süda ja liikmed olgu tervelt pühal tööl.
Nüüd igal hetkel ela Ta riigi kasuks sa!
Mured ja koormad heida Tema peale ka!
Tee tööd,
öö ligi jõuab!
Pea päike looja läeb.
Kui süda nõtrust tunneb,
Ta sul abiks jääb.
Ole nüüd see,
kes töötab truult tema viinamäel!
Ta peagi palka annab sulle üleval.
Tahad õnnelik siin olla sa,
taevarõõmu rohkelt maitseda,
Elutee peal käia rõõmuga - aita päästa hingesid!
Näita neile teed,
rõõmuallikat,
mis meil Issand ristisambal surres valmistas,
kui Ta kannatas meie eest kui tapalammas.
 
Leiad sa veel sõpru päästmata,
kellel puudub Õnnistegija,
Näita neile teed siis rõõmuga,
et nad saaksid päästetud!
Tahad sa kui täht siin särada,
Päästja rõõmuks julgelt võidelda Ja kui võitja krooni pärida – aita päästa patuseid!
Tööd on küll sinule,
tööd on küll minule,
aega ei ole meil puhata.
Olgu kõikide püüd teha hoolsasti tööd - hea on Päästajaga koos töötada.
Vaata ristile nüüd,
väga hoolsalt tee tööd!
Looda,
armasta sa,
usu ka.
Siis kui lõpetad tööd,
palga Issandalt saad,
sest et Temale töötasid sa.
Kuule,
kuis sulle nüüd kõlab Jeesuse hüüd: tule,
sa,
tööta veel minule!
Lõikusaeg on ju käes,
valmind vili on ees - võta,
tee püha tööd Päästjale!
Käies pimedas öös,
loitvat tuld hoia käes!
Päästja armu sa tunnista nüüd!
Sööda näljaseid veel,
aita viletsaid teel - olgu sulle siin see ülem püüd!
Vaikselt,
sõbrad,
nii vaikselt kõndige murede teed;
teed,
kus koormate alla murduvad südamed.
Seal,
kus valud ja leinad inimest kohtavad,
astuvad,
pisarad silmis,
väsinud rändajad.
Karm ja mõistmatu sõna valu vaid suurendab veel,
jõud on katkemas niigi otsekui kandlekeel.
Kui sa murtud hinge ei oska aidata,
jäta ta Issanda hoolde – Tema käest abi saab.
Kuigi mured me saatjaiks,
tänu me hingest ei kao.
Jeesus on meie Päästja,
Temas me leiame pao.
Kristus ristil surres lunastas patused;
Tema me usule algus,
lootus ka viimane.
Vennad,
see on meie kohus: eksinuid aidata teel.
Magada ei või me rahus,
kui tööd on mõlemal käel.
Usk on me jõud võita kurjust.
Vennad ja õed,
üles kõik nüüd!
Teenigem ustavalt Jeesust,
aukroonid ootavad meid.
Lootuses veel viska seemet,
kui on küll kaljune maa.
Külvajal on ju see amet,
ei muidu lõigata saa.
Olgem nüüd kõik truud ja hoolsad kui võitjad võitjate seast!
Mitte nii arad ja laisad,
et hädas lahkume reast.
Issand,
Sa meist kaota tuimus ja võta kõik lihameel!
Sa aita meid käia Vaimus,
et oleks õnnistus töös.
Issandal on rohtu,
tervist toovat vaiku haavadel;
Issandal on rohtu patuhaige hinge terviseks.
Kui tunnen ennast üksi ja töö näib asjatu,
siis Püha Vaimu läbi mu hing saab elu uut.
Ei sa laula nagu ingel,
ei sa räägi nagu Paulus,
siiski räägi Päästja armust,
kes suri kõigi eest.
Ilma Päästjata elu nii tühi,
pole sõpra,
kes kõnnib su eel.
Ainult Tema su pisarad pühib,
annab julgust ka rändajal teel.
Ilma Päästjata elu nii tühi,
nagu kõnnumaal kõrbenud on.
Ilma Päästjata elu nii tühi,
tule täna,
Ta abiks sul on.
Ilma Päästjata elu nii tühi,
igal hetkel on kiusatus ees.
Temalt abi ja lohutust leiad ja kõik raskused ületad siis.
Ilma Päästjata tulevik tume,
üle surmajõe pime on tee.
Ainult Isale uskudes,
lootes,
särab öödest sul valguse päev.
Kui palvekambris nutsin seal Päästja jalge ees,
siis selgesti ma tundsin,
tundsin – Ta on mu abimees.
Mis tundis seal mu süda,
mis sündis minuga – ei mõista mina seda,
seda küll kõike rääkida.
Seal vaikne Vaimu kohin käis läbi südame ja tunnistas,
et tohin,
tohin laps olla Temale.
Jää kalju peale,
päästetud hing!
Sealt ei või ükski tõugata sind.
Kui surmahäda hirmu küll teeb,
Kristus,
su kalju,
siis varjuks jääb.
Patud ja mured,
valu ja piin,
mis sinu südant rõhuvad siin,
Jeesuse peale veereta kõik.
Jää kalju peale,
seal on su paik.
Pea on kõik möödas,
kannata veel,
siin oled ainult rändaja teel.
Kui torm ja lained murravad sind,
kaljule kindlalt siis toeta end.
Mõtle,
kui armas Siioni mäel laulda kord Päästja paremal käel!
Sest veelkord sulle kinnitan ma: jää kalju peale nüüd kindlalt sa!
Jeesus peab üksi mu südame saama,
Jeesus küll üksi seal elama peab.
Ta kõige armsamaks peab mulle jääma,
Temast mu hing ikka rõõmustust saab.
Jeesus on pattudest välja mind toonud,
päästnud mind maailma võrkude seest.
Ta arm mu üle täit võimust on saanud,
Ta omaks tervelt end annan see eest.
Kõik minu kurbuse,
vaeva ja mure enese kanda nüüd võtnud on Ta.
Lapsena poen Tema südame juurde,
maitsen seal lõpmata armastust ma.
Jeesus on ise mind tõotanud kanda siit oma riiki,
kus pärijaks saan.
Seal tahab taevased varad kõik anda,
siis igavesti Ta juurde ma jään.
Järjest armuallikas voolab,
Päästja ristist ta välja läeb,
see kõik veripunased patud ära peseb ja valgeks teeb.
Kuigi süda hukka mind mõistab,
armu peal lootma ma jään:
1.
-3.
Talle veri peseb mind puhtaks,
et valgemaks kui lumi ma saan.
Lumest valgemaks,
lumest valgemaks!
Talle veri peseb mind puhtaks,
et valgemaks kui lumi ma saan.
Tema rasked kannatusvalud,
verehigi ja okaskroon;
Tema vermed,
valusad haavad,
ristisurm,
mis nii teotav on - need mu hinge ankruks nüüd saavad,
nende peale lootma ma jään.
Karja juurest eksinud olin patukõrbes kui kadunud tall.
Sealt mind hingekarjane leidis,
kandis koju mind õla peal.
Mulle lapseõiguse andis,
Isakotta ikka nüüd jään.
Jeesus,
Sa mu hinge Päästja,
Sinu juurde ruttan ma,
siis kui vesi võtab tõusta,
lained kohisevad ka.
Jeesus,
mu elu,
armastus,
ilu: surmani tahan Sind küll kiita ma.
Kõigile tahan kuulutada,
et mulle Päästjaks oled Sa.
Ei ma mujalt abi leia,
ainus lootus oled Sa.
Ära Sa mind maha jäta,
tõsta mind ja kinnita!
Elutormis Sa mind varja,
kuni käidud on mu tee.
Juhi Sa mind rahuranda;
siit mu hing vii taevasse.
Jeesus,
Sinu seest ma võtan armust armu rohkesti;
Sinult tervist saama tõttan puhasta mind täiest.
Kristuse veri,
õigus ka on minu aukuub lõpmata.
Ses kõlban Jumalale nüüd ja kui ma taeva lähen siit.
Kui kohtu ette lähen ma,
ei ükski tohi kaevata.
Ma olen andeksandmist saand,
Tall on mu võlad kustutand.
Sest Jeesus on mu Issand nüüd,
see püha Tall,
kel pole süüd,
kes surnud ristil minu eest - ma usun seda südamest.
Nüüd tean,
et Tema veri ka on ülim vara otsata.
Kõik armutäius tuleb sest,
see maksab taevas igavest.
Jeesus,
väärt küll oled Sa,
et Sind põrmus austan ma;
et Sind põrmus kiidan,
austan ma.
Teist nii head ei leia ma,
süda laulab tänuga,
süda hõiskab,
laulab tänuga.
Oh mind kõigest vabasta,
minu usku kasvata!
Tõsist truudust anna Sa,
Sulle tervelt kuulun ma.
Sind,
mu Jeesus,
tänan ma,
mulle elu andsid Sa;
mulle armust elu andsid Sa.
Arm veel ristil päästis mind,
et võin ikka kiita Sind;
et võin ikka rõõmsalt kiita Sind.
Mulle vaatad armuga,
ütled,
et võin tulla ma;
et võin tulla Sinu juurde ma.
Ja et kõik mu patusüüd heidad armumerre nüüd;
armumerre heidad kõik mu süüd.
Jeesusele laulan,
Jeesust ülistan,
kellelt oma patud andeks sain ja saan;
kellelt oma patud andeks sain ja saan.
Olen Isa laps ma – taeva Kuninga,
krooni pärin kord ma eluriigis ka;
krooni pärin kord ma eluriigis ka;
Kuldse linna rahvas kord mind tervitab,
Talle pulmavõõra rõõm mul osaks saab;
Talle pulmavõõra rõõm mul osaks saab.
Ära mine minust mööda,
armas Jeesus,
Sa!
Võta minu palvet kuulda,
Sind nüüd palun ma
Jeesus,
Jeesus,
Sind nüüd palun ma: teistele kui armu annad,
anna mulle ka!
Südamest nüüd palun väga armu Sinu käest,
paranda mu hinge viga,
päästa patu väest!
Üksnes Sinu juurde tulen armu otsima;
kõlbmatu ja nõder olen,
aita uskuda !
Kõige kallim hinge vara oled mulle Sa,
Sinust ma ei lahku ära,
Sulle kuulun ma
Kaugel olin oma Päästjast,
patuteedel eksisin.
Ei ma mõistnud nõuda Jeesust,
oma meeles elasin.
Oh,
ma imestan,
miks Jeesus minu juures seisatas.
Patud Ta kõik andeks andis ja mind vaevast vabastas.
Ei ma suutnud seda mõelda,
et pean jätma patutee,
et mul tuleb aru anda,
kui kord lähen kohtusse.
Nüüd ma lahti patukoormast – sellest päästis Kolgata.
Ristist voolas mulle õndsust,
Päästjas rõõmu leidsin ma.
Kui risti juurde kord tulin ma,
paludes: "Issand,
oh halasta!
" Siis südamesse sain rahu ka.
Au Ta nimele!
Au Ta nimele!
Au Ta nimele!
Siis südamesse sain rahu ka.
Au Ta nimele!
Kolgata arm meid veel puhastab,
pattudest täiesti vabastab,
annab ka väge,
mis kinnitab.
Au Ta nimele!
Tule,
hing vaevatud,
õnnetu!
Siin on täis pääste ka sinule.
Allikas hoovab ju kõigile.
Au Ta nimele!
Loo puhas süda minule,
patt saada minust kaugele ja keela teda vägevast mu südamesse asumast.
Mu Jeesus,
seda palun ma: jää minu sisse elama,
mind kõigest kurjast vabaks tee,
Su Vaimu templiks pühitse.
Su Püha Vaimu valguses,
Su helkja palge hiilguses mind lase käia eluteed,
ja kaitsegu mind taevaväed!
Ja oma taevavaraga Sa minu südant rikasta!
Nõu,
tarkust,
väge rohkesti ka jaga mulle heldesti!
Su nimele siis ülistust ma laulan südamest ja suust ja kiitlen kõige enam sest,
et ma Su oma igavest.
Kuidas patust pääsen ma,
ristile mind juhatage,
süüst ja survest,
valust ka – ristile mind juhatage.
Pole mingit muud teed ehk võimalust,
risti külge klammerdun.
Seda vajan ma,
sestap hoian ka: Tema veri päästis mu.
Kuidas rahu leian ma,
ristile mind juhatage,
tahte kiitust hõisata,
ristile mind juhatage.
Vägi armastav voolab ülevalt,
patud mulle andestab.
Oh mis armu kink,
Tema õiglus mind puhtusega riietab.
Kuidas jaksan elada,
ristile mind juhatage,
kitsast rada sammuda,
ristile mind juhatage.
Lambaid üheksakümmend üheksa kõrbes rahulikult sõi.
Üks eksis,
eemale jooksis ta ja kaugele karjast jäi.
Ta süngetes laantes eksis siis,
tee kaugele karjast teda viis;
tee kaugele karjast teda viis.
Veel on üheksakümmend üheksa: vaata,
küllalt neid ju on!
“Ei,
” vastab karjane,
kurb on Ta,
”Kus eksinud tall küll on?
Kui ohtlik mu tee küll olgugi,
ma otsin ja toon ta tagasi;
ma otsin ja toon ta tagasi:”
Ega aimanud ükski ohte küll,
ei ka süngeid okasteid,
mis karjast ootasid urkais all ja raskusi ränki tõid.
Kuid viimaks Ta kuulis nõrka häält ja hukkuva lamba leidis sealt;
ja hukkuva lamba leidis sealt.
Miks on verega tee nii kastetud?
Seda teinud karjane,
kes talle pärast on haavatud,
et kanda ta kodusse.
Tõi vaeva ja haavu sünge öö,
sest raske nii oli päästetöö;
sest raske nii oli päästetöö.
“Sõbrad,
naabrid,
nüüd laulge kõigest väest!
Olge rõõmsad minuga,
et suutsin kiskuda surma käest nüüd eksinud talle ma!
” teeb inglidki taevas rõõmsaks see,
et kadunud hing sai päästmise;
et kadunud hing sai päästmise.
Ma elan nagu lunastuse linnas,
kus armuga on sillutatud teed.
Mu eest on Kristus maksnud vere hinna,
mind päästes tulevase kohtu eest.
Mul pole ülistuseks küllalt sõnu,
mis öelda võiks ju Talle selle eest.
Ju liiga mannetu mu väike tänu,
kuid rõõm mu südames on ülekeev.
Üks palveohe siiski tõuseb üles: et hoitud kurja eest ma ikka saaks.
Võiks olla nagu laps mu Isa süles siin seni,
kui kord pärin tõotud maa.
Ma tänan Sind,
Jeesus,
Su tõotuste eest,
neist selgesti teada ma sain,
et kõik patuvõlg taga nõuti Su käest,
nüüd päästetud olla ma võin.
Oh võta mind sülle ja kanna mind Sa Su kindlate õlgade peal!
Oh otsi ja kogu need tuhanded ka,
kes laiali pillatud veel.
Kord saan mina jäädavalt austada Sind auehtes Su paremal käel.
See õndsus ju ette siin rõõmustab mind,
kui vaimus käin Siioni mäel.
Te,
koormatud,
kuulge ja tulge nüüd kõik: te hingamist leiate siin,
ja rutake sinna,
kus õndsate riik,
seal lõppenud valu ja piin.
Ma tean üht ust,
mis lahti on,
see lahti ööd ja päevad.
Nüüd neile tuleb jäädav õnn,
kes sellest sisse läevad.
Kui suur on armu sügavus,
et see ka lahti minu ees;
mu ees,
mu ees – on lahti minu ees.
Ta lahti seisab kõigile,
see olgu meile teada;
nii vaesele kui rikkale,
kes tahab õndsaks saada.
Oh rutta hing,
nüüd on veel maad!
Veel armuuks on lahti!
Siis risti järel krooni saad,
nüüd usu seda tõesti!
Kui eluranda jõuame,
on rist ja häda möödas,
siis elukrooni kanname seal paradiisi aias.
Mu süda siin!
Ta kuulub Sinule,
Sa oled loonud ta.
"Laps tervelt too see süda minule!
" Nii mulle hüüad Sa.
Siin on,
mis mina Sulle annan ja armastuses ohvriks kannan – mu süda siin,
mu süda siin.
Mu süda siin!
Oh võta vastu Sa,
ehk kõlbmatu küll ta.
Nii kuidas võin,
ta Sulle annan ma,
oh ära põlga Sa!
Siin on,
mis mina Sulle annan ja armastuses ohvriks kannan mu süda siin,
mu süda siin.
Mu süda siin!
Nüüd otsin tervist ma mu Päästja risti all.
Ma hüüan seal: nüüd Issand,
oled Sa mu Õnnistegija!
Su haavus süda leidis rahu ja õnnistuse kalli rõõmu mu süda siin,
mu süda siin.
Mitte vara ja rikkust siin ei ihalda ma,
taevariiki ja õndsust,
seda nõuan siin ma.
Eluraamatu sisse kas ma kirjutatud?
Issand,
kosta mul ise: kas ma kirjas ka seal?
Issand,
kosta nüüd mul: kas ma kirjas ka seal,
eluraamatus taevas,
kas ma kirjas ka seal?
Mul on pattu ja süüsid lugemata kui liiv,
siiski Jeesuse veri nii kui jõgi neid viib.
Ustav sõna meil antud,
selgelt kuulutab see: punasem patt kui purpur lumest valgemaks saab
Pärleist säravas linnas,
seal,
kus valguseriik,
seal,
kus armu sees ühes õnnelikud on kõik,
patt kus hinge ei riku,
vaev kus tundmata jääb ja kus õndsate kodu,
kas ma kirjas ka seal?
Mul on nüüd Jeesus,
kõik annab Ta armust,
ma saan,
mida vajan,
ei murest ma tea.
Eks või ma nüüd tõesti siis kiita mu Jeesust!
Oh tule Ta juurde,
sest Tema on hea.
Ta armastab kõiki,
mind päästis nüüd Ta.
Ta armastab sindki – jah usu nüüd sa!
Taevas mu Isa,
ma loodan Ta peale.
Ei petta või iial Ta tõotused mind.
Siit vaevade maalt viib mind Siioni mäele – kas näen taevarannal kord,
sõber,
ka sind?
Suur on mu rahu siin tormises elus,
see teeb mulle kergeks ka raskuste tee.
Kui heitled sa murede keskel ja valus,
siis võta Ta rahu,
ka sulle on see.
Kõik mulle kuulub,
nii suur on Ta heldus,
et Jeesus kord suri,
nüüd armu saan ma.
Ka sind tahab päästa me auline Jeesus,
sa muidu Ta täiusest osa ei saa.
Mulle saab vaid Sinu armust küllalt siin,
sest Su vägi minu nõtrustes saab täie võimuse.
See on Jumala suurim kingitus.
Aamen.
Tema armu läbi õndsuse me saanud oleme,
oma tegudest ei keegi kiidelda ei saaks.
See on Jumala suurim kingitus.
Aamen.
Olen meeleldi ma nõtruste ja vägivalla all,
sest et olles ise nõder Temas vägev olla saan.
See on Jumala suurim kingitus.
Aamen.
Nii nagu olen,
tulen ma,
mind kutsusid kalli armuga.
mu eest ju surid ristil Sa,
mu Jeesus,
nüüd just tulen ma.
Kuis olen,
nii ei kõlba ma,
ei end ma ise paranda.
Mind üksnes armust aitad Sa,
mu Jeesus,
nüüd just tulen ma.
Nii nagu olen,
kahtlusis ning raskeis hingevõitlusis,
veel on mu süda kartust täis,
mu Jeesus,
nüüd just tulen ma.
Nii nagu olen,
võta mind,
ma olen Sinu verehind.
Sa tead,
ma kindlalt usun Sind,
mu Jeesus,
nüüd just tulen ma.
Oh Jeesus,
nüüd annan end täiesti Sul!
Oh võta mind vastu Sa,
Jumala Tall,
Ja verega ise Sa puhasta mind,
et valgeks kui lumi võiks saada mu hing!
Puhasta mind,
oh puhasta mind,
et valgeks kui lumi võiks saada mu hing!
Oh Jeesus,
Sa kaota kõik patt minu seest,
sest seda ei jõua ma enese väest!
Nüüd aita mind alati paluda Sind,
et valgeks kui lumi võiks saada mu hing!
Oh Jeesus,
end rõõmuga ohvriks ma toon,
just nii kui ma olen ja kõik,
mis mul on.
Oh õnnista ise Sa ülevalt mind,
et valgeks kui lumi võiks saada mu hing!
Nutumüüri ees kohtasin Jeesust,
patud andestas mulle seal Ta.
Minu eest ristil kannatas,
suri,
käsud täitis,
sest vaba nüüd ma.
Laulda tahan ma nüüd Tema võidust,
Teda üksi vaid järgin nüüd ma.
Nutumüüri ees säravas koidus koormast vabaned,
lohutust saad.
Nutumüür,
see on altar nii püha,
haavu näen,
mida patud Tal lõid.
Käed nii kallid Ta sirutab üha mulle vastu ka valude ööl.
Vihaleegid seal vaibuvad varmalt,
Tema lähedus armastust toob.
Kitsal teel Ta mind juhatab hellalt,
rahu,
õnne mu hinge see toob.
Nutumüüri ees kohtad nii Jeesust,
valged rõivad siis annab sul Ta.
Risti teel kui vaid Teda sa järgid,
Tema juurde kord pääsed siis ka.
Seal on miljonid austamas Teda,
vetekohinal laul kõlab siis.
Nutumüüri ees algad kui seda,
taevakoorides jätkub see viis.
Nüüd alles ma mõistan,
mis mulle on antud: mu võlad on Jeesuse verega makstud.
Ja üleval taevas mu nimi on kirjas,
ma olen üks talleke Jeesuse karjas.
Halle – halleluuja,
halleluuja Jeesusel!
Ma olin kord armetu,
pime ja surnud ja igavest elu mul loota ei olnud.
Kui Jeesus nii armsasti võttis mind hüüda,
siis mina sain elu ja rahu ka leida.
Halle – halleluuja,
halleluuja Jeesusel!
Kui usuga hakkasin tõotustest kinni,
siis Jeesus nii kinkis mul õnnistud tunni,
et otsekui taevas ma korraga olin ja kõrvu mul kostis suur laulude helin.
Halle – halleluuja,
halleluuja Jeesusel!
Nii tõesti kui täna Ta armu veel tunnen,
nii tõesti ma pattudest päästetud olen ja õndsate hulgas mul taevas on ase,
kus vaenlaste hulgad mu ligi ei pääse.
Halle – halleluuja,
halleluuja Jeesusel!
,
Ta Vaimu mul otsekui pitseriks andis ja südame hiilgava kivi ka kinkis.
Nüüd olen ma Jumala Pojale pruudiks,
Ta ise mind aitab,
et jään Talle truuiks.
Halle – halleluuja,
halleluuja Jeesusel!
Oh,
küll see on õnnis,
kes pattudest vaba ja kohtu ees ükski ta peale ei kaeba!
Siis on ta nii kindel,
kui Siioni mägi,
mis iial ei kõigu,
kui tõuseb suur vesi.
Halle – halleluuja,
halleluuja Jeesusel!
Nüüd tahan ma laulda mu Jeesuse tööst,
mis Tema mu hingele teind.
Ta armust mind päästis mu pattude seest ja verega puhastas mind.
---
Ta veri ja õigus mu ehe,
neis isa ees seista ma võin.
See päev iial meelest ei lähe,
mil Kristuse omaks ma sain.
---
Oh mõtle,
kui kallis ja suur on see arm Ta lapsena elada siin.
Mu südamest kadund kõik kartus ja hirm,
ei vaeva mind mure ja piin.
---
Nüüd Jumala lastega ühes ma läen,
mu eesmärk on Siioni mäel.
Vaid usus ma seda nüüd ette siin näen,
mis pärin kord üleval seal.
---
Oh Kolgata veri,
ei jõua ma siin küll laulda su armust ja väest.
Sest Jeesuse õigus ju minulgi on,
kõik õnnistus tuleb Ta käest.
Oh truu Jumal,
võta Sa minu elu tervena.
Igal päeval aita mind,
et ma teenin üksnes Sind
Puhasta mind,
Päästja,
vere sees!
Pese süda armulainetes!
Issand,
Sulle ma end annan rõõmuga;
võta kõik mu elu Sa!
Täida mind,
mu huuled ka,
Issand,
oma tõega Sa.
Saagu Sulle kõik: mu õnn,
au ja vara,
mis mul on!
Minu eluaega Sa pühitse ja tarvita.
Hoia minu vaim ja meel otse võitlemise teel.
Võta minu tahe Sa oma hooleks juhtida.
Valitse,
mu abimees,
ikka minu südames.
On armastus,
mis pühitseb kõik Talle verega.
See kallis veri puhtaks teeb,
mind katab armuga.
Ta veri voolas minu eest,
mu süüd see kustutand.
ma usun seda südamest,
mind Jeesus lunastand!
Oh püha Tall,
Su verega mind patust pese Sa.
Nüüd oma vaimutulega mu süda uuenda!
Kui patuhädas olin ma,
siis appi tulid Sa.
nüüd minu Õnnistegija,
Sul laulan lõpmata!
Pean ütlema,
mispärast mina patutee pealt lahkusin ja nüüd Päästja tõest ja armust täna rõõmsalt tunnistada võin?
Mina armastan nüüd Jeesust,
olen Tema oma ka.
Mind Ta päästis selgest armust ristil oma verega.
Tühja ilmalõbu maha jätsin,
mis mu südant kurvastas.
Taevarõõmu allikale jõudsin,
kus on elu voolamas.
Tõesti,
suur küll Päästja arm on mulle,
- nõnda muudab inimest!
Tee läks alla,
nüüd läeb ülespoole - kiitlen ainult Jeesusest.
Su tõotust uskuda võin nüüd Su risti all ja elu leian veres ma,
mis voolas Kolgatal.
Su juurde tulen ma,
oh püha Ohvritall!
Mind pese oma verega,
mis voolas Kolgatal!
See on mu õnnistus,
rõõm,
rahu,
õigus,
õnn;
usk,
lootus ja ka armastus – mu parim osa on.
Sa tõega täidad nii,
et tõesti pühaks saan,
kui kindlas usus otsani ma Sinu sisse jään.
Rahu otsis minu väsind süda,
sest et patt ja mure vaevas mind,
kuni Päästja suust ma seda kuulsin: “Laps,
sa tule,
tule,
laps,
sind rahu ootab siin!
” Siis ma leidsin Lunastaja süles oma õige õnnepaiga üles.
Tema sees ma täielikult leidsin jõudu,
rahu,
rõõmu,
hingamist,
kui ma õndsal pühal tunnil hüüdsin: ”Nüüd Ta,
nüüd Ta on mu sõber igavesti,
sest ma enam iial muud ei taha,
ega jäta Jeesust maha.
Võin ma tulla nüüd veel,
murest murdumas meel?
Heida armu mul,
mujalt ma rahu ei saa.
Isa,
tunnistan nüüd oma eksimust,
süüd.
Heida armu mul,
mujalt ma rahu ei saa.
Minu ahastust näed,
minu ahistust näed.
Heida armu mul,
mujalt ma rahu ei saa.
Rasket koormat kandsin kaasas,
süüd ja häbi vedasin.
Jeesus kui mu hinge vaatas,
siis muutus elu edasine!
Ta vaatas,
oo,
Ta vaatas mu hinge salapärast poolt!
Midagi juhtus ja algas siis uus elu mul Jumalaga koos.
Päästepäevast peale elan armusaanu teadmises.
Lakkamata kiidan Teda ja tean,
mind ootab igavik ees.
Tule ja mind uuenda,
Jumala Vaim;
lange värske armuga,
Jumala Vaim!
Süüta,
täida,
juhi,
saada!
Tule ja mind uuenda,
Jumala Vaim!
Kiida Jeesust- mu hing!
Tema päästnud on mind!
Patuori kord olin,
nüüd olen Ta vend.
Halleluuja au ja kiitus Armust päästis Ta mind!
Halleluuja,
Issand Jeesus,
Su oma ma nüüd.
Olin patune küll,
Tema arm on nüüd mul;
kõik mu vara ja rikkus on Jumala Tall.
Olin kiusaja käes,
surnud pattude sees;
nüüd mul rahu on,
käies siin Jeesuse väes.
Talle õiguses käin,
mis Ta haavadest sain,
seega Taevase Isa ees seista ma võin.
Tunneb muret mu meel.
Käies õiguse teel,
tean,
et taevas mul õndsus on ootamas eel.
Andkem tänu rõõmsa meelega,
andkem tänu,
et Ta püha on,
andkem tänu,
et Ta on andnud Jeesuse,
oma Poja.
Ja nüüd öelgu nõrgad: olen tugev,
öelgu vaesed: olen rikas,
seeläbi mida Jeesus teind meie eest.
Ja nüüd öelgu nõrgad: olen tugev,
öelgu vaesed: olen rikas,
seeläbi mida Jeesus teind meie eest.
Andkem tänu.
Kiida nüüd Issandat,
minu süda!
Ma kiidan Teda surmani.
Kuni mul elu on,
tahan Teda ma kõrgeks kiita alati.
Kes ihu loond ja hinge ka,
kiidetud olgu lõpmata!
Halleluuja!
Halleluuja!
Õndsaks,
jah õndsaks see kiita tuleb,
kel Jumal abiks Siionist,
kellel usk südame põhjas põleb,
kel kaljuks Kristus ja Ta rist!
Kes Teda Päästjaks tunnistab,
seda Ta armust õnnistab.
Halleluuja!
Halleluuja!
Kiitke,
oh rahvad,
Ta kõrget nime ja tooge tänu lauluga!
Kõik,
mis Ta loonud,
on selge ime,
Ta au ei iialgi otsa saa.
Ta lapsed laulgem ühest suust Kolmainsusele ülistust!
Halleluuja!
Halleluuja!
Kuningas ja Päästja,
suur ja auline,
harduses Su ette tulen,
püha Kõigeväeline.
Tänu sulle,
Jeesus,
et tulid maailma ja saatsid Püha Vaimu,
kuni töö siin tehtud saab.
Jeesus,
minu Päästja,
teeniv Kuningas,
palvega Su ette tulen: õpeta mind teenima.
Kui kord seisan taevas Isa trooni ees,
siis saan näha Päästjat ennast palgest palgesse.
Laula kiitust hommikul,
kui koidukiir sind äratab,
laula kui ka õhtuvaikus unele sind suigutab.
Täna puhtast südamest abi eest ja armu eest,
kogu elu ime eest sa täna Jumalat.
Laula oma kiituslaulu heledatel päevadel,
laula hingevõitlustes ja tumedatel tundidel.
Sealgi Jumal sinule annab uue lootuse!
Kogu elu ime eest sa täna Jumalat.
Lapsemeeles Loojat kiitsid elu kaunil koidikul,
Tema sinu viimset palvet kuuleb eluõhtu eel.
Jumal kannab terve tee,
läbi päeva,
läbi öö!
Kogu elu ime eest sa täna Jumalat!
Laula rõõmsalt mu hing,
kõla hästi mu mäng,
minu Päästja,
mu Jeesuse auks!
Mu eest surma Ta läind ja mind õndsaks Ta teind,
olen armust nüüd Jumala laps.
Imelik arm,
täielik arm – ma selles ju päästmise saan.
See armastus on ikka veel uus,
ma sellesse hingama jään.
Tema haavades on minu rahu ja õnn,
need mind varjavad kiusaja eest.
Seal näen Jumala au,
õpin tundma Ta nõu,
kes on päästnud mind pattude seest,
Kui mind täidab Ta Vaim,
ükski vägi ja võim siis Ta armust ei lahuta mind.
Minu kaasas Ta käib,
kõigest läbi mind viib,
Tema hooleks ma usaldan end.
Lihtsalt taevalik,
mõelda vaid!
Kuis küll mu ebalust mõista Ta sai?
Ainult mäss ja hingevaev mul Talle pakkuda ja siiski Temaga võrratuks elu saab.
Ma tahan laulda Sulle tänuviisi,
Sind ülistan,
sest sina oled hea.
Su poole nüüd ma palves tõstan käed,
Mu huuled kiitku Sinu vägevust.
 
Laulan halleluuja,
halleluuja,
kiitust,
tänu Sinule.
Laulan halleluuja,
halleluuja,
kiitust,
tänu Sinule.
 
Meie ümber imena kõrgub taevas,
laotub maa,
kuu ja päike,
päev ja öö on Su kaunis kätetöö.
Issand,
kõige selle eest Tõuseb tänu südamest.
Näen Su ilu lilledes,
orgudes ja mägedes,
puudes,
viljapõldudes,
tuultes,
vihmapilvedes.
Inimliku õnne eest,
armastusest,
sõprusest,
vanemate hoole eest,
mõtte,
tunde,
rõõmu eest:
Silma eest ja kõrva eest,
mõistuse ja meelte eest,
tervise ja rahu eest tõuseb tänu südamest.
Tänu koguduse eest,
andestava armu eest,
rahu eest siin maisuses,
rõõmu eest kord taevastes.
Oh anna tuhat keelt sa mulle ja tuhatkordseks tee mu suu,
siis tuhat laulu laulan Sulle,
mu Issand,
minust jääb kõik muu!
Ma seda lauldes kuulutan,
mis kallist armu Sinult saan.
Sest tahan Sinu armust laulda,
nii kaua kui veel liigub keel,
ja Sulle tänuohvrit tuua,
kui minu süda tuksub veel.
Kui jõuetu on viimaks keel,
siis kiidan õhates Sind veel.
Mu kiitus,
Jumal,
vastu võta,
ehk küll on väeti,
nõder ta.
Kui tohin üles taeva tulla,
Sind inglikooris austan ma.
Seal Sulle uue keelega ma laulan austust lõpmata.
Õnnelik selgus: Jeesus mul on!
Kuulun nüüd Talle,
küll suur on mu õnn!
Jumala laps ja Kristus mu vend,
sellest on küll,
see õndsaks teeb mind.
See on mu ainus juubeldav laul: Issandat kiita päeval ja ööl.
(2x)
Jeesuse juures hingan nüüd ma,
taevase rahu seal annab ju Ta.
Jumalik tõde juhib nüüd mind,
Ta armu väge kogeb mu hing.
Õnnis ma olen lootuse sees!
Kõik minu elu on Jumala käes.
Üürikest aega kõnnin siin teel,
pea laulab taevas rõõmsalt mu keel.
Täis tänu,
süda hõiskab,
laulab Sulle,
hea Isa,
Sa kes kõike näed,
et möödund ajal imeliselt jälle meid kandnud Sinu armukäed.
Oh ärka üles,
naablimäng ja kannel,
et tõuseks kaunilt särav koit!
Kõik loodus ühes minuga on palvel,
Su suurust,
väge kiidab vaid.
Su rahvas kõik on valmis tooma tänu,
Su tempel püha kiitust täis.
Mu hing nii tulvil,
ehkki pole sõnu: Su arm on suur,
kuid ikka uus.
Su kiituseks,
mu Looja,
laul tõusku ülesse,
et kõige õnne tooja mu võtnud sülesse.
Sa imeliselt juhid ja hoiad ilmamaad ja hellameelselt hõlma,
mu peidad – lapse,
väetima.
Sa tuult ja päikest saadad ja laineid vaigistad.
Sa öise halla kaotad ja vilja kasvatad.
Meid õndsusesse juhid ja ellu juhatad.
Su armu äärt ja põhja – kes jõuab seda ülista!
Tänan Looja Sind nüüd ma,
et Sul armu lõpmata.
(2x)
Rõõmsalt ülistan ja kiidan oma Kuningat,
oma Päästjat,
halleluuja!
(2x)
Tänan Looja Sind nüüd ma,
et mind täidad rahuga.
(2x)
Tänan Looja Sind nüüd ma,
et mind täidad vaimuga.
(2x)
Tänu,
Issand,
tänu Sulle,
tänu iga anni eest!
Tänu päevist,
mis tõid mulle,
tänu selle tunni eest!
Tänu kuldse suve särast,
tänu,
et lõid sügise!
Tänu karge talve pärast,
tänu,
et tood kevade!
Tänu,
mis Sa ilmutanud,
ja see-eest,
mis mõistmata!
Tänu kõige eest,
mis saadud,
ja see-eest,
mis ma ei saa!
Tänu rõõmust rahu ajal,
tänu hädas abi eest!
Tänu armul ääretumal,
tänu Sinu haavadest!
Tänu sinitaeva pärast,
tänu äiksepilve eest!
Tänu elupäikse särast,
tänu pimeduse eest!
Tänu võitlustes ja vaevas,
tänu saadud võidu eest!
Tänu tuleviku pärast,
tänu murtud lootustest!
Tänu õite eest mu rajal,
tänu ohakate eest!
Tänu sest,
et käin Su najal,
tänu kõigest südamest!
Tänu risti,
mure hetkel,
tänu taevarõõmu eest!
Tänu viimsel võitlushetkel,
tänu,
Issand,
igavest!
Tänu Sulle,
Taevaisa,
kõige armu,
abi eest,
mida kogu eluaja olen saanud Sinu käest.
Tänu Sulle,
et Sa andsid rõõmu kevadpäevades.
Tänu valu eest,
mis saatsid süngeis sügistormides.
Tänan Sind,
et palvet mõnda oled kuulda võtnud Sa.
Tänu ka,
et soovid nõnda – kõik ei saanud täituda.
Tänan Sind,
et mitmes hädas veelgi Sa mind lohutad.
Tänu,
et Sa oma Pojas pattudest mind vabastad.
Tänu Sulle igal päeval iga elutunni eest.
Tänu Sulle päiksest taeval kui ka pimedamast ööst.
Tänu Sulle võitlusrajal ristivaevas,
Issand viin.
Tänu,
et Su armu najal veelgi tohin seista siin.
Tänu Sulle õiekestest,
mida teelt ma kogunud.
Tänu okkaist valusatest,
mis mu käsi haavanud.
Tänan Sind,
et tahad saata igavesse ellu mind.
Kõige,
kõige eest ma ikka tänan,
Issand,
üksi Sind!
Ainult Sind,
mu armas Jeesus,
olen valind endale.
Sina üksi selles elus näitad mulle õige tee.
Ainult Sind,
ainult Sind – armas Jeesus,
ainult Sind!
Ainult Sinu sees ma leian puhta rõõmuallika.
Oman Sind,
siis kindlalt seisan Sinu Sõna kaljul ma.
Ainult Sind,
ei teisi tarvis pole iial minule.
Oled mul,
siis olen õnnis,
sest saab küll mu hingele.
Ainult Sind,
mu Päästja,
ihkan näha palgest palgesse.
Usus ülespoole vaatan,
kuni jõuan taevasse.
Arm mind kannab,
jõudu annab,
armu varal elan ma.
Armust saan ma kõik,
mis vaja,
armul pole põhja,
raja,
kõik mu puudust täidab ta.
Tühjalt tulen,
täielt lähen – iga päev nii kordub see.
Kosutav ja õnnis nõnda armulapsena end tunda;
rõõmsaks teeb see elutee.
Armust laulan,
kuni elan,
armu varjus suren ka.
Taevasse kui ükskord tulen,
sealgi armukiitust kuulen,
armukiitust lõpmata.
Armas Jeesus,
tüüri Sa meie laeva hoolega!
Vii meid läbi suurest veest,
hoia kõige kurja eest!
Kui Su käsi tüüri peab,
küll siis sadamasse saab.
Tuult ja tormi vaigista,
nende Issand oled Sa!
Ütled ühe sõna Sa,
möödub torm siis kahjuta.
Ranna lainemurrud ka võivad meid veel hukata.
Ole Sina laeva sees meie vägev abimees!
Armsaim paik mul ,
Jeesus,
Sinu juures.
Seal mu nõrkev hing saab kinnitust.
On mul silmad vees ja süda mures,
Sinu juures leian lohutust.
Väsind vaim siin hingamist võib leida,
kui ta nõrkeb raske risti all.
Nagu laps end ema sülle peidan,
Sinu armust saab ju mulle küll.
Päästja,
Sinu juures hingehaavad,
mis on maailm mulle löönud siin,
jälle paranevad,
terveks saavad,
sest Su juures lõpeb vaev ja piin.
Armas Jeesus,
tõmba Sina ise oma rinna ligidale mind,
et ma vajun Sinu armu sisse.
Muud ei nõua kui ükspäinis Sind!
Headuse Vaimu armastuse varju me võime olla ühte liidetud.
Taevane päike,
iial ta ei looju,
meid kõiki saadab uude päeva nüüd.
Pimedal tunnil surmavarju orus on Issand ligi,
sinu kaasas käib.
Usalda Teda,
kui süda valus,
vaid üksi Tema vaikust hinge toob.
Lootuseküünalt põlemas sa hoia,
sind eluteele Issand ise viib.
Mured ja koormad Tema peale heida,
Ta kannab hoole,
Sinu juurde jääb.
Headuse Vaimu imeline soojus meid hoiab,
kaitseb.
Kallis Taeva Vaim õnnistab päeva,
ööselgi on valgus.
Au olgu Sulle,
Sa Jumala Vaim!
Helde Isa taevane,
heida armu minu peal!
Põlvitades Sinu ees,
taeva poole õhkab hääl: võta mind nüüd kinnitada,
minu vaimu valgustada,
taevaliku Vaimuga,
jumaliku andega!
Mina olen väeti veel,
kartlik,
kurb ja abita,
ei või käia õigel teel,
kui Sa mind ei avita.
Et ma võiks Sind kummardada,
üle kõige armastada,
võta Issand,
kuulda mind,
kui ma lauldes kiidan Sind!
Hingekarjane,
meid kanna noore rohumaadele,
Seal siis heldusega anna elurooga hingele.
Helde Jeesus,
helde Jeesus,
oma karja kaitse Sa!
Helde Jeesus,
helde Jeesus,
oma karja kaitse Sa!
Võta meid nüüd kõiki saata,
hädas,
sõjas aita ka!
Kui me eksind,
Issand,
vaata meie peale armuga.
Helde Jeesus,
helde Jeesus,
meile rahu anna Sa!
Helde Jeesus,
helde Jeesus,
meile rahu anna Sa!
Saagu Sinu kallis tõotus meile ikka armsamaks,
et usk,
armastus ja lootus kasvaks me sees tugevaks.
Helde Jeesus,
helde Jeesus,
viimaks taeva viid meid Sa!
Helde Jeesus,
helde Jeesus,
viimaks taeva viid meid Sa!
Helduse allikas,
puhtuse kaev,
patuste puhastus,
õndsuse päev – Jeesus,
mu Päästja,
mu sõber ja vend,
puhasta lumest veel valgemaks mind.
Puhasta mind,
puhasta mind!
Puhasta,
Jeesus,
nüüd lumest veel valgemaks mind!
Asjata võitlesin,
patuseks jäin,
kuni ma,
Jeesus,
Su halastust sain.
Nüüd ma Su verega puhastan end,
Puhtuse allikas,
Sinus on mul hingamist,
puhtust ja pühitsust küll.
Jeesus,
ma palun nüüd südamest Sind:
Imelist jõudu tunnen ma,
palvete jõud on see.
Ma nutuorust läbi ka saan palves võideldes.
Nõtra palve kannab,
jõudu talle annab.
Palves on jõud,
taevane jõud,
elustav vaimujõud.
Palves on jõudy taevane Jõud,
elustav vaimujõud.
Kui langen ma,
siis ainult Ta mind tõstab palvega.
Mu haavad Ta kõik parandab ja valu lõpetab.
Kõik võib uueks teha,
et saan rõõmu näha.
Kui võitnud olen maailma,
siis ainult palvega.
Siis üles taeva tõttan ka ma oma palvega.
Austan seal siis Jeesust,
laulan Talle kiitust.
Issand,
kanna oma last,
hoia usus väsimast,
kõigis eluvõitlusis minu ainus abimees.
Kanna,
kanna,
kanna mind Su rüpe sees!
Kui kõik kõigub minu ees,
ole Sa mu abimees.
Panen oma lootuse kõiges üksnes Sinule.
Sinu käest ma kinni pean,
kuni Isa kotta saan.
Sinu armutäiusest,
mis on lahti minu ees,
saan ma kõik,
mis puudub mul,
au ja kiitus olgu Sul!
Issand,
ma usus Sinu palet näen - siin nagu nähtamatut haaraks käed!
Päev-päevalt rohkem toetun armule,
loodan ka väsimuses Sinulel
Siin maised koormad jäävad kaugele,
andestus,
rahu valdab südame.
Jumala leivast toidetud saan,
eluvee allikast ma jõudu joon!
Jeesus,
mu ainus tugi oled Sa,
muud ma ei vaja,
sellest küllalt saan.
Hädas ja ohus oled varjupaik - Su kaitse alla annan elus kõik!
Su arm on veelgi suurem kui mu süü,
Su ohvriveri puhtaks teeb mu rüü.
Luba mind käia selles õiguses,
kaitstud Su armus ja Su õiguses!
Issand,
oh õpeta paluma mind,
lapsena kindlasti uskuma Sind!
Issand,
oh õnnista,
armastust sütita,
et hingi võidan ma – õpeta mind!
Issand,
oh õpeta paluma mind,
näita,
kui kallis on hingede hind.
Anna Sa armastust,
tarkust ja tugevust ning Vaimu vägevust – õpeta mind!
Issand,
oh õpeta paluma mind,
aeg kaob kiiresti – õpeta mind!
Vaata mu nõtrust Sa,
mind usus kinnita,
nii et võin võita ma –õpeta mind!
Issand,
oh õpeta paluma mind,
Jeesus,
Sa tuled,
ma ootan ju sind.
Et kohtupäeval Sa mu tööd võid armuga näha ja hinnata – õpeta mind!
Issand,
Su juurde ihkab mu hing,
Su armu rüppe nüüd vajuta mind!
Varja mind oma telkide sees,
kui kaval kiusaja seisab mu ees;
kui kaval kiusaja seisab mu ees.
Ei ma küll ole midagi väärt,
aga su armul ei ole ju äärt.
Pese mu hing nüüd pattudest Sa,
et Sulle kiituseks elaksin ma;
et Sulle kiituseks elaksin ma.
Maailma au ja vara,
mis saan,
Sinuga võrreldes tühiseks pean.
Maailma täius hukka kõik läeb,
Jeesus,
mu pärl,
ikka minule jääb;
Jeesus,
mu pärl,
ikka minule jääb.
Jeesus mu Päästja,
Issand ja vend,
tervelt su omaks nüüd annan ma end.
Ehi mind Sa,
mu päike ja kilp,
et võiksin täiesti olla Su pilt;
et võiksin täiesti olla Su pilt.
Issand,
Sinu kätel elada ma saan,
oled kindlam kaitse kogu maal.
Sina suudad luua uueks südame,
anda lootust,
rahu hingele.
Minu õnn on olla Sinu lähedal,
Jumalasse varjun üksi ma.
Minu õnn on olla Sinu lähedal,
lauluga Sind tahan tänada.
Issand,
Sinu kätel elada ma saan,
Sinul jätkub ande jagada.
Armu ülirohket meile kingid Sa — nii meid hukatus ei hirmuta.
Issand,
Sinu kätel nuttagi ma saan,
karistust seal kartma ma ei pea.
Ristipuul Sind rõhus minu patusüü — selles ristis päästmine on nüüd.
Jää vait,
mu hing,
sest vaikuses Sa leiad tugevust.
Kui oled raskes võitluses ja tunned ahastust;
ja tunned ahastust.
Jää vait,
jää ikka vait!
Sa tead,
et Jumal alati Su kantsiks,
kilbiks jääb ja Tema sõna selgesti kui täht sind valgustab;
kui täht sind valgustab.
Jää vait,
jää ikka vait!
Ta armunõu on see,
et veel pead risti kandma sa,
sest ükski usklik taevateel ei valmi ristita;
ei valmi ristita.
Jää vait,
jää ikka vait!
Käi Päästja järel vaikselt sa siin elutormides!
Pea isakoju viib sind Ta,
kus jäädav rahu ees;
kus jäädav rahu ees.
Jää vait,
jää ikka vait!
Jeesuse jalge juurde ruttan võitlusemaal,
vaikusehetke leian,
julgust kui vajan teel.
Karjase häält seal kuulen,
sooja kui suvetuul,
jõudnud ma olen koju,
kiituselaulud suul.
Jeesuse jalge juures püha taevane maa.
Seal tahan aina olla,
kuni ei sinna saa.
Kuulen kui vaikset häält ma: tulla kas tahad nüüd?
Tööd on veel palju teha,
põld ootab lõikajat.
Jeesus,
ma tahan tulla,
Su Sõna kuulata.
Õhtuni põllul olla,
Sinule töötada!
Tarkust ja jõudu annad,
rõõmu ja rahu saan!
Jeesus,
mu elu valgus,
ikka Su juurde jään!
Jumal,
halasta Sa.
Tule,
tervenda maa.
Puhasta meid Vaimu tulega.
Põlvedel me Sind hardalt palume,
Oo Issand,
halasta Sa!
Oo Issand,
halasta Sa!
Jõudu,
oh Issand,
nüüd vajan veel ma,
Sinu eest seista ja võidelda ka.
See on mu palve ja südame püüd: kingi nüüd minule jumalik jõud!
Jõud,
jõud,
jumalik jõud!
Jõud,
jõud,
taevalik jõud!
Mu sisse lase nüüd tulla ta,
et võin Sind ustavalt teenida.
Sina,
kes kandsid mu patud ja süüd,
oled mind verega puhastand nüüd.
Sest ma ei igatse midagi muud,
kui et mind täidaks Su jumalik jõud.
Jõud teeb mind vaikseks kesk tormide sees,
jõud teeb mind julgeks,
kui võitlus on ees.
Kui hirm mind haarab ja paistab ka haud,
sealgi mind ikka teeb võitjaks Su jõud.
Jumal,
õnnista me hingi Vaimu väe ja eluga!
Taevas näha juba pilvi,
las nüüd vihmad sadada!
Kuule oma laste palveid,
Issand,
Sa me puudust näed!
Jaga meile Vaimu andeid,
lase joosta armujõed!
Jumal,
siin Sa oled ligi,
püha sõna on Su käest,
Kuid me igatseme veelgi rohkem Sinu Vaimu väest.
Issand,
ava taevas meile,
Sa me ootust ise näed!
Lase voolata me hinge elurikkad Vaimu jõed!
Kalla,
kallis Isa käsi,
rahu minu südame!
Anna,
et Su laps ei väsi palvetamast iialgi!
Õnnista mind eluvaevas,
hoia kõige kurja eest,
olgu ikka lahti taevas,
kus näen Isa vaimus,
tões!
Luba mind su ligi tulla,
armas taeva Kuningas,
et Su Poja risti alla elukoorma panna saaks!
Seal on lepitust,
on õnne,
seal jääb süda rahule.
Ei seal enam vaeva tunne,
kes on leidnud elutee.
Saagu mulle lepitajaks,
Lunastaja,
Sinu rist,
minu valu vaigistajaks Sinu käsi,
Jeesus Krist!
Kas ma väsin õhtul hilja,
murdun päise päeva a'al – surres maitsen eluvilja Lunastaja risti all.
Kindel varjupaik mul teada Talle kalleis haavades.
Igal ajal varju leida võin veel elutormides.
Oh mis rahu,
oh mis rahu!
Õnnis rahu Talle kalleis haavades!
Oh mis rahu,
oh mis rahul Õnnis rahu kõigis elutormides.
Kui ka elutaevas pilves,
süda valus väriseb,
Päästja kallis armusüles nuttev süda vaikseks jääb.
Kallis vaikne rahuase keset lainetavat merd.
Sinna vaenlane ei pääse,
sest ta kardab Talle verd.
Kui õnnis ma Jeesuses olen!
Ta veri on pesnud mu süüd.
Ta ette ma rõõmuga tulen.
Mu süda Ta tempel on nüüd.
Kui õnnis ma Jeesuses olen,
ka patust ja kartusest prii!
Oh õnne,
et Jeesus mind ikka ja igavest armastab nii!
Kui õnnis ma Jeesuses olen!
Ta õpetas uskuma mind.
Ma Jumala tõotustel loodan,
Ta sõnaga kinnitan end.
Kui õnnis ma Jeesuses olen!
Mul tugevust andis Ta arm.
Ta jalgade ette nüüd langen,
mul kasuks on isegi surm.
Kui õnnis Päästja ligi olla,
kes minu eest läks surema!
Kui õnnis Tema juurde tulla,
täis tänu,
harda palvega!
Kui õnnis ikka Teda näha ja kõiges Tema tahtmist teha!
Kui õnnis siis,
kui süda murtud,
on põlvitada Päästja ees!
Kui õnnis on kõik süüd ja patud seal Talle kurta silmavees!
Kui õnnis lepituse armu on maitsta siis,
kui patt teeb hirmu!
Kui õnnis Päästja ligi olla,
kui reisikepi jätan ma!
Kui õnnis ükskord taeva tulla,
kus pühapäev on lõputa!
Kui õnnis,
väga õnnis elu on seal,
kus lõppend vaev ja valu!
Ligidal on Jumal!
Teda kummardagem,
Tema ette palves tulgem!
Meie keskel Jumal!
Vaikselt süda seisku,
Tema ees end alandagu.
Tunnista,
austa ka – Tema nime kiites,
silmi maha heites.
Ligidal on Jumal!
Keerubidki kiitvad,
seeravid ka maha heitvad.
Püha,
püha,
püha!
Inglikoorid laulvad,
au ja kiitust Talle andvad.
Armuga kuule Sa,
Issand meie hääli,
Sinu rahva keeli!
Minu sisse tule,
Vaim,
ja tee mind pühaks,
Taevaisa pühaks kojaks.
Ei Sa ole kaugel!
Armu anna mulle,
südame siis annan Sulle!
Valvates,
paludes hing Sind tunda saagu ja Sind kummardagu!
Lõpmatu on palve vägi ja jõud,
ligi on lunastus.
Lõpmatu on palve vägi ja jõud,
ligi on lunastus.
Saabub aitaja nõrkadel,
saabub lohutus lootjatel.
Lõpmatu on armu valgus ja jõud,
kord lõpeb kannatus.
Lõpmatu on armu valgus ja jõud,
kord lõpeb kannatus.
Saabub aitaja nõrkadel,
saabub lohutus lootjatel.
Luba,
Issand,
lapse viisil mind siin käia taevareisil,
et mul oleks süda igast murest vaba.
Rahu suur mul täidab rinna,
tean,
et reis viib taevalinna.
Isa arm ja heldus lapse õnne algus.
Siin on tormi,
selget päeva,
tunnen rõõmu,
muret,
vaeva.
Isa aina kannab,
kõiges jõudu annab.
Surmaööski valgust näitab,
viimast võitlust võita aitab.
Näen siis kuldseid maju,
saabun isakoju.
Luba,
Jeesus,
vaikne tund Su juures,
kui ma väsind olen võitlustest;
tunda vaikust Sinu jalul olles,
kui mu rahu viidud tormidest.
Luba vaikust,
sest Sul helde süda,
maailm külm ja tühi hingele!
Mida räägid,
kuulda ihkan seda,
kõik,
mis hinges,
öelda Sinule.
Luba,
Jeesus,
vaikne tund Su juures,
kui mu usk on kiusatusis nõrk.
Sinna tunnil pimeneval tulles minust taandub kahtlusööde võrk.
Luba,
Jeesus,
vaikne tund Su juures;
Sinu osaks sai kord Kolgata.
Kurtes Sulle kõike mures suures,
ükski mind ei mõista nii kui Sa.
Luba mind vaikses palves olla Su risti all – siin leian kõik,
mis on tarvis,
kui olen su ligidal.
Siin leian kõik,
mis on tarvis,
kui olen su ligidal.
Luba Su rüppe heita,
enam ei suuda ma.
Kanna ja kinnita jälle ja aita mind uskuda!
Kanna ja kinnita jälle ja aita mind uskuda!
Luba siis vaikses palves olla Su risti all,
Issand,
mu elu ja valgus,
mu armastus Kolgatal!
Issand,
mu elu ja valgus,
mu armastus Kolgatal!
Ma kummardan Sind,
armuvägi,
mis Jeesuses end ilmutand.
Ma astun armastuse ligi,
mis põrmu peale halastand.
Mu oma mõtted ära kaovad ja armumerre üksnes vaovad.
Ma tunnen,
süda sõuab Sulle,
Su oma üksnes olen ma.
Ei kaduv ilm too õnne mulle,
mu rõõm on Sinus elada.
Su juures rahu,
rõõmu leian,
end armumerre peita püüan.
Su oma,
Issand,
on mu süda,
Sa minu vara ja mu võit.
Mu eest Sa kandsid surmahäda,
et mulle tõuseks elukoit.
Sa maksid minu võla ära,
mu hinge õnn ja kallis sära.
Oh Jeesus,
oma püha nime mu südamesse kirjuta,
et Sinu suure armu ime võiks minu hinge vajuda,
et sõna,
töö ja terve elu siis kuulutaks Su nime ilu.
Maailmaruumist läbi,
kõrgemal päikseteest,
kaugemal tähte särast viib paluja ohe ööst.
Ilutust aineilmast lehvib ta tiivapaar,
koputab koduuksel,
kus säramas vikerkaar.
Kitsas on maailm,
võõras,
abitud sõbrakäed.
Hingel on rahu,
kindlus vaid seal,
kus on taevaväed.
Pimedaim öö on valge,
kibedaim valu läind.
Tunned sa palveväge,
siis taevasel sillal käid.
Nõrgimgi laps,
kes palub,
elab nii julgesti,
saatuselööke talub ja alati võitjaks jääb.
Kandkem siis ikka meeles,
kus iial viibime: Jumala juurde üles viib paluja ohe ööst.
Mind kanna Sa ja jõudu mulle anna,
ei üksi suuda käia sammugi.
Ma langen siis,
kui Sina mind ei kanna,
Su kõrval kõnnin ikka julgesti.
Mind kanna Sa ja tõmba enda ligi.
Su kätel hingan ikka julgelt ma!
Kui täidab mind Su armuvaim ja vägi,
siis Sinust ükski mind ei lahuta.
Mind kanna Sa,
sest tee mu ees on pime,
Siin varsti eksin ilma Sinuta!
Kui näitab valgust Sinu arm ja tõde,
siis õigelt teelt ei iial eksi ma.
Mind kanna Sa,
mu jõud ja eluvalgus,
ka üle surmajõe mind aita Sa!
Kui Sinu rist ja veri on mu lootus,
siis surmast eluranda jõuan ma.
Mul,
Jeesus,
vaikust anna,
mind alandlikuks tee,
et kõik,
mis tahad Sina,
ma teeksin Sinule.
Nüüd iga soovi,
mõtte,
mis liigub südames,
:,
:toon Sinu jalge ette ja käin Su valguses,
:,
:
Mu hingest välja pühi,
mis Sulle au ei tee.
Mu usulaeva juhi silt läbi lainete.
Ma sirutan Su poole,
oh Issand,
oma käed,
:,
:ja annan end Su hoolde,
mind kaitsevad Su väed:,
:
Sa armastad veel enam mu omakseid kui ma,
ja Sul on palju kenam nõu peetud nendega.
Nüüd tahan hoopis jätta kõik oma tahtmise :,
:ja ainult seda täita,
mis armas Sinule:,
:
See on mu soov ja iga päev mu palve,
mis on mu hinges alati,
et võiksin Päästja armu sisse jääda siin oma elu lõpuni.
See on mu soov ja iga päev mu palve,
et võiksin oma Issandat ma üle kõige armastada ikka,
sest Temast pole paremat.
See on mu soov ja iga päev mu palve,
et võiksin püha rahvaga Ta armurikkal juhtimisel käia ja Tema tahtmist jälgida.
Mu soovid vii sa,
suve sinitaevas,
ja peleta mu hingest väsimust.
Mu mõttes kõrgemal vii maisest tülist,
vaevast,
ma ihkan unustada kõik,
mis inetu ja must.
Mu palved vii,
õrn tuulepuhang,
kaasa,
vii üles,
minu Päästja ette need.
Ma ihkan sõnakuulelikuks ikka saada,
et rahus käia võin ma mulle Temast seatud teed.
Mu valu vii sa,
tormav sügismaru,
ja pühi ära murepisarad.
Kui,
Isa,
Sinu teest ma alati saa aru - ma Sinu laps,
Sa ise mind siis juhata.
Oh Jeesus,
anna mulle oma rahu,
mis minu südant nõnda vaigistab,
et ükski asi alla mind ei rõhu;
see teeb,
et kõrb mul rohuaiaks saab.
Üks silmapilk veel võidelda siin elus,
et nuttes taevaseemet külvata,
siis Sinu juures rõõmsalt hingan rahus ja kannan vihud kokku rõõmuga.
Üks silmapilk veel süda kõrbeb janus,
piiskhaaval Sinu armu maitsta saan.
Seal täidab mind Su rohke armutäius,
siis taeva eluallikal ma joon.
Üks silmapilk mul lamp veel valmis hoida ja Sind,
mu hinge Peigmees,
oodata.
Pea saan Su juures rõõmu,
rahu tunda,
kus taeva iluga mind ehid Sa.
Oh Jeesus,
Su palet las alati Sa siin paista mu südame sees,
et pattude udu võiks kaduda ka Sinu aulise valguse ees.
Oh kui hea on mul siis;
oh kui hea on mul siis,
kui Su pale mu peale siin paistab ja veel valgustab vaimu mu sees!
Küll olen ma õnnis,
kui vaimus ja tões ma südamest paluda võin ja Jumala aulises taevases väes juba vaimus Ta palge ees käin.
Mu hingele jagab nüüd elavat vett see taevane suur abimees ja Püha Vaim südames õpetab tõtt,
kui ma hingan siin Jumala sees.
Palveta puhkeval koidul,
palveta päeval ka.
Palveta hilisel õhtul,
nii südame häälde sead.
Jumal sind hommikul kuuleb,
keskpäeval kuuleb ka.
Kuuleb ka õhtul ja vastab,
see südame häälde seab.
Jeesus võib hommikul tulla,
päeval võib tulla ka.
Jeesus võib ööselgi tulla,
sest süda sa häälde sea.
Oh võta mind,
mu Päästja Sa,
kes kõik mu patud mulle tunda andsid.
Su juurde tulen oma valuga,
oh aita mind,
sest Sina mind ju hüüdsid.
Su risti alla panen mina end - nii nagu olen,
võta mind!
Oh võta mind!
Sa kuuled,
näed Su lapse patukahetsust ja nuttu.
Kes palub,
talle ukse lahti teed ja tõttad nõrkejale appi ruttu.
Sind ikka minu süda igatseb,
Sa tead,
mis mulle valu teeb.
Oh võta mind,
sest Kolgata täit rõõmu mulle annab,
võtab valu.
Su armumerre tahan vajuda,
seal ennast surma andes leian elu.
Sa,
Jeesus,
võtad tõesti vastu mind,
seepärast ikka kiidan Sind!
Oh võta mind ja aita ka nüüd risti löödud enesele olla.
Nii Sulle tervelt ära antud ma,
küll vilets,
nõrk,
kuid jään Su armu alla.
Nii tahan ikka Sulle jääda ma,
mu kallis Õnnistegija!
Ole mu nägemus,
siht silme ees,
Issand,
Sa valitse mu südames.
Anna mul mõtteid,
mis vääriksid Sind,
seisku mul meeles Su õndsuse hind.
Ole mu tarkus ja sõnade kaal,
sammud et seaksin ma Su kitsal ra´al.
Laps olen Sulle ma,
mu Isa Sa,
Sina ju oskad mind armastada.
Usun,
et võitlustes tõstad Sa käe,
kaitsed mind,
kõrvale viid vaenuväe.
Varjupaik oled,
mu kindlusevall,
Su vägi varjab mind siin taeva all.
Rikkus ja kuulsus – ei paelu mind need,
kui mulle lahti on taevased teed.
Armastust rikkusest suurimat näen,
kui Sinu juurde ma alati jään.
Issand ja Kuningas,
Sind palun ma,
et taevakoju mind juhiksid Sa!
Olgu mu ümber ka pimedaim öö,
mu lootus Sina,
Su lunastustöö.
.
G/A D A/C# Pikki öid mõtlesin: kus võiks peidus olla õnn,
.
F#+5/A# Bm A lahkus__ pilve pealt siit või ta loojang kaasa viind.
.
D A F# Päevad läbi otsisin,
jõuetuna loobusin,
.
F#/A# Bm G D/A A G kuni__ Jeesus ennast mulle il__mu__tas.
.
G/A D Em A Jeesus,
Sind armastan,
nüüdsest Sulle kuulun ma,
.
G D A ole hea,
kinnita kõikjal Püha Vaimuga.
.
D Em A Läbi viid raskustest,
hoiad kiusatuste eest,
.
g D/A A7 D Sinu juures ainult patust vaba ma.
.
G/A D A/C# Tänada Teda saan kõikjal oma eluga.
.
F#+5/A# Bm A Õnn on__ see: kas sa tead,
Ta on õiglane ja hea.
.
D A F# Kui veel oled üksinda – Jeesus saab sind aidata - .
F#/A# Bm G D/A A G ju__ba täna ava _____oma __sü_da __sa.
.
G D/A A7 D Sinu juures ainult patust vaba ma.
Räägi,
oh armas Issand!
Räägi,
Sind kuulen ma!
Teha Su tahtmist ihkan,
Issand,
mind õpeta!
Usus Su poole hüüan,
kui tormis murdun ma,
rahu Ja rõõmu leian,
Sa võid mind trööstida.
Räägi nüüd suurest armust,
Issand,
mu vastu Sa!
Tröösti kesk tuulte karmust,
tormid kõik vaigista!
Vaata,
Su risti alla põrmu nüüd vajun ma,
paranda murtud süda,
tröösti ja kinnita.
Kuulasin tihti teisi,
aga nad petsid mind.
Üksi kesk muret seisin,
hüljatud leidsin end.
Nüüd tahan risti kanda,
okasteed kõndida,
tervelt end Sulle anda ja Sinult õppida.
Olen nüüd,
Issand,
valmis Sulle vaid elama ja Sinu pühis jälis lõpuni astuma.
Siruta,
Issand,
käsi,
kui laineis vajun ma,
kiitmast ma Sind ei väsi,
tahan Sind austada!
Rohkem korraga ei maksa võtta kui üks päev,
üksainus silmapilk.
Olen õnnelik,
ei Ta mind jäta,
kõikjal saadab mind Ta armupilk.
Ta on tõotand ikka muret kanda igal ajal oma laste eest.
Lubab kõik,
mis vaja,
mulle anda.
Ta võib päästa iga häda seest.
Rohkem korraga ei maksa võtta kui üks päev,
üksainus silmapilk.
Isa sülle tahan mure matta,
Tema teab ja Tema suudab kõik.
Kui ma kuskilt poolt ei leia abi,
tume tulevik on minu ees – Isa käsi viib mind kõigest läbi.
See mu ainus lootus häda sees.
Rohkem korraga ei maksa võtta kui üks päev,
üksainus silmapilk.
Isa sõna seisab kõikumata,
Tema arm on kindel varjupaik.
Jää nüüd üsna vaikseks,
minu süda,
ära enam nõnda mures käi.
Tema peale südamest sa looda,
ei sind Jumal unustada või.
On hää Su kätes olla,
mu Isa taevane,
ei hädaohud tulle saa siis Su lapsele.
Kõik tuleb kasuks mulle,
mis iial juhtukski,
ja toon vaid tänu Sulle,
kui palju luhtubki.
Ja toon vaid tänu Sulle,
kui palju luhtubki.
Sa igavesest ajast mu peale mõtlesid ja armastus Sind ajas,
mul appi tõttasid.
Mu patud kustutasid Sa ristiverega- kas nüüd mind unustaksid,
kui võitlen murega,
kas nüüd mind unustaksid,
kui võitlen murega.
Kui tee viib läbi öödest ja orust sügavast,
siis Sinu armutöödest saab süda lohutust.
Ka sest Su ligiolu mul muudab valgeks öö.
Sa vaigistad mu valu,
kui maailm haavu lööb,
Sa vaigistad mu valu,
kui maailm haavu lööb.
Sa mõistad kõik mu vaevad,
mu palveid kuuled ka ning avad lapsel taeva,
kui viimaks väsib ta.
Kõik mured pühid ära ja palgelt pisarad - kord päike tõuseb hele ja pilved lahkuvad,
kord päike tõuseb hele ja pilved lahkuvad.
Säravaim täht,
mu koidutäht ju Sa,
mind juhata!
Tee on nii võõras,
öödes eksin ma,
mind juhata!
Asjata püüan eele vaadata,
sest küllalt on sammhaaval astuda.
Iialgi nõnda ma ei palunud,
mind juhata!
Teed olin ise elus rajanud,
nüüd juhata!
Kõiges nüüd kardan käia Sinuta,
sest küllalt on sammhaaval astuda.
Kõrbes ja soodes,
eluheitlustes mind juhata!
Et ma ei eksiks öös ja ududes,
siis juhata!
Juhi mind kindlalt,
Sind vaid jälgin ma,
sest küllalt on sammhaaval astuda.
Murede hetkil,
raskeis vaevades mind juhata!
Kergendad valu hellalt trööstides,
mind juhata!
Taevast küll jälgid mind ju aina Sa,
sest küllalt on sammhaaval astuda.
Su rüpe varju,
ülim armastus,
mind juhata!
Õpetus kalleim,
vaikne usaldus,
mind juhata!
Risti all rahu,
õndsust maitsen ma,
sest küllalt on sammhaaval astuda.
Taevane Isa,
kuule mu palvet,
tänu ja kiitust mu hing sulle toob.
Elu ja tervist,
abi ja kaitset,
rõõmu ja rahu Su vägev käsi loob.
Ole mu juures kodus ja kaugel,
päeval ja öösel mind kaitsku Su tiib.
Olen kord väsind,
öövarjud laugel – saada üks ingel,
kes mind su koju viib.
Õnnista,
Isa,
kodumaa mulda,
tärkavat orast ja tolmlevaid päid.
Õnnista lõikust,
terade kulda,
anna mu rahvale aastaid palju häid.
Vii mind kõrge kalju peale,
kuhu vaenlane ei saa.
Vii mind kindla kantsi sisse,
mis jääb seisma lõpmata.
Selle kõrge kalju peale rajan õnnistuse ma.
Ta on vanast ajast seisnud ja jääb seisma lõpmata.
Kui ka selle kalju vastu lained raskelt peksavad,
ei ma siiski tunne hirmu – kalju vastu murduvad.
Üksnes selles kõrges kaljus on mu elu,
õnnistus.
Kui kõik ilma vara lõpeb,
Ta mu jäädav varandus.
Ükspäinis,
jah,
Jumala juures hing vaikis ja rahule jäi.
See paik mulle raskuses suures ja õnneski ainsamaks sai.
Ükspäinis Ta vastu mind võtab,
liig vilets kui teistele ma.
Ta juurde nüüd alati tõttan mu südame koormaga ka.
Ükspäinis mind Tema siin mõistab ja mis on mu hinges,
Ta teab.
Ma vaikin,
sest Ta mu eest kostab,
Ta rinnale langetan pea.
Ükspäinis,
jah,
muud ma ei mõista ja paremat soovi ei tea,
kui Issanda ligidal seista.
Ükspäinis mul siis on nii hea!
Abba Isa hoia mind üksnes endale.
Minu tahe olgu vaid see,
mis soovid Sa.
Südant hoia jahtumast,
hoia mind langemast.
Abba Isa,
kuulun nüüd üksnes Sinule ma.
Edasi ma ruttan kitsal eluteel,
Jeesus,
minu saatja,
ise käib mu eel.
Siin ei ole leida rahuaset mul,
minu vara on seal taevas üleval.
See mu elu eesmärk,
seda püüan ma hoolsalt kätte saada armu abiga.
Ikka taeva poole,
seal mind ootab kroon.
Selle Jeesus mulle valmistanud on.
Tema jälgi mööda astun kindlasti,
kannatustest läbi lähen julgesti.
Kodu poole ruttan iga silmapilk,
seal mind ammu ootab armust antud palk.
Seal saan maha panna reisikepi ma,
isakotta jääda rahus hingama.
Eluvõitlustes käinud ma Jeesusega läbi aegade muutuste,
sest nüüd rõõmsasti laulan: ”Seesama on Ta eile,
täna ja igavesti!
Oh kui rõõmus mu hing,
õnnis süda ja rind,
käies Jeesusega alati!
Kui mu ümber kõik kõigub,
siis muutmatu Ta.
Eile,
täna ja igavesti.
Kui mind sõbrad kõik jätsid ja üksinduses mina kõndisin okkasel teel: “Ma seesama,
” Ta ütles mul sosistades,
“Eile,
täna ja igavesti.
Leinaorus küll käinud ma Jeesusega ja ka ilusal õitseval teel.
See on aulisem kõigest,
et muutmatu Ta eile,
täna ja igavesti.
Tahan rõõmsalt nüüd käi siin Jeesusega,
kuni jõuan kord eesmärgile,
kus saan igavest laulda: “Seesama on Ta eile,
täna ja igavesti!
Heliseb mu sees üks lauluviis,
kuulen oma Päästja häält: “Rahu toon ma sulle,
jäta hirm,
sinuga jään alati!
”  
Jeesus,
Jeesus,
Jeesus – kaunim nimedest.
Igatsedes laulab süda Sulle terve tee!
Purunes mu elu pattudes,
valu rõhus südames.
Katkend keeled uueks helinaks Tema käsi äratas.
Elades Ta armu täiusest puhkuse saab väsind hing.
Rõõmust viibida Ta palge ees sünnib laul,
mis täidab mind.
 
Pea Ta tuleb mulle järele,
jäänud on vaid kodutee,
mis viib kõrgemale tähtedest üles taevatroonile.
Issand,
Sind Su hale süda sundis mu eest surema ja mu pikka paturida kustutama verega.
Sulle jään,
Sulle jään!
Issand,
jäädavalt Sulle jään!
Issand aita mind ustavalt võidelda,
kuni taevas ma Sind ikka näen!
Minu hirmsa võlakirja ristisamba külge lõid.
Päästsid lahti patuorja,
sest Su oma olen nüüd.
Nüüd Su imerikast armu lõppemata kiidan ma.
Heidan Sinu ette põrmu: palun,
juhata mind Sa!
Jeesus,
lase oma valgus paista mulle lõpmata,
et ma puhtas,
pühas elus võiksin käia Sinuga.
Issand,
näita mulle oma teed,
juhi mõtteid su valguse sees,
hoia südant määrdumast,
hoia keelt kurja lausumast.
Meie tee ei ole lõpmatu siin.
Hirmsam kõigest,
ees võib olla hingepiin.
Parim see,
kui suudad elada igat päeva koos Loojaga.
Igal sõnal on südames sünd.
nii heal kui kurjal on mõtetes pesa.
Seepärast hoidku Jumal südant määrdumast,
hoidku keelt pettust rääkimast.
Issand,
näita mulle oma teed,
juhi mõtteid su valguse sees,
hoia südant määrdumast,
hoia keelt kurja lausumast.
Issand,
tee esiteks kindlaks mu süda,
siis lase maailmal rünnata teda.
Kui kaljule kindlalt on rajatud koda,
siis tuuled ja tormid ei kõiguta seda.
Jah,
karjase meelega mehi Sul vaja,
sest sammastel ehitad endale koja.
Oh võta siis,
Issand mind Vaimuga täita,
ma tahan veel enne ööd hingi Sul võita!
Issand,
tee esiteks puhtaks mu süda,
siis kõlban vennale näitama viga.
Kuis võiksin ma kiskuda pindu ta silmast,
kui endal mul hinges veel palju maailmast?
Issand,
tee esiteks vaikseks mu süda,
uhkus kõik võta ja alandust anna.
See ainult võib teisi siin aidata üles,
kes ise on puhastud Kolgata tules.
Issand,
vii mind allikale: päike kõrbes kõrvetab.
Sinu tiiva varjus jälle elujook mind jahutab.
Varja Sa mind ise,
armas Õnnistegija!
Lumivalgeks pese oma kalli verega!
Juhtigu Su kallis sõna minu pilgud Sinule.
Oma tiiva varjus anna eluleiba minule.
Kui mu kõrbetee siin vaevas lõpeb otsa viimati,
siis Su tiiva varjus taevas hingan rahus õndsasti.
Jeesus,
meie eel käi Sa eluteel,
siis Su järel viibimata käime ilma kõikumata,
kuni Sa meid siit kodumaale viid.
Tuleb kannatus,
usk me kinnitus.
Meie kaevata ei taha,
olgu põli kuigi paha.
Viimaks ristitee viib ju Sinule.
Ikka meiega ole,
Issand,
Sa!
Ja kui kõrbest läbi käime,
aita,
et kõik kanda võime.
Oma koju vii Sa meid viimati.
Jeesus minu kõrval käi,
Ei siis tee mul raske näi,
käia Sinu ligidal luba mind,
Issand Sa,
luba mind!
 
Ainult Sinu kõrval ma Tahan,
Jeesus kõndida.
Käia Sinu ligidal luba mind,
Issand Sa luba mind!
Nõder olen seda tead,
Palun paranda mu vead Rahu ainult maitsta võin,
kui Sa viid,
Jeesus,
kui Sa mind viid!
Kui kord lõpeb rännutee,
Siis jääd Sina üle veel.
Taeva Kaanani mind vii,
taevakoju mind vii,
Kaanani.
.
F C/F Bb/F F Jeesus,
muu_da __mind,
.
C9 F B9-5 Jeesus,
muuda mind,
.
Bbmaj7 C7Bb nii et ma võin teha tööd,
.
Am7 Dm7 milleks kutsunud Sa mind - .
Gm7 F ( nii et B9-5) Jeesus,
muuda mind.
.
F C/F Bb/F F Tee see töö mu sees,
.
C9 F B9-5 tee see töö mu sees,
.
Bbmaj7 C7Bb nii et ma võin teha tööd,
.
Am7 Dm7 milleks kutsunud Sa mind - .
Gm7 F tee see töö mu sees.
Jeesusele tahan tuua täiesti kõik oma tööd,
oma mõtted,
sõnad,
püüded,
oma tunnid,
päevad,
ööd.
Jeesusele tervelt anda tahan ennast alati: mõtted,
sõnad,
tööd ja ajad – see teeb õndsaks täiesti.
Südame ma Talle annan,
kõnnin aina Temaga.
Oma kallist Päästjat kiidan igal ajal rõõmuga.
Olen leidnud oma Päästja,
enam teist ei vaja ma.
Pole kaunimat kui Jeesus oma ristisurmaga.
Oh mis ime,
Sa mu Päästja,
kõrge taevakuningas,
oma armastuse kingid,
oled mind ka kaitsemas!
Kes võikski iial teha mul vaeva?
Jeesus,
Sa mulle avasid taeva,
ohvriks end andsid minu eest Sa - Sulle nüüd kuulun ma.
Sulle nüüd kuulun,
Jeesus Jeesus,
Su oma ma.
Peagi Su juurde koju läen,
igavest sinna jään.
Maailma teedelt üles mind tõstsid,
mind oma karja lambaks Su võtsid,
kohtu alt armust päästsid mind Sa - Sulle nüüd kuulun ma.
Südamest jäädavalt kadunud kartus,
patu Ja surma ahelad murtud,
Jeesus,
mu võlad maksid ju Sa - Sulle nüüd kuulun ma.
Kelle päralt minu elu,
minu kaunis kevade?
Sulle,
Issand,
annan selle,
ohvriks toon su riigile.
Kelle omad minu aated,
minu taevas sinine?
Minu anded,
püüded,
vaated – kõik need annan Sinule !
Kes mind päästab,
aitab hädas,
õige raja juhatab?
Kes mu südant hoiab puhas,
igas hädas rõõmustab?
Sina,
Jeesus,
minu Päästja,
viimaks kannad koju mind,
kus ma kõigest vaevast vaba,
rõõmsalt lauldes kiidan Sind.
Sest nüüd Sulle oma elu rõõmus,
valus pühendan.
Kõik mu mõtted,
püüded,
ilu Sulle ohvriks ühendan!
Olgu leping ikka püsiv,
pane pitser ohvrile!
Olen nõrk,
kuid Sina vägev,
jõudu annad nõdrale.
Kas olen ristivõitleja ja pärin õnnistust,
kui Jeesusega ühes ma ei kanna teotust?
Kus teiste verest punab tee,
kas otsin pehmust seal?
Kui teised läksid läbi jõe,
kas seisan kalda peal?
Kas mul ei ole vaenlasi,
kas mul ei ole tööd?
Kas petis maailm hellasti mind kannab taevateed?
Et võita,
pean ma võitlema – sest,
Jeesus,
anna Sa mul jõudu hästi võidelda ja kannatada ka.
Kõigele,
mis on siin päikse all loodud,
määratud hetk on ja määratud aeg.
Aeg on,
mil sündida,
aeg on,
mil surra,
aeg on,
et elada elu.
Valdab siin maa peal meid hämmastustunne,
nutt,
naer ja pettumus käib käsikäes.
Ei meie tunnegi elutee kulgu,
ei mõista mõtet,
ei suunda.
Aeg on,
et ehitada,
aeg maha matta,
aeg on,
et otsida,
aeg kaotada,
aeg on,
et kannatada,
aeg on,
et kiita,
aeg,
millal rõõmustada,
naerda.
Kullane hommik ja punetav eha,
mööda nad ruttavad,
neil oma aeg.
Valdab siin maa peal meid hämmastustunne: kes elu nõnda küll seadnud!
Teed kui me astume avatud silmi,
näeme,
kuis maailm on imesid täis.
Ja kuigi süda nii rahutult tuksub,
siiski võin elada elu.
Sain kord ka minagi kuulda neid sõnu: üksi ei keegi pea rändama siin.
Tema,
kes elu ju kõigile andnud,
Tema meid edasi viib.
Kui ma ka teed ei tea,
Sul tuntud ta;
hinge see vaikseks teeb ja rahul ma.
Asjata muretsen,
vaeva ma näen,
täis kartust tõusen ja puhkama läen.
Sul,
Isa,
teada tee,
tund teada Sul;
valmis ka kurbus,
rõõm,
mis saadad mul.
Kiita Sind tahan ma Su armu eest,
et tulid päästma mind kahtluste käest!
Miks maru mässab nii,
Sa seda tead;
küll õigel ajal Sa tal piirid sead!
Nüüd vaikselt ootan ma: Su tõotus jääb!
Sul,
Isa,
teada tee – sest küll mulle saab!
Kõik ma annan Jeesusele,
enda Talle loovutan.
Armastada tahan teda,
ikka Talle kuuluda.
Sulle täiesti!
Sulle täiesti!
Kõik toon Sulle,
armas Jeesus,
Sulle täiesti.
Kõik ma annan Jeesusele,
Tema ees ma kummardan.
Pööran selja maailmale: võta mind mu Kuningas.
Kõik ma annan Jjeesusele,
võta,
nii kui olen ma.
Anna mulle Vaimu väge ja mind taevast õnnista.
Kui olen ise nõder ja Kristus mulle kõik,
siis olen Temas vägev ja väga õnnelik.
Kui oma vara otsas,
siis Tema sees mul küll.
Ta surma mu eest läinud,
et elu oleks mul.
Ma veelgi tihti eksin siin pühal taevateel,
kuid muutumata ikka jääb Tema armumeel.
Kui elulaeva peksab siin ajamerel torm,
siis Kristus on mu kalju;
Ta juures kaob mu hirm.
Mu kõige parem tegu ei kõlbaks Tema ees,
kui poleks ainus õigus mul Päästja vere sees.
Mu enda jõud on nõtrus,
kui pole Teda mul,
kuid raskeim töö läeb korda mul Tema abil küll.
Küll ööd ja päevad vaatab Su pilk mu peale siin ja küsib,
vastust ootab,
kas ma Sind jätta võin.
Oh Jeesus,
ei ma taha Sust iial lahkuda: ei midagi või teha ma ilma Sinuta.
Maailma rõõm see oli kui vaht,
mis otsa sai.
Rõõm,
mis Su ristist tuli - see üksnes seisma jäi.
Ma tundsin hingehäda,
kui rõhus patusund.
Nüüd pean ma kalliks Teda,
kes lunastanud mind.
Nüüd seisab ööd ja päevad Su pilt mu südames.
Ka teised seda näevad,
et elan Sinu sees.
Ligemale ikka,
Issand,
tõmba mind!
Väga Sinu ligi kipub minu hing.
Oh,
et mind täidaks Sinu armastus,
ei mind saa siis võita patt ja kiusatus.
Mida enam,
Issand,
Sinu ligi saan,
Seda enam ikka Sinu armu näen.
Sinu armu rüppe tahan vajuda,
ei seal ükski asi või mind segada.
Oma püha tahtmist mulle ilmuta,
et mul osasaamist oleks Sinuga.
Kõrgemale ikka on mu igatsus,
Taevaisa maale,
kus mu õnnistus.
Takistused teelt mul,
Issand,
kõrvalda,
et nii Sinu sisse jään ma lõpmata.
Las Jumal seada kõik su elupäevad sa oled Tema laps ja pärija.
Kui torm ja lained sulle hirmu teevad,
sind pole siiski unustanud Ta.
Las Jumal viib sind iga silmapilk,
siis võid sa olla väga õnnelik.
Las Jumal seada sinu elu nõnda,
et ikka rõõmsaks teeb sind Tema tee,
siis saad Ta sõna tõsidust sa tunda.
Kuis Ta on tõotand,
nõnda sünnib see.
Kui kõnnid alati sa Temaga,
siis sina häbisse ei iial saa.
Las Jumal nõnda sinu südant täita,
et patuhimul pole ruumi seal,
siis võid kõik kurjad kiusatused võita ja julge olla Tema käte peal.
Kõik oma elu Talle pühenda ja looda armu peale kindlalt sa!
Ma püüan truu ja ustav kõiges olla,
sest et on neid,
kes usaldavad mind.
Ka tahan ma siin puhast südant hoida,
sest minu eest on makstud päästehind,
sest minu eest on makstud päästehind.
Ma püüan sõber sellelegi olla,
kes eluteel käib üksi,
sõbrata.
Ma püüan nõnda oma anni tuua,
et ise andi ma ei mäleta,
et ise andi ma ei mäleta.
Ma püüan meelelt alandlikuks saada,
sest et ma tunnen oma nõtrusi.
Ma palun,
anna mulle püha meelsus,
vii oma töö mu juures lõpuni,
vii oma töö mu juures lõpuni.
Ma Sulle,
Jeesus,
tõotan: Sind tahan teenida!
Oh ole minu ligi,
mu vend ja Päästja,
Sa!
Ei karda siis ma võitlust,
kui minu kõrval Sa;
ei eksi elutee pealt,
kui Sina minuga.
Mu ligi,
Jeesus,
tule,
las maailm maha jääb!
Mu kõrv Ta kutseid kuuleb,
mu silm Ta sära näeb.
Mind maailm aina piirab ja võita tahab ta.
Oh Jeesus,
Sa mind hoia,
mu hinge vahvasta!
Oh aita selgelt kuulda Su vaikset kõnelust kesk kiusatust,
kesk valu ja endaarmastust.
Kui noomid mind,
ma kuulen,
mis ütled minule.
Su häält ma meelsalt kuulen,
mind saadad kogu tee.
Sa,
Jeesus,
neile tõotand,
kes käivad Sinuga,
et seal,
kus au sees Sina,
nad peavad olema.
Ma Sulle,
Jeesus,
tõotand: Sind tahan teenida!
Oh ole minu ligi,
mu vend ja Päästja,
Sa!
Me Jumal on see varjupaik,
mis tormi ajal seisma jääb.
Ta annab armust meile kõik,
mis rännuteel meil tarvis läeb.
Jah,
Jeesus on me kalju siin rännuteel,
siin rännuteel,
siin rännuteel.
Jah,
Jeesus on me kalju siin rännuteel,
mis igavesti seisma jääb.
Ta kõnnib ise meie ees,
meid ööl kui päeval juhatab.
Jehoova koja õuedes me kartlik süda rahu saab.
Kui torm ja lained möllavad ja hädaoht meid hirmutab.
Kui murrud suureks lähevad,
see kalju kindlalt seisma jääb.
Mind keegi viib käekõrval siis,
kui kardan pimedas.
Vaid Ta,
kes kõike minust teab ja on mu vastu ikka hea,
Ta jälgib ülalt mind.
Mul jagab leiba igapäev,
ei nälga tunne ma.
Vaid Ta,
kes kõike minust teab ja on mu vastu ikka hea,
mind tahab aidata.
Mul keegi annab jõudu uut,
kui olen väsinud.
Vaid Ta,
kes kõike minust teab ja on mu vastu ikka hea nii ööl kui päeval ka.
Mind keegi viib käekõrval siin,
ei hirmu tunne ma.
Vaid Ta,
kes kõike minust teab,
mu Issand Jumal on nii hea,
Ta mindki armastab.
Minu kõige parem sõber oled,
Jeesus alati.
Mina olen väeti,
nõder,
aita Sa mind edasi!
Tõmba Sa armuga!
Tõmba Sa armuga!
Tahan olla Sinu juures,
käia üksnes Sinuga.
Maise elu au ja vara ei ma enam ihalda.
See kõik peagi lõpeb ära,
ainult ühte palun ma:
Viimaks,
armas Jeesus,
ise kanna mind siit rahuga pärliväravatest sisse oma armuriiki Sa!
Mul alati on vaja,
oh Jeesus,
Sind.
Siis leian rahuraja,
kui trööstid mind.
Jah,
Issand mul on vaja Su armu lõpmata,
Su rahuseadust mulle nüüd ilmuta.
Mul alati Sind vaja,
sest nõder ma.
Ei kiusatus mind võida,
kui ligi Sa.
Mul alati Sind vaja,
mind juhi Sa!
Su Sõnale mind raja,
seal kindel ma.
Mul alati Sind vaja mu võitlustes,
ka viimaks surma rajal Sind hüüan veel.
“Mu järel!
” hüüab Jeesus Krist,
“Kõik ristirahvas tulge ja võtke kanda oma rist,
mu armukutset kuulge ja käige minu jälgedes maailma ära salates.
Ma olen valgus sellele,
kes mind siin taga nõuab.
Ei pimeduses komista,
kes minu juurde jõuab.
Ma püha elu õpetan ja taevateele juhatan.
Ma näitan,
mis teil kahju teeb,
et võite põgeneda ja hüljata,
mis südant sööb,
ning patust taganeda.
Ma olen hinge kalju ka ja taevarõõmu jagaja.
Kui teil on raske,
käin ma eel ja teie kõrval seisan.
Ma murran teed ja võitlen veel ja teie krooni hoian.
Laisk sulane,
kes seisma jääb,
kui tema isand sõtta läeb.
Nüüd ihu,
hinge,
vaimu ma Sulle ohvriks toon.
Mu Issand,
ülempreester,
Su altarile jään.
Oh süüta oma ohver,
Sind usus ootan ma!
Ootan,
ootan,
ootan – mind süüta tulega!
Mu Jeesus,
vägev Päästja,
oh võta tervelt mind!
Su kallist tõotust mööda ma ikka ootan Sind.
Su Püha Vaimu leegist et süttiks minu hing,
mind enesega täida,
ma ammu ootan Sind.
Nüüd veres puhtaks pestud,
Su oma olen ma.
Mind pitseriga oled Su omaks märkind Sa.
Oh valva sa ja võta jõudu palves!
Oh valva siis,
kui päike paistab veel,
sest torm võib järsku tõusta sinu hinges,
sind nõrgaks teha eluteel.
Oh valva sa nüüd hoolega!
Hoolsalt valva,
oh hing!
Oh valva kodus,
väljas,
ööd ja päevad,
ka oma tööd tee ikka valvates!
Kui elumured sulle raskust teevad,
siis võta jõudu paludes.
Oh valva sa ka vaiksel rahuajal ja laula,
kiida,
täna,
rõõmusta,
et sul on Jeesus,
kelle rinna najal võid jõudu võttes kosuda.
Oh valva kõiges alati ja hoolsalt siin eluteel,
kus kurjal meelevald.
Et patt ei saaks sind lahutada Päästjast,
siis palu jõudu Jumalalt.
Nüüd Päästja juurde jäägem kõik lõpmata,
kui torm on tõusmas,
lained möllavad ka.
Kui saatan alla tahab meid rõhuda,
siiski sünnib ikka nii kui tõotanud Ta.
Jumal meid viib,
jah,
Ta ise meid viib,
Jeesus,
Immanuel,
me kaasas ka käib.
Ehk seisku vastu meile maailm kõigest väest,
võidu saame Jeesuse,
me Issanda käest.
Nüüd Päästja juurde jäägem kõik lõpmata,
Ta armus kodu poole rutakem ka.
Ju usus paistab meile tõotatud maa,
seal siis häda,
rist ja vaev me juurde ei saa.
Nüüd Päästja juurde jäägem kõik lõpmata,
Siis vaenuväed me üle võitu ei saa.
Mis meile pimeduseriik teha võib,
Kui meid Jumal ise ikka edasi viib!
Oh et ma Sinu sarnaseks saaksin,
Jeesus,
Mu Päästja,
aita Sa mind!
Terve maailma jätan ma rõõmsalt,
sest tahan ainult austada Sind.
Oh et ma saaksin,
oh et ma saaksin,
Jeesus,
mu Päästja,
Su sarnaseks!
Tule ja täida mind oma väega,
tee minu elu õnnistuseks!
Oh et ma võiksin olla kui Sina: alandlik,
püha,
õrn südamest,
rõõmuga kanda pilget ja naeru,
kuni kord krooni saan Sinu käest!
Oh et ma võiksin võidelda vapralt,
uskuda,
loota,
armastada,
aidata nõtru,
trööstida kurbi,
eksinuid teele juhatada!
Oh võta mind,
mu Jumal,
käe kõrvale,
et tee mul jõuetumal läeks taevasse.
Ei suuda üksi astu ma sammugi.
Sest siruta käed vastu mul alati.
Su armu sülle ase mul juhata,
seal rõõmus,
vaevas lase mind puhata.
End sinna ära peita las oma last,
kõik mure Su peal heita nii ustavalt.
Kui ma ei saagi aru Su armust veel,
Sa viid mind läbi maru ka surmaööl.
Sest võta mind,
mu Jumal,
käekõrvale,
siis tee mul jõuetumal läeb taevasse.
Õnnelik süda,
kes nooruse päevil Jumala omaks end andnud ju on.
Ja seda kartmata tunnistab kõigil,
et Jeesus on tema vara ja õnn.
Julgesti usaldan enda Ta kätte,
iial Ta truudus mind petta ei saa.
Mis iial elus veel tuleb mul ette,
mu hinge kasuks kõik tarvitab Ta.
Ta on mu järele armuga käinud,
päästnud mind noorelt mu pattude seest,
mind oma lapseks ja pärijaks teinud,
õrnalt mind hoiab ka kiusaja eest.
Maailma täius ei maksa küll ära õnne,
mis leidnud ma Jeesuse sees.
Otsata suur on see rikkus ja vara,
mis taevaruumides ootab mind ees.
Ennem siin kannatan risti ja häda,
kui et maailmaga hukka ma läen.
Jeesus,
oh aita Sa kindlaks mind jääda,
kuni ma taevas Sind igavest näen.
Pühal ristiteel koju lähen ma,
see üksi viib elusse.
Kui ma seisma jään,
või kui kõrval läen,
ei ma siis jõua eesmärgile.
 
Jah,
Kolgata tee koju viib.
Jah,
Kolgata tee koju viib.
Nüüd ma selgelt näen,
et ma koju läen.
Jah,
Kolgata tee koju viib.
 
Tahan rutata aega viitmata Päästja jälgedes edasi,
kuni sinna saan.
Kus ma õndsaid näen,
kes siin võidelnud vahvasti.
Maha jätan sind mässav maailmatee.
Sust igavest lahkun ma,
sest et ülesse taevarõõmusse kutsub Issand mind hingama.
Päästja järel tahan käia,
kui ka tee on vaevane.
Tema peale kindlalt loodan,
Ta mind aitab kogu tee.
Pääsla järel tahan käia Igal pool ja alati.
See on minu märgusõna.
tervelt oma Pääsifale!
Päästja järel tahan käia,
kui ka teed ei tunne ma.
Tema käsu peale lähen,
kuhu iial saadab Ta.
Päästja järel tahan käia,
ainult Tema jälgedes.
Nõnda tee siit taeva poole läheb eluraskustes.
Päästja järel tahan käia.
Issand,
selleks aita mind,
et ka minu elu läbi ärkaks patust mõni hing.
Sa tunned mind,
Sa Issand tunned omad.
Sa paned kõik mu sammud tähele.
Su arm ja halastus on ikka samad;
Su valvas silm on pöördud minule.
Sa tunned mind,
nii kõikuvat ja paha,
ja siiski armastuses aitad mind.
Su eest ei midagi ma peita taha.
Kas võiksin teist veel uskuda kui Sind?
Sa tunned mind!
Mis on mul siis sest kahju,
kui mind ei tunta tihti ilmas nüüd?
Sa annad minu südamele rahu,
Sest Sa ju andsid andeks kõik mu süüd.
Sa tunned mind,
Sa mõistad küll ju seda,
et liiga vähe armastan veel Sind.
Ei võigi Sinuta ma rõõmu tunda,
Sest tühi elu saadaks hukka mind.
Sa tunned mind ja tahad tunnistada kord Isa ja ka inglihulga ees.
Seal tahad mulle uue nime anda,
mind muuta uueks imevalguses.
Sinu armu häält kuulnud olen ma,
selle eest ma tänan Sind.
Jumal tõmba veel oma armuga ikka ligemale mind!
Armas Jeesus,
tõmba ligemale mind,
et Su risti juurde jään!
Armas Jeesus,
tõmba ligemale mind,
kuni ma su palet näen!
Issand,
pühitse ja mind läkita oma riigi tööle Sa!
Sinu tahtmist täidan ma rõõmuga,
et Su auks siin elada.
Küll see arm on suur!
Selle sügavus jääb küll maa peal tundmata.
Kui kord täidab mind taeva õnnistus,
siis su armu mõistan ma.
Sinu sisse sügavasti,
Issand,
las mind vajuda;
ristikoolis kõrgemale jõuda,
Sinust õppida.
Veel sügavamale ma tahan vajuda Su armulaineisse,
Issand,
iga päevaga!
Püha Vaim,
mind vägevasti saada sügavamale,
kuni tervelt kõik mu oma elu vajub Sinusse.
Kui ka valus,
sügavasti siiski mind Sa alanda,
nii et Sinu armastuses võiksin vilja kanda ma.
Sügavalt,
sügavalt vajuta mind enese sisse,
et austaksin Sind.
Issand,
nüüd põrmus ma palun Su ees: saa Sina täiesti kõigeks mu sees!
Sügavalt,
sügavalt palun ma Sind: endasse,
Issand,
vajuta mind!
Midagi muud siin ei ihka mu hing,
Kristus,
mu elu - üksnes vaid Sind.
Sügavalt,
sügavalt palun Sind ma: kõik,
mis mul enesest,
sureta Sa!
Väärt küll ei ole,
et armastad mind,
teist nõnda heldet ei tunne mu hing.
Sügavalt alanda,
Issand,
nüüd mind,
et ma siis ristiteel järgiksin Sind.
Siin Sinu jäljed mul hiilgavad ees,
seal minu võidukroon särab Su käes.
Süüta minu süda tules!
Minu silmad selleks sule,
et ei takerduks ma aina teiste vigu nägema.
Enam rõõmu anna mulle,
tänu et ma tooksin Sulle ja et oma mõtteis kannaks hellalt oma ligimest.
Enam julgust mulle anna,
jõudu,
ja mind läbi kanna,
et ei langeks nõnda tihti,
kui mind ründab vaenlane.
Olgu see mu elu mõte elada nii teistel` ette;
minu Jeesus,
et ma aina kõnniks Sinu jälgedes.
Vii meid Sina,
oh Jehoova,
vaevarikkal kõrbeteel!
Meil teeb meie nõtrus vaeva,
käi Sa ise meie eel.
Eluleiba,
eluleiba jaga meile ülevalt!
Jootku meid Su eluvesi igavese kalju seest.
Sinu tugev isakäsi hoidku meid siin häda eest!
Vägev Päästja,
vägev Päästja,
ole meile kilp ja kants!
Ole teeks,
me Lunastaja,
läbi Surma–Jordani!
Vii meid üle maise raja rahumaale Kaanani.
Tänulaule,
tänulaule tõuseb seal Su kiituseks.
Usaldan end Sulle,
et Sa päästsid mind.
Oled vere läbi ka mind puhastand.
Igaveseks annan Sulle südame,
kogu minu elu uueks tee
Jeesus,
Jeesus,
armastan Sind südamest,
et surid mu eest!
Jeesus,
Jeesus -jah,
Jeesusele tänu südamest.
Haljail aasadel,
mis on Ta sõna sees,
eluallikal,
mis on Ta Vaimu väes - söödab,
joodab Issand,
helde karjane,
oma karja,
mis küll väikene.
Kitsal teel,
kus Issand ise astub eel,
leidsin sõbrad,
kellel ühendatud meel.
Rõõmu,
mis ei mõistnud enne arvata,
Jeesuses nüüd viimaks leidsin ma.
Jeesus,
valmista meid Sinu sarnaseks,
Sinu püha tõe eest vahvaks võitlejaks.
Armastusega me süda täida Sa ja meid oma riigis kasuta.
Vii sina mind,
mu Õnnistegija.
Ei ma Su järel oska ise käia.
Samm-sammult ole minu saatja Sa ja kõigist eksiteedest eemal hoia.
Samm-sammult ole minu saatja Sa ja kõigist eksiteedest eemal hoia.
Mu ihu,
hinge,
Issand,
pühitse,
et minu elu võiks sind ülistada.
Mu meelt ja mõtteid nõnda valitse,
et võiksin sõnas,
teos sind tunnistada.
Mu meelt ja mõtteid nõnda valitse,
et võiksin sõnas,
teos sind tunnistada.
Oh anna mulle seda armu ka,
Et võiksin käskjalg olla Sinu riigis.
Mind saada,
kuhu iial arvad Sa;
ma tahan rõõmsalt teenida sind kõiges!
Mind saada,
kuhu iial arvad Sa;
ma tahan rõõmsalt teenida sind kõiges!
Vaid nõder põrm ma olen Sinu käes,
mu Jumal: vägev,
auline ja püha.
Ma tahan siiski sinu Vaimu väes Su riigi kasuks midagi veel teha.
Ma tahan siiski sinu Vaimu väes Su riigi kasuks midagi veel teha.
Võta aega olla püha,
rohkem paluda Päästja armu sisse jääda,
Sõna uurida;
armastada kõiki,
nõrku aidata;
nõuda Päästja riiki,
ennast kaotada.
Võta aega olla püha,
otsi alandust!
Mitte omas meeles joosta,
leides õnnetust.
Rõõmus,
valus käija Päästja jälgedes.
Igal päeval olla Tema tahtmises.
Võta aega olla püha,
enam vaikida;
ennast tervelt üle anda Isa juhtida;
Püha Vaimu väes järjest tungida;
päästja armu sisse jääda hingama.
Võta kõik mu elu Sa,
Armas Õnnistegija,
Et siin püha eluga Sulle au võin anda ma.
Võta hääl,
et minu laul Kõlaks ainult Sulle aul.
Käed ja jalad valmista Sinule riiki teenida.
Võta kõik mu aeg,
et see Kuuluks tervelt Sinule.
Minu tahe pühitse Käima truult Su järele.
Võta,
mida armastan,
Selle Sulle ohverdan.
Sulle kõik nüüd annan ma,
Minu Õnnistegija.
Võta Päästja juurde jääda,
ikka Temast õppida,
et sa kitsast elurada truult siin võiksid kõndida.
Hing,
oh õpi,
hoolsalt õpi Tema tõesse tungima!
Hing,
oh õpi,
hoolsalt õpi,
Jeesus tahab aidata!
Õpi armastama Teda kogu oma südamest,
siis sa näed,
kuis sinu süda rõõmu tunneb Tema teest.
Õpi usaldama Jeesust,
siis su süda vaikseks jääb.
Tema täidab oma tõotust ja sa elus imet näed.
Õpi teenima vaid Teda kogu oma eluga,
siis sa alles tunned seda: hea on Teda teenida!
Võta rist,
käi Päästja järel – hing usu sa!
Imejõud on Tema nimel – hing usu sa!
Võta rist,
mis verest punab – hing usu sa!
Küll see sulle jõudu annab – hing usu sa!
Võta rist ja õpi Temast – hing usu sa!
Salga alanduses ennast – hing usu sa!
Ära karda,
ole rõõmus – hing usu sa!
Kindel usk ju on su võimus – hing usu sa!
Armastus iial ei väsi;
nõrkeja temalt saab toe.
Ikka tal avatud käsi,
ikka tal sõna on soe.
Anda ja jagada ihkab,
ennast ta säästa ei saa.
Armastus pattu küll vihkab,
patust ent armastab ta.
Armastus sinna toob taeva,
kuhu saab asuda ta,
vähendab valu ja vaeva,
kauniks loob valudemaa.
Kui keegi südame suleb,
armastus võtmeks siis on.
Kuhu ta iganes tuleb,
seal voogab küllus ja õnn.
Andeks ta anda kõik suudab,
vaenu ta kanda ei saa.
Põlguse sõpruseks muudab,
vaenlastki õnnistab ta.
Armastus südamed liidab,
temas on vennalik meel;
ükspäinis Jumalat kiidab,
enesest vaikib ta keel.
Ei tea,
miks Jumala armastus ka ilmus minule?
Ei tea,
miks Kristus kolgatal mu ostis endale?
Kuid ma tean,
kellesse ma usun ja olen kindel,
et ta on vägev ka hoidma mul antud vara kuni viimse päevani.
Ei tea,
miks Issandalt minule arm päästev osaks sai;
kuis uskudes Ta sõnasse mu süda vaikseks jäi?
Ei tea,
mis head või kurja veel ma kohtan eluteel!
Kas nutuorg või rõõmumäed on ootamas mind eel?
Issand,
kaljualus,
täht ses ajaöös,
ustav juht mu elus,
võitluses ja töös.
Leidsin sinus leiva,
eluallika,
tee,
mis viib mind taeva – Issand,
kõik mul Sa!
Tee,
mis viib mind taeva – Issand,
kõik mul Sa!
Mul ei ole hirmu,
sest mu jõud Su sees.
Sinult saan ma armu,
vägev abimees.
Oled minu ootus,
mis ei hukka saa,
arm ja usk ja lootus – Issand,
kõik mul Sa!
Arm ja usk ja lootus – Issand,
kõik mul Sa!
Usus tee läeb taeva – Issand kannab mind.
Hetk veel tunnen vaeva,
siis on lõppend ränd.
Ülal hääl mul liitub uue lauluga: ainult Sulle kiitus – Issand,
kõik mul Sa!
Ainult Sulle kiitus – Issand,
kõik mul Sa!
Issand,
mu silmad lahti tee: et vihkamisse tuua Sinu armastust ja kannatusse Sinu andestust ja kahtlustesse usku Sinusse.
Oo Issand,
ärgu oodaku ma eal,
et aidataks mind,
kui võin aidata;
et ei nõuaks ma,
ise andmata.
Õpeta minu süda armastama.
Issand,
mu silmad lahti tee: et lootusega haigeid hingi ravida ja pimedusse tuua Sinu valgust ja kurbusesse helget rõõmu uut.
Oo Issand,
ärgu oodaku ma eal,
et aidataks mind,
kui võin aidata;
et ei nõuaks ma,
ise andmata.
Õpeta minu süda armastama.
Issand,
mu silmad lahti tee: vaid andestades ise andeks saame ja loobudes me rikkaks muutume ja surres uude ellu ärkame.
Jeesus,
ikka jää mu juurde,
sest et nõder olen ma!
Võta hellalt mind Su hoolde oma armastusega.
Siis võin minna julgesti,
Jeesus viib mind kindlasti.
Rõõmsalt tahan ikka käia Tema järel alati.
Jeesus,
ikka jää mu juurde vaevarikkal kitsal teel.
Võta mind Su armukätte.
siis on rõõmus minu meel.
Jeesus,
ikka jää mu juurde,
valva Sa mind alati!
Kui mind varjad,
olen julge eluteel ja surmaski.
Julge ma Päästja hõlmas,
julge kui ligi Ta.
Hingates Tema armus,
õnnistust tunnen ma.
Karjase meelel lahkelt hüüab mu Päästja mind.
Jooksmine kõik nüüd jäta!
Ma süles kannan sind!
Julge ma Päästja hõlmas,
kõik mured kannab Ta.
Kurja eest olen varjul Jeesuse haavus ma.
Ei kurvastus mind vaeva,
ei kaksipidi meel,
veel pisut seda aega siin kiusatuse teel.
Jeesus,
mu hinge kalju,
Sa surid minu eest!
Ma selle ohvri peale end toetan igavest.
Siin tahan vaikselt loota,
öö peagi mööda läeb ja kuldne päike paistma siis igavesti jääb.
Julge ma Päästja hõlmas,
julge kui ligi Ta.
Hingates Tema armus,
õnnistust tunnen ma.
Jumalas vaid leiab rahu hing,
Jumala juures vaid.
Jumalas vaid leiab rahu hing,
Jumala juures vaid.
Sest Temalt tuleb mu lootus,
Tema on minu kalju,
Mu pääste ja mu kindlus — see iial ei kõigu.
Kõik Issanda teed on õiged ja head.
Kõik juhib ju Ta,
mis tulema peab.
Ta teed näitab meile,
teist olla ei saa.
Las viia meid Tema – kõik juhatab Ta!
Kui kõik,
mis on halb,
kord ähvardab meid.
Ei kahelda või,
sest usk leiab teid,
ja kurjuse käsi ei võidule saa,
usk iial ei väsi – kõik juhatab Ta!
Kõik maine,
mis siin,
see kiiresti kaob.
Usk püsima jääb,
kui kaduv kõik vaob.
Vaid Sinuga,
Issand,
vaid Sinuga ma,
nii on ja jääb – aamen – kõik juhatab Ta!
Kui mul oleks kõik,
kuid mitte Jeesust,
oh mis väärtust oleks elul siis?
Kas mu hing võiks rahuldatud saada kaduva maailma asjadest?
Kui mul oleks kõik,
kuid mitte Jeesust,
kas see tasuks vaeva võitlustes?
Kas maailma rõõm küll maksaks ära ühe tunni rahu Jeesuses?
Kui mul oleks palju rikkust,
vara,
au ja kuulsust ilmas igal pool,
aga ilma elulootuseta peaksin käima hukatuseteed.
Kui mul oleks kõik,
kuid mitte Jeesust ning Ta ristisurma,
armastust,
oh,
kust leiaksin siis terves ilmas oma hingehaavul parandust?
Oh kui kaduv on kõik siin maailmas!
Jeesuseta olen tühine.
Temata veel olla igavikus,
oh kui kohutav ja tühine!
Kui ka võiksin ilma Jeesuseta rõõmu tunda patuelu sees,
kuidas julgeksin ma viimsel päeval seista Tema kohtujärje ees?
Nüüd on Jeesus minu lootus,
vara elus,
surmas,
igavikus ka.
Patusüüd Ta mulle andestanud,
kõik mu hädad,
mured tunneb Ta.
Kui mul oleks Jeesus,
ainult Jeesus ja ei midagi maailmas muud,
siiski oleksin ma ülirikas Tema sees,
kes kõik mul tõotanud.
Külluslik armastus!
Pidutse,
hing,
see on kingitus: Jumala Poeg tõi elu,
meil andestas.
Lähetab rõõmu meil enamat kui ainult tundeleil.
Kuningas,
Sulle laulu loon ja tänuohvriks toon.
Külluslik armastus,
armastus – laula kiidulaul,
laula kiidulaul selle auks!
(2x)
Ma,
Issand otsimas,
et Sind ma kõikjalt näeks;
Siis tean,
et näed ka mind,
Su last - mind hõlmab arm Su väest.
Taas süüta koiduna algarmastus mu sees - see lamp,
mis lõõmas loiduna aukartuses Su ees.
Soovin ju kuulutada rõõmusõnu küll,
kuid endal mul järgida aita neid.
Kui läheb hästi mul,
uhkusest hoida Sina võid.
Jäägu mu auks vaid,
Issand,
tuua austus Sul.
Ma,
Issand otsimas,
et Sind ma kõikjalt näeks;
Siis tean,
et näed ka mind,
Su last - mind hõlmab arm Su väest.
Ma olen kui reisija tormisel merel,
kes purjetab sünges ja pimedas öös.
Ei karda ma siiski neil mässavail vetel,
sest Jeesus on abimees hädade sees.
Kui Tema on kaasas,
ma julge võin olla,
Sest iial ei hukku siis tormis mu laev,
vaid usus näen selgesti kodumaa randa,
kus igavest möödunud häda ja vaev.
Kui tihedalt ümbritseb õudus ja udu,
Ta sõnast mul särab veel valguse kiir.
Kõik ahastus unub,
sest ligineb kodu.
Vaat!
Ees juba paistabki kodumaa piir.
Kui Tema on kaasas,
ma julge võin olla,
Sest iial ei hukku siis tormis mu laev,
vaid usus näen selgesti kodumaa randa,
kus igavest möödunud häda ja vaev.
Küll möllavad,
murravad vihased lained,
ma rõõmustun siiski,
sest reis lõpeb pea.
Siis möödunud kurbus ja ahastustunnid,
ei vahutav meri mind neelata saa.
Kui Tema on kaasas,
ma julge võin olla,
Sest iial ei hukku siis tormis mu laev,
vaid usus näen selgesti kodumaa randa,
kus igavest möödunud häda ja vaev.
Pea taevasel rannal ma ankru võin heita ja tänada Päästjat,
kes aidanud mind.
Siis unustan kohe kõik häda ja vaeva,
sest jäädavast rahust seal täitub mu rind.
Siis vaikinud tormid ja koju ma jõudnud,
kus õndsate hulgad mind ootavad ees.
Ei enam seal ähvarda hukata lained,
vaid igavest hingan siis taevases aus.
Ma tean,
mu Isal üleval on tuntud minu tormid küll.
Kui sünged pilved kaotab Ta,
jääb päike kuldselt särama;
jääb päike kuldselt särama.
Ta teab,
Ta teab,
kui torm mind neelda ähvardab.
Ta teab.
Ta teab ja tuult ja tormi vaigistab.
Ma tean,
mu Isal üleval mu haavadele rohtu küll.
Mu haige hing siis terveks saab,
kui Tema arm mind parandab;
kui Tema arm mind parandab.
Ma tean,
mu Isa üleval teab,
et mu ramm on väike küll.
Ta käib mu kõrval võitluses ja aitab võita Tema väes;
ja aitab võita Tema väes.
Ma tean,
mu Isa üleval ka tormis on mu ligidal;
sest läbi valu,
raskuste viib kodutee mind taevasse;
viib kodutee mind taevasse.
Mu Jeesus elab veel ja viib mind eluteel;
nüüd armastajast hingest ka peab kartus kaduma.
Sest Ta on minule nii ustav karjane.
Mind söödab noorel rohumaal ja joodab allikal.
Kui kõnnin pimedas,
kus lõukoer möirgamas,
siis tean ma,
et ka südaööl mind Jeesus valvab veel.
Kui komistasin ma ja mure rõhus ka,
siis Päästja sülle ruttasin,
seal lõppes kõik mu piin.
Sest Teda vaadates ma elan õndsuses ja Tema armastus on siis mu ainus paradiis.
Mida otsib minu süda: Jumal Sinu armastust;
et mu sees võiks leegitseda püha tuli taevastest.
Armastus nii suur ja sügav,
omakasu loovutav;
see,
mis kurja heaga võidab,
mis ka vaenlast õnnistab.
Ennastsalgav,
ohvriksandev,
kadedust ei tunnegi.
Teisi teeniv,
teisi kandev,
usub,
loodab otsani.
Südamed,
mis külmad,
kanged,
otse kivist kõvemad,
murduvad Ta kuumal paistel,
hoopis ära sulavad.
Armastusel uhkus puudub,
ta on leebe,
alandlik.
Sõna ja ka teoga töötab,
helde,
lahke,
kannatlik.
Haavatud ja halvaks pandud,
siiski kasvab,
süveneb: paha ei või meeles kanda,
lõppemata palvetab.
Silmast silma kurjusega vapralt võitleb armastus.
Päästja jäljed kitsal rajal,
see ta võidu saladus.
Surm ei suuda kustutada,
ookean ei uputa.
Jumal mulle rohkelt jaga armastust,
mis otsata.
Mina usun maailma Loojat,
igavest Isa,
armastavat,
ja Poega,
rahutoojat,
ja Püha Vaimu,
lohutajat.
Mina usun,
et tõde võidab,
et ülekohtust on ülem võim,
mina usun,
et rahu koidab,
ja lootusrikas on minu vaim.
Mina usun headuse sisse,
millest kord kuivab kurjuse juur,
ja jälle algamisse,
olgu siis häving kui tahes suur.
Mu jõud,
Sind tahan armastada ei sõnades,
vaid tegudes.
Sind tahan ikka igatseda,
mu valgus pimeduse sees.
Kuni mu elu lõpuni Sind,
Jeesus,
armastan.
Ma armastan Sind,
minu elu,
mu kõige parem sõber Sa.
Sind ülistan,
mu hinge ilu,
niikaua kui veel hingan ma.
Sind,
Tall,
ma tänan südamest,
et surid minu eest!
Sind,
elupäike ,
austan mina,
et Sa mind oled valgustand.
Sind kiidan,
taevarõõm,
et Sina mind vabaks teind ja rõõmustand.
Mu hingearst,
ma tänan Sind,
et tegid terveks mind.
Mind oma teel Sa võta hoida ja keela ära eksimast.
Mind lase õiget rada leida,
kui seisan,
hoia langemast.
Mu ihu,
hinge valgusta,
mu päike,
armuga.
Nõuad sa õnnistust,
õnnista sa;
soovid sa armastust,
armasta ka.
Karikas,
mille sa teistele sead,
olgu see,
mida sa parimaks pead.
Tahad,
et vaimus sa hiilgavaks saad kõrvale astu,
tee teistele maad.
Soovi siis neile sa loorberipärg,
kuigi sul enesel kitsas on järg.
Peadki ehk orgu nii süngesse sa ligimest aidates astuma ka.
Kurvastab süda,
siis otsi veel neid,
keda sa raskusis trööstida võid.
Oh Issand,
kui mu elutee on väga kitsas mul,
siis ütle Sa mu hingele: mu armust sulle küll!
Mu armust sulle küll!
Mu armust sulle küll!
Jah,
siin ja taevas igavest – Mu armust sulle küll!
Kui tahab ära lõppeda usk,
lootus,
armastus,
siis võib veel südant trööstida Su sõna kinnitus:
Kui enam oma sõpragi ei saa ma uskuda,
siis,
Issand,
seda uuesti mul meelde tuleta:
Kui võitlen surmavaluga ja vaikib minu keel,
kui mäletan,
mis teinud ma,
siis ütle mulle veel:
Oh Jeesus,
oh Jeesus,
ma armastan Sind,
sest enam see maailm ei rõõmusta mind.
Sa oled mu südame sõber ja vend,
seepärast ma südamest armastan Sind.
Su armastus teeb,
et Sind armastan ma.
Mu valu ja teotust kõik kandsid ju Sa.
Ja risti peal surres Sa päästsid nii mind,
seepärast ma südamest armastan Sind.
Sind armastan elus ja surmaski veel;
Sind kiidan veel ikka,
kui liigub mu keel.
Mu Jeesus,
Sa surmastki läbi viid mind,
seepärast ma südamest armastan Sind.
Kui ükskord seal üleval aujärje ees ma seisan Su lõpmata õndsuse sees,
siis laulan,
kui krooniga ehid Sa mind: nüüd mõistan,
et õieti armastan Sind!
Oh Jeesus,
Su nimi on suur,
see kuulutab armu ja päästmist.
Kõik vägi Ta ees on kui aur Tas leian ma varju ja kaitsmist.
See lõpmata rõõmustab mind,
et usus Su poole võin hoida.
Siin väsind ja vaevatud hing võib rahu ja hingamist leida.
Nii kalliks Su nime ma pean.
Sest rõõmu saab kurbuses süda.
Sest kõike,
jah,
kõike ma saan,
see vaigistab valu ja häda.
Ma Temale ustavaks jään,
Ta elus ja surmas võib kaitsta.
Ta nimel siit taevasse läen,
kus lõpmata rahu saan maitsta.
Oh mis kallid annid saame meie oma Jeesuselt,
aga kõige kallim meile armastus on ülevalt!
Arm meil on,
arm meil on kõige kallim kuldne kroon.
Armastus võib meile anda,
mis meil iial tarvis läeb,
võib meid taeva poole kanda,
Temast rõõmu meile saab.
Ehitab,
ehitab ja meid kõiki rõõmustab.
Lootus eluvaevas õitseb,
kuni ajad lõpevad,
sõdides ka usk siin võitleb,
kuni tähed kustuvad.
Iialgi,
iialgi armastus ei lõpegi.
Sa,
kes Isast taevast tuled,
kallis armastuse Vaim,
sa,
kes meie hinges põled,
kasvad nagu taevataim.
Tule Sa,
tule Sa minu südamesse ka!
Oh tõsta silmad taeva poole,
sa mitmest murest murtud hing,
ja looda Päästja armu peale,
Ta pole unustanud sind;
Ta pole unustanud sind.
Su Issand on maailma loonud ja toidab linnud taeva all.
Ta sinu eest on ristil surnud,
Ta annab kõik,
mis vaja sul;
Ta annab kõik,
mis vaja sul.
Nüüd vaikseks jää,
sa nutja süda,
pea Issand tuleb abiga.
Nii suur ei ole küll su häda,
et Ta ei jõuaks aidata;
et Ta ei jõuaks aidata.
Kui prooviaeg on mööda läinud,
siis tunned seda selgesti,
et Jumal kõik on hästi teinud,
Ta peale looda kindlasti;
Ta peale looda kindlasti.
Oh usu,
et Jumal täiesti on truu,
Tema päästab ja hoiab meid.
Kes tõesti siin usub,
mis on öelnud Tema suu,
leiab lõpmata õnne nüüd.
Oh usu sa,
oh usu sa!
Oh usu sa,
usu sa – Ta on tõesti truu!
Oh vaata Ta suurt ja võimsat kätetööd,
päikest,
kuud,
tähti,
merd ja maad: eks hoia neid Looja,
et nad käivad seatud teed.
Kas sa kahelda nüüd veel saad?
Ta sõna ju igavesti kindlaks jääb,
Pühakiri ei valeta.
Ta truudus veel seisab siis,
kui maailm hukka läeb;
usu kõik,
mis on öelnud Ta!
Mu Issanda truudus on kui kindel linn,
Ta jääb truuks kuni surmani,
ja kui ustav Jumal meid ka kindlad leiab siin,
siis Ta meid aitab alati.
On sädet vaja vaid,
et alguse saaks tuli,
siis sooja saavad kõik,
kes selle ümber olid.
Just selline on armastus,
mis tuleb ülevalt: Ta süütab sind ja edasi sa soojust kannad siis.
Kui puhkemas on puud ja hõiskamas on linnud,
kui õisi täis on maa,
sa tead,
et kevad tulnud.
Just selline on armastus,
mis tuleb Jumalalt: su sees on laul ja kevadet sa jagad kõigile.
Sul anda tahaks kõik,
mis Jumal mulle andnud – ka sulle kuulub see,
ükskõik,
kus oled olnud.
Nii hüüaksin ma mägedelt,
ma jagaks kõigile,
sest Jumal,
kes on armastus,
mu hinge täitnud on.
On ääretu arm,
milles elan,
ja piiritu heldus,
mis näen.
Küll nõder ja armetu olen,
kuid sellesse hingama jään.
Ma mõõdan kõik möödunud tunnid ja arvestan aastate rea,
kuid armu,
kus elan ja liigun,
ei hinnata enam ma tea.
On ääretu arm,
milles elan,
mind kannavad taevased väed.
Ja kõikjal,
kus liigun ja olen,
mind varjavad Jumala käed.
Oota,
hing,
oh oota Issandat Sa!
Tema peale looda,
Ta on Trööstija!
Öö kindlasti läeb sul koidule,
talve järel tuleb kuldne kevade.
Murede marus ja häda sees on sul varjuks Jumal,
truu abimees.
Oota,
hing,
oh oota Issandat Sa!
Tema peale looda,
Ta on Trööstija!
Kui langeb kõik,
sul on varjupaik,
võimsam kui su kaitsja pole lainekäik.
Ta on ju päästja su häda sees.
Meidki,
Issand,
aita,
truu abimees!
Sina tead ju,
kui tihti ma väsin,
Sina tunned,
kui jõuetu ma.
Usk mul heitlev ja nõder mu käsi,
tuld ma loitvana hoida ei saa.
Usk mul heitlev ja nõder mu käsi,
tuld ma loitvana hoida ei saa.
Sina tead ju kui rammutu olen,
kuid nii otsatu suur on Su arm.
Veel mu lootuste hukkudes tulen,
Sinu vaatest saab elustust põrm.
Veel mu lootuste hukkudes tulen,
Sinu vaatest saab elustust põrm.
Tule tõsta Sa ise mind üles,
armukinnitust jaga sa veel!
Kallis karjane,
kanna mind süles,
ära jäta mind,
väsinut teel!
Kallis karjane,
kanna mind süles,
ära jäta mind,
väsinut teel!
Sa,
rändur,
ära karda siin kitsal eluteel,
mis kõrbest läbi viib,
kus hädaorud eel!
Ta tõotus kuulub sinule kui usukinnitus;
On kõikumatult kindel see ja igal ajal uus.
Jumala silm sind näeb ja valvab päeval,
ööl.
Jumala käsi jääb su saatjaks taevateel.
Tema kaitseb sind,
Ta sõdib sinu eest;
Viimaks Ta sind taeva viib,
kus elad igavest.
Kui rännates sa leiad,
et kinni on su tee,
ja kannul vaenlast näed,
sind piirab pime öö.
Kui õed ja vennad kohkuvad ja taganevad teelt,
kui armsad kõik sust lahkuvad,
siis ära heida meelt.
Ei ole jäetud maha veel iial kedagi,
kes uskus Jumalat ja lootis kindlasti.
Kui käis küll raskest võitlusest siin läbi elutee,
truu Jumal päästis kõigest sest,
viis viimaks võidule.
Siit hiilgav-valgelt kõrguselt nüüd orgu astuge ja tõstke lippu lahtiselt veel väga kõrgele!
Seal all meid piirab pimedus ja rõhub vaenlane.
Sest minge välja usujõus -- te selles võidate.
Usk on see võidujõud,
usk on see võidujõud!
See auline võidujõud,
mis võidab maailma.
Immaanuel käib meiega,
Ta sõna on kui välk.
Siin sama teed,
mis kõnnid sa,
kord kõndis püha hulk.
See sõna ristist sätendab kui päike säraga.
Sest usujõud veel tunnistab nüüd märtriverega.
Eks seal,
kus käime võitlusteid,
meid piirab vaenlane?
Kuid püha tuli sunnib meid,
me jätnud kartuse.
Me vaimumõõga võtame ja usukilbi ka.
Me ohtudeski hüüame: on Jumal meiega!
Kroon ootab võitjaid üleval ja valged riided ka.
Suur palk on truudel sulastel ja jäädav rahumaa.
Sest ristilipu alla nii kõik kokku astuge,
siis usuväes siin kindlasti me võidu pärime.
Sind armastan,
Jeesus,
ja Sulle ma jään,
Sind maailma rõõmudest rohkemaks pean,
mu taevalik Päästja,
mu Kuningas ka,
kui keegi mul kallis,
siis Jeesus küll Sa.
Sind armastan elus ja surmaski veel,
nii kaua kui hingan Sind kiitku mu keel.
Ja astudes orgu veel sosistan ma: kui keegi mul kallis,
siis Jeesus küll Sa.
Su kirkuse riigis,
kus võidutseb õnn,
Sind armastan rohkem kui suudaksin siin.
Seal kingid mul krooni,
seal laulan vaid ma: kui keegi mul kallis,
siis Jeesus küll Sa.
Sinu tee,
see on ikkagi parim,
kuigi nõnda ei tundu ehk see.
Kuigi viiks ta mind suramajõe orgu ja kannatust tooks minule
Sinu tee,
see on ikkagi parim,
kuigi ohakais käia seal saaks,
kuigi maailma rõõmude vastu vaid valu see hingele tooks.
Sinu tee,
see on kitsas küll käia,
selle vähesed leiavad siin,
aga pärlitest värava juurde ja rahumaa randa see viib.
Usk anna mulle tavatu,
mis mäed võiks muuta madalmaaks,
ja lapse paluv armastus,
mis Sinu hoonet rajaks taas.
Las armastus mu hinge poeb ja minu elukäiku toeb.
Ma aega,
mis kord raisatud,
kui saaks,
nüüd ostaks tagasi,
et aidata kui aidatu neid,
kes veel Päästjat vajaksid.
Mu kutse selleks kinnita,
päev päevalt Sind et tunnistaks.
Mu võimed,
anded,
oskused Sa,
Issand,
võta pruukida.
Mu elust vormi jutlused,
mis Sinu aust võiks rääkida.
Mu iga viivu tarvita,
end patustele teavita.
Mu meelel aita virguda nii harjund kitsaist piiridest.
Siis kogu jõust end sirutan,
et armastada inimest,
ja näitan elu avamerd neil,
kelle eest Sa valand verd.
Su nimi on hädas mu abi,
mu varjupaik tormide käes.
Su vägi viib surmast meid läbi ja trööstib mind valude öös.
Su nimi mind eluteel kannab,
ta pelgupaik hingele on.
Mis iial mul vaja,
ta annab;
ta üksnes mu elu ja õnn.
Kui ümber on sõda ja häda ning silmade ees seisab surm,
ei ometi karda ma seda,
sest varjuks mul jääb Sinu arm.
Su nimi on kiituselauluks,
kui käime siin taevasel väel;
on võitjaile jäädavaks rõõmuks kord üleval Siioni mäel.
Väikesesse nurka,
kuhu päikene paistab,
sinna viska lilleseemneke.
Mõnes väikses,
vaikses nurgas lilled õitsevad,
mille armsat lõhna taevas inglid ihkavad.
Mõnda väikest nurka ilma laias vöös oma põllu hulka Issand valis väes.
Vähimasse nurka oma armastust külva,
et võiks õitsta truudus,
arm ja usk.
Pisikeses nurgas looda vaiksesti!
Jumal rohkes armus aitab heldesti.
Pisimasse nurka külva julgesti!
Sealtki ükskord tõesti lõikad rõõmsasti.
Väsind hing,
kes kodu poole kitsast teed veel käia saad,
Taevaisa tõotust siis kuule: Mu silmad ikka sind saadavad!
Sind olen loonud ja patust päästnud,
Mu silmad ikka sind saadavad.
Ma käte peale sind olen märkind – Mu silmad ikka sind saadavad!
Kui ka sinul risti kandes õlad tee peal väsivad,
pea siis seda tõotust sa meeles: Mu silmad ikka sind saadavad!
Kui su eluõhtu jõuab ja su silmad kustuvad,
Isa tõotus siis veel sind aitab: Mu silmad ikka sind saadavad!
Hing oh ära karda – vaat siin olen ma!
Hüüab mind mu Päästja suure armuga.
Läbi pilve särab tõotus muutmata: Vaat’ su juures olen,
iial ei jäta sind ma!
 
Ei iialgi Ta mind jätta ei saa.
Nii on Ta mulle ju tõotand: iial ei jäta sind ma!
(2x)
Kui ka tee on pime,
häda ähvardab Tõuseb kõuepilvi,
välku sähvatab Siiski Päästja tõotus seisab muutmata: Vaat’ su juures olen,
iial ei jäta sind ma!
Kui ka kallid sõbrad minust lahkuvad,
Ei mind enam mõista,
vääralt mõtlevad.
Siiski Päästja tõotus seisab muutmata: Vaat’ su juures olen,
iial ei jäta sind ma!
Hõiska võidulaulu lunastustööst rõõmsalt igaühele!
Tõsta ristilippu Jeesuse eest julgelt võites kõrgele!
Laula rõõmsalt hommiktunnil ja kui päike kõrvetab!
Laula päeva kiirel lennul sellest,
kes sind lunastand!
Laula ka kui õhtu varjul näed sa musta külma ööd!
Laula Jeesu suurest armust,
Tema surmast,
päästmistööst.
Hõiska võidulaulu -- põlaku ilm -- vahvalt kandes teotamist.
Sa pead võitma,
kui sind võidule viib surmavõitja Jeesus Krist.
Laula võidulaulu!
Pea sammud ka läbi pärlivärava.
Iga võitja krooni pärima peab igavesel rõõmumaal.
Igal päeval Jeesus minu juurde jääb.
Tema silm mu raskust,
võitlust kõikjal näeb.
Päästja kõrval käies süda rõõmsaks saab.
Tema tõde eluteed mul valgustab.
Igal pool,
iga päev julge olen ma,
sest mu Jeesus mind ei jäta üksinda.
On mul Jeesus,
ei siis kurja karda ma,
Tema arm on igal päeval muutmata.
Kurval tunnil Jeesus ikka kinnitab,
Tema sõna tõotus südant julgustab.
Jeesus on mu rõõm ja eesmärk kitsal teel.
Tema igal pool käib ise minu eel.
Temas õnnis igal päeval olen ma.
Taevas Tema juurde jään ma lõpmata.
Issand,
näeme Su muutvat armastust,
keset pimedust nüüd see särab nii.
Jeesus,
maailma valgus oled Sa,
Jeesus,
tõde,
mis meid vabastab.
Sära mu sees,
sära mu sees.
Sära,
Jeesus,
sära,
täida maa Isa auga võimsalt.
Puhu,
Vaimu tuul,
süüta südamed.
Voola elujõgi,
täida rahvad sa Vaimuga.
Saada,
Jumal,
Sõna,
valgus täidab siis maa.
Issand,
tulles Su juurde täna,
astun varjust kesk valgussära,
vere läbi saan andeks patud ma,
uuri mind ja mu pimedus kaota.
Sära mu sees,
sära mu sees.
Kui meid süütab Su Vaimu tuli,
Sinu armastus paistma jääb siis.
Jätkan teed selles valguses uues Sinu nimele ülistust tuues.
Sära mu sees,
sära mu sees.
Jeesus alati mind kannab,
oh mis siis mul puudub veel?
Kõik Ta mulle armust annab,
mis ma vajan eluteel.
Süda usus Teda kiidab,
Ta on kindel varjupaik.
(2x) Mis Ta mulle elus saadab,
hinge kasuks tuleb kõik.
(2x)
Jeesus alati mind kannab,
tormi sees mu tugi Ta.
Igal ajal armu annab,
söödab eluleivaga.
Kui Ta raske risti saadab,
hing jääb leinas janusse.
(2x) Ta mind eluveega joodab,
annab usukindluse.
(2x)
Jeesus alati mind kannab,
suur ja sügav arm on see.
Elu igavese annab taevas minu hingele.
Kui Ta trooni ees kord seisan puhta,
valge riidega,
(2x) seda laulu ikka laulan: terve tee mind kandis Ta!
(2x)
Jehoova püha koda peab kindel olema,
et tormid,
marud teda ei paigast liiguta,
nii Jumal oma rahva ju selleks seadnud on,
kord kroonib usuvõitjat,
meil selleks olla õnn.
Jehoova püha koda sa oled,
seda tea.
Käi hoolsalt kitsast rada,
su elu korda sea.
Nüüd kanna ristilippu,
usk võitlusele vii ja risti alla kipu,
seal jõud on alati.
Jehoova püha koda,
jää kindlaks otsani,
et kiusatus ja häda sind õigelt teelt ei vii.
Sa kõikumata kindlalt nii kaua seisad veel,
kui Issand meid siin kutsub,
siis õndsus ootab ees.
Jeesus,
rõõmustaja,
hinge jahutaja!
Jeesus,
kaunike!
Oh kuis viibid kaua!
Hingel igav: jõua!
Sind ma igatsen.
Jumal Poeg,
mu hinge peig,
ei ma muud siin kui Sind aga maa peal nõuan taga.
Sinu kaitsjad tiivad katvad mind ja viivad mind Su rõõmuni.
Ehk küll kuri mässab,
ilm mu vastu möllab,
ei ma värise!
Olgu küll nüüd vastas mul põrgu vägi,
ilma võimus - minu abi Jeesus!
Mis on lustiks ilmal,
mis teeb himu silmal,
mulle tühi see.
Patud,
jääge maha,
mina teid ei taha,
hirmsad olete!
Toredus ja suurustus,
ei mind teie enam peta,
ei mu rahu võta.
Mine,
kurvastaja,
sest mu rõõmustaja,
Jeesus,
on ju siin.
Kes siin armastavad Jumalat,
need saavad rõõmu,
kui on piin.
Tehtaks küll siin häbi mul - Jeesus on mu rõõmustaja,
hinge jahutaja.
Koit pärast pimedust,
palk pärast tööd.
Jõud pärast viletsust,
päev pärast ööd.
Rõõm pärast pisaraid ja jäädav hea - oh et ma saaksin ju maitsta neid pea!
Au pärast alandust valmis on seal;
rõõm pärast kurvastust õndsate maal.
Õnn pärast õhkamist ootab meid ees Issanda juures seal taevaste sees.
Teiselpool hauda- jah,
mis kõik on seal!
Armastus taevase aujärje peal;
kroon ehib võitlejaid – õndsus on see.
Millal kord taevasse siit jõuame?
Kõik tõotussõnas on “jah” ja “aamen”,
neid Jeesus verega kinnitanud.
Kui viimne lootus mu elus kustuks,
mis Jumal tõotand,
see jääb.
Mis Jumal tõotand,
see kindlalt seisab,
kui kõik mu elus variseks.
Kui taevatähed kõik ära kaoksid,
Ta tõotus seisab muutmata.
Kui hädatunnil,
kui öö mind katab,
kui julgus vajub ja lootus hajub,
kui raskeis võitlusis väsin,
nõrken,
mis Jumal tõotand,
see jääb.
Kui surmalained mu ümber käivad,
siis ristivägi mind kannab läbi ja inglid viivad mind paradiisi.
Mis Jumal tõotand,
see jääb.
Kui viimsest unest ma üles ärkan,
siis taevakoorid mind tervitavad ja elukrooni ma armust pärin.
Mis Jumal tõotand,
see jääb.
Kui Jumala rahu on hinge sees mul,
siis kõlab ka tormide sees mu südames ikka see rõõmustav laul: mul on hea,
mul on hea Jeesuses!
Mul on hea Jeesuses,
mul on hea,
mul on hea Jeesuses!
Kui saatan mind kiusab ja kohutab siin,
siis sellega kinnitan end,
et Jeesus Kristuse veri ja piin on ju täiesti lunastand mind.
Mu patud kõik kandis siis Jumala Tall ja täiesti kustutas need,
kui risti peal suri ta valude all – sest mu hing,
kiida Issandat nüüd!
Kui pühad koos kõik marsivad läbi taevalinna värava,
oo,
Jumal,
las mind olla nende hulgas,
.
kui pühad koos kõik marsivad
Olen üksik palverändur,
tee mul pikk ja vaevane,
kuid mu teekond kulgeb sinna,
kus on kodu taevane.
Ees mul laiub sügav Jordan,
ees on kuldsed väravad,
kuid mu eesmärk suundub sinna,
kus kõik pühad elavad.
Kuulen mitmest hädaohust,
mis mind varitsemas eel.
Kuid ma näen mu saatjat Jeesust,
kes mind ise varjab teel.
Jah,
kui saadab mind mu Jeesus,
ei siis karda kahju ma,
aga üksi puudub julgus elust läbi rännata.
Mulle kõneldakse valust ja et lootus tühja läeb,
kuid ma usaldan mu Jeesust;
mulle truuks Ta ikka jääb.
Tean,
mu süda võib mind petta,
vähe armastan veel ma - Päästja läbi võin ma võita,
võidukrooni pärida.
Ma tean,
mis mina usun,
mis kõikumata jääb,
kus julgesti ma asun,
kui maailm hukka läeb.
Ma tean,
kes appi tõttab,
kui käes on surmaöö,
kui ebatarkus petab;
ja nurja läeb ta töö.
Ma tean,
mis kogu elus ei minust maha jää.
Mu kojal kindel alus,
mis kadumist ei näe.
See on mu Päästja tõotus,
Ta selged sõnad kõik.
See linn kui kaljukindlus on minu varjupaik.
Kuis särab armupäike,
mu Issand,
minule.
Ta helkjas valgusläige viib varjud kaugele.
Las tõusta tuuli palju,
ei siiski kõigu ma.
Mu alus ja mu kalju on Õnnistegija.
Mu Jeesus,
mu Päästja nii auline on,
Ta andeks on andnud mu süüd.
Ta haavades alati varjatuks jään ja rahu ma leian neis nüüd.
Mu kalju ei kõigu,
kui hukka küll läeb Kord praegune taevas ja maa!
Ta jumalik vägi mu varjajaks jääb,
ei ükski mind hukata saa;
ei ükski mind hukata saa.
Mu Jeesus,
mu Päästja nii auline on,
Ta hoolitseb ikka mu eest.
Kõik mured Ta peale ma heita nüüd võin,
mis tõusevad süda seest.
Mu Jeesus,
mu Päästja nii auline on,
kes viimaks mind taevasse viib.
Seal ootab mind Issanda õiguse kroon,
mis võitjate osaks saab siis.
Mingem julgelt,
usuvennad,
kindlal sammul edasi.
Löögem usus,
noored,
vanad,
hingevaenlast alati.
Võidelge julgesti!
Võidelge julgesti!
Jeesus aitab meid edasi.
Päästja peale kindlalt lootkem,
sest Ta meile võidu tõi.
Usupilgud ristil hoidkem – Kristus seal me vaenlast lõi.
Varsti möödas on kõik vaevad,
möödas kurbus,
ahastus;
siis on isakodus taevas hingel jäädav vabadus.
Mu süda leidis endale,
oh Jeesus,
Sinu seest küll päästmisrõõmu tõelise ja rahupaiga eest.
Teist nime ma ei tunnegi,
mis südant vaigistab;
muud rõõmu ma ei vajagi - mind Jeesus armastab!
Küll kaua ilma Sinuta ma õnne otsisin,
Su armastus mind leidis ka,
Su päralt olla võin.
Sa oma armukutsega mu silmad avasid;
mu hinge uuendasid ka ja elu jagasid.
Mu hing on õnne,
tänu täis,
ma hõiskan rõõmuga.
Pea taevas isamajas siis uut laulu laulan ma.
Nüüd on mu süda rõõmus ja hingab rahu sees.
Mu orjapõlv on möödas,
ma elan priiuses.
Mind Jeesus õigeks mõistnud,
Ta armust õndsaks saan,
ma sellele lootma ka jään.
Ma püüdsin õndsaks saada ja armu teenida.
Veel suuremaks läks häda,
hing oli rahuta.
Nüüd tunnen oma Päästjat ja Tema armastust,
et Kristus on surnud mu eest.
Truu Jeesus jääb mu ligi nüüd rohke armuga.
Ta armust ei või keegi mind iial kiskuda.
Ei ole enam vaja mul mures ohata,
Ta peale kõik veeretan ma.
Päästja käed on tugevad,
nendes olen ikka hoitud.
Kui kõik sõbrad lahkuvad ja ma olen maha jäetud,
ei mu Jeesus lahku must,
see on minu kindel troost.
Mõistab hukka vaenlane,
Kristus on mind õigeks mõistnud.
Kiusab kuri kurjasti,
Jeesus teda ära võitnud.
Tema kostab minu eest,
see on minu kindel troost.
Ei mind ükski vägi või Tema armust lahku viia.
Püha sõna räägib nii,
selles usus võin ma käia.
Ei Ta iial lahku must,
see on minu kindel troost.
Nüüd paistab õnnepäikene mu südamesse ka ja rõõmustab mind alati,
sest õnnis olen ma.
Oh sa kallis õnnepäike,
minu elu maapeal valgustad!
Sa vaatad armujärje pealt ja mu elu õnnistad.
Nüüd tõuseb ka mu südamest vaid selge rõõmulaul ja voolab üle kiitusest mu süda ja mu huul.
Uus kevade mu südames,
ta lillelõhnaga nüüd õnnepäikse paistuses mind täidab rõõmuga.
Ma õnne leidsin magusa,
mis hädas rõõmustab,
sest siin ja taevas lõpmata mind Jumal õnnistab.
Oh kui kallist lippu Eluvürsti väes kannab usuvõitleja!
Õnnis,
kes võib seda lippu kanda käes,
kui ta läheb sõdima.
Edasi,
edasi,
sest Eluvürst käib meie ees!
Seiskem kõigest väest siin Tema eest ja kandkem ristilippu käes!
Ehk küll põrgu raevus möllab,
ähvardab,
mingem siiski rõõmsasti,
hoides lippu kõrgel,
kiitkem Kuningat,
sest et võit kord tõele jääb!
Kandkem lippu kõrgel,
kuhu viib meid tee,
olgu nähtav elu võit ja et sõna ristist kõlaks kõigile,
kuni meile tõuseb koit!
Vaata,
koidupuna võitmas pimedust,
hõiska lunastatud hulk!
Varsti võime minna sisse väravaist,
seal meid ootab kallis palk!
Olen rõõmus,
et Jeesust võin teenida ma.
Olen rõõmus,
et sõna mind valgustab ka.
Olen rõõmus,
et Jeesus on ustavaim vend.
Olen rõõmus,
et kuuleb Ta mind.
Olen rõõmus siin maa peal ju Jeesuse sees,
Aga suurem rõõm ootab Ta aujärje ees Seda rõõmu ei mõista ma rääkida siin,
Mida ükskord seal maitseda võin.
Olen rõõmus siin päeval ja rõõmus ka ööl.
Olen rõõmus,
et olla võin Issanda tööl.
Kuigi vahel nii raske ja pikk on mu tee,
siiski Temaga rõõmsaks saab see.
Olen rõõmus,
kui maa peal mind tarvitab Ta.
Olen rõõmus,
kui risti siin kandma pean ma.
Olen rõõmus,
kui Jeesus mind kannab ja viib;
minu kaasas Ta elab ja käib.
Oo laula,
rändur,
laula!
See teed sul tasandab,
see jõudu sulle annab,
hing Loojat ülistab.
Nüüd õnnistusmäe veerul ma vaatan Kaanani ja tõusen usutiivul sealt üles taevasse.
Kui laulad armulaulu,
kui kiitus kõlab ka,
siis hing saab endal tiivad ja ilmub kodumaa.
(2x)
Oo laula,
rändur,
laula!
Siin ilmas juba sa!
Oo laula Päästja armust,
Ta armastusest ka,
sest kaunist taevakodust,
mis ootab üleval!
See laul ei muutu vanaks,
vaid aina rõõmustab.
Oo laula,
rändur,
laula!
Nii aega lühendad.
Pea oled reisi lõpul,
kus Päästjat ülistad.
Hulk sõpru sinna läinud,
nad meidki ootavad.
Seal rõõmsad kiituslaulud siis taevas kajavad.
Päevast päeva arm sind kandnud,
sillutanud rännutee,
tänulaulu hinge pannud,
ülistuseks Päästjale.
Laula rõõmsalt kiituslaul,
ära iial unusta,
et sa tervelt Talle kuulud.
Kallilt sind on ostnud Ta.
Tuleviku päevad julgelt Isa hooleks usalda,
tõotus seisab väga selgelt: kogu tee sind saadan Ma.
Rändur,
vaata Jeesusele!
Ta on võitnud maailma.
Julgelt Tema jälgedele oma ususammud sea.
Jätkub jõudu,
jätkub rõõmu,
rahu saladustki tead,
kui sa ülestõusnud Kristust südames ja meeles pead.
Vaata Ohvritalle peale,
kui sa otsid andestust!
Vajad lööki vaenlasele - aitab Lõukoer Juuda soost.
Ela Tema käskudele: armastus on suurim neist.
Aardeid igavikumaale kogu päevist lendavaist!
See,
kes tunneb Jeesust,
imeväge näeb,
raskeimates võitlusteski võitjaks jääb.
Tõotused Ta Sõnas kaljust kindlamad,
imetähed usu läbi sünnivad.
Võitu,
võitu,
vereväes on võitu,
võitu,
võitu,
Talle vere sees.
Meiega on Jumal,
imejõud on Temal,
sõnakuulelikud saavad võidule.
Ära lase sõjas julgust kaduda,
ehk küll pimeduse vägi ähvardab!
Isa armukäed ka hädas aitavad,
Imetähed usu läbi sünnivad.
Kui ka ristitules usku proovitaks,
kangelane surmani jääb ustavaks.
Isa tõotus meile seda kinnitab: imetähed usu läbi sünnivad.
Ta saadab mind,
oh imearm,
kes olen vaene,
muld ja põrm.
Kus seisan või kus kõnnin ma,
seal on Ta ikka minuga.
Ta saadab mind,
Ta saadab mind!
Truu Jumal ise saadab mind.
Ta kõrval kõnnin kindlasti,
Ta saadab mind nii armsasti.
Kui mureorgu juhtun ma või astun läbi õnnemaa;
kui rännuteel saab nukraks meel Ta käsi kannab ikka veel.
Oh Jumal,
mind nüüd õpeta,
et Sinust kinni hoian ma.
Küll rahul on siis hing ja meel,
kui Sina ise käid mu eel.
Kui rännutee on lõppenud ja vaenlased kõik võidetud,
siis surmagi ei karda ma;
seal oled sina minuga.
Tõe ja usu eest vahvalt võitlema pead,
pühade kätte see antud.
Sest et muidu sa kroonist ilma kord jääd,
mis sulle valmis on pandud.
Tee on vaevane ja värav kitsas ka.
Ei sa selle peal või kergelt kõndida.
Kui ei tungi sa kindlalt edasi siin,
langed,
jääd kroonist ka ilma.
Taevariiki iialgi see küll ei näe,
Kiri nii selgesti ütleb,
kes siin usus otsani kindlaks ei jää,
usu eest julgelt ei võitle.
Usu läbi sa pead üksnes elama,
sellest kindlalt siin pead kinni pidama.
See on elutee,
mis meid taevasse viib - jää sellel kindlaks,
mu sõber!
Mõni silmapilk püüdkem võidelda veel taevase krooni eest vapralt.
Issand tuleb pea ja siis Siioni mäel palka me saame Talt rohkelt.
Seal me Eluvürst meid lahkelt tervitab.
Terve taevariik siis meile osaks saab.
Küll see au ja rõõm,
mis meid ootab seal ees,
tasub kõik vaeva,
mu sõber.
Süda,
oh jäta kõik mured,
Jeesus ei unusta sind.
Päästmise hommiku kiired pea sulle näitavad end.
Usu,
küll Jeesus sind aitab,
tühjaks teeb saatana nõu!
Kõik,
mis ta tõotanud ,
täidab ja annab jäädava au.
Eksid sa tumedail teedel,
nõrked ehk võitluse käes,
siiski võid olla sa kindel,
et võidu saad Päästja väes.
See,
kes sind võitlema pannud,
võitjaks on kutsunud ka;
truuduse tõotuse andnud,
su silmad kuivatab Ta.
Tõotused iial ei kõigu,
jäävad kõik püsima.
Kõik oma tõotused Jeesus kinnitas verega.
Põlevad maad ja taevad,
maailma rajad kaovad;
kui sa jääd usus kindlaks,
tõotused seisavad.
Usu,
kui pimedus piirab,
päike ei kustund veel.
Päästmise hommik ju koidab varsti ka sinu teel.
Usu,
kui maailm sind kiusab elus nii kurjasti,
Jumala Poeg on su kaasas tulises ahjuski.
Usu,
kui sõbrad sind jätnud,
üksinda käima pead;
Jeesus,
su sõber,
sind saadab,
kuni kord koju saad.
Usu,
et mida Ta saadab,
heaks tuleb sinule.
Viimaks sa taevas saad kätte oodatud õndsuse.
Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas.
Ta hoiab meid kui kilp ja mõõk,
Ta aitab kõiges vaevas.
Küll vana vaenlane on väga vihane – suur vägi,
kavalus on tema tugevus – ei ole tema sarnast.
Ei aita meie nõu ja töö;
see peagi otsa saanud.
Suur abimees viib võidule,
me Isa on Ta saatnud.
Kas tunned Teda sa?
Su Jeesus Kristus Ta,
see Issand suurest väest.
Kõik tuleb Tema käest;
võit Temale peab jääma!
Kui kurje vaime maailm täis,
kes tahaksid meid neelda.
Ei karda meie siiski neid,
eks Jumal või neid keelda!
Maailma vürstil veel küll tige vihameel,
ei siiski võimust tal,
sest ta on kohtu all.
Üks sõna rõhub teda!
Su sõna on me tugevus,
ehk suur küll kurja võimus.
Ei hukku ristikogudus,
tal aluseks on Kristus.
Kui meie käest kõik läeb,
kuid meile Issand jääb – las minna maine kõik,
me päralt suurem võit.
Ta riik peab meile jääma!
Üles,
vennad!
Võiduteele kutsub Eluvürst meid nüüd.
Vapralt vastu vaenuväele,
üksmeel olgu kõigi püüd.
Vaat,
ju valmis elukroonid ustavaile üleval!
Võitjad saavad autroonid Kristusega ühes seal.
Üles,
vennad!
Jätke tuimus Päästja ristilipu all!
Olge julged – surma võimus lõppes juba Kolgatal.
Üles,
vennad!
Pisut aega on meil siin veel võidelda.
Peagi näed sa võidupäeva,
sest nüüd usus juubelda!
Üles,
vennad!
Peagi saame rahus krooni kanda seal.
Jäävalt siis ka meie näeme Talle Tema trooni peal.
Vabaduse hommik koitis üle sünge Kolgata.
Lunastuse meile võitis Jeesus vere hinnaga.
Põlvest põlve kuulutatud tõde maksab tänagi: “Keda Poeg on vabaks teinud,
see on vaba õieti.
Iga maa ja rahva iluks vabaduse õnnistus,
mille õilistavaks sisuks siiras meeleparandus.
Ole ustav,
ole valvel,
vaba rahvas Kristuses!
Hoia ristilippu kõrgel kuni ilmub Kuningas!
Võtkem Jumalale laulda ikka rõõmsast südamest,
sest et Ta meid tahab hüüda oma lasteks igavest!
Rõõmustagem,
rõõmustagem,
päike paistab ikkagi,
sest et tema tee on imeilus – rõõmustagem alati!
Isa kombel Ta meid saadab,
võitlemises varjab ka.
Iga päev ta arm meid täidab uue jõu ja rammuga.
Kui me Temast taganeme,
siis meid piirab pimedus,
elutee peal komistame,
lõpeb rahu,
rõõmustus.
Aga õiged rõõmustavad,
nemad käivad valguses,
Jeesusega võidu saavad patu vastu võideldes.
Hing,
rutta taeva poole siit suure hoolega.
Siin maa peal ju ei ole su päris kodumaa.
Seal kõrges tähte taga sind ootab isakoda,
auriigis üleval – hing,
rutta taevateel.
Kõik paelad katki kisu,
mis sind siin köidavad.
Sa Päästja sisse usu,
siis kõiges võitu saad.
Su eest Ta surma läinud ja kodu valmistanud auriigis üleval – hing,
rutta taevateel.
Su küljes süda ripub,
mu Õnnistegija.
Su laps siit koju kipub – oh tule,
Jeesus,
pea!
Ma ootan seda elu,
kus lõppend vaev ja valu,
auriigis üleval – hing,
rutta taevateel.
Isa,
Sinu palge ette vaikses leinas kummardan;
uskudes end Sinu kätte,
ülespoole palvetan:
Ole ise minu ligi,
Issand,
hingetormides!
Kinnita ja kaitse kõiki raskes eluvõitluses.
Pühi ära,
armukäsi,
palgeilt valupisarad,
et ei enne õhtut väsi ega nõrke rändajad!
Sinu peale tahan loota,
Püha Isa,
alati.
Üksi Sa võid elu saata Poja läbi mullegi.
Jeesus,
Õnnistegija,
on mu lootus kuni elan.
Seda tean,
et Temaga surmaski ma julge olen,
Kuigi sünge surmaöö hirmu teeb ehk minule.
Jeesus Kristus elab veel,
sest ma saan ka elu näha.
Kui kord taevas elan seal,
ei siis surm või hirmu teha.
Tema ihuliige olen ma,
iial mind ei jäta Ta!
Jeruusalemm,
sa taevalinn,
kui armas oled sa!
Su poole väga igatsen,
mu õnnis kodumaa.
Oh millal kõrvu kostavad Su lauluhelinad,
kui tuhat korda tuhanded kõik Jeesust kiidavad.
Oh millal taeva hiilguses ma valges riides käin ja paradiisi õndsuses ka rõõmus olla võin?
Jeruusalemm,
sa püha linn,
ma ihkan väga sind!
Oh,
et ma seal ju oleksin,
kus Jeesus,
minu vend!
Nüüd ootan,
kuni tuleb Ta ja omad sinna viib,
On õnnis ustav ootaja,
kes usutee peal käib.
Ju paistab kaugelt minu vaimusilma see armas Isakodu üleval 2x Ja püha soov nii paisuv tõuseb rinda: mil näen sind,
kodu kõrgel tähemaal.
Kui haavu raskeid elus olen saanud,
hell Isa käsi silub õrnalt neid 2x Ja leian,
et on paranend mu haavad.
Küll hea on käia Temast seatud teid.
Oh millal saan ma oma Isa sülle,
kus on vaibund tormid,
kadund pisarad 2x Siis kuulen vaikset häält: laps tule julgelt,
sind kannan üle Surma Jordani!
Jumal,
Sul ligemal ihkab mu vaim!
Üles siit vaevaööst kannab mind aim.
Kasvab mu ahastus,
ainult üks laul mu suus: Jumal,
Sul ligemal ihkab mu vaim!
Kui tee ka vaevane,
mis käia mul,
viib ta mind ometi ligemal Sul.
Inglid mind armsasti kutsuvad taevasse.
Jumal,
Sul ligemal ihkab mu vaim!
Ja kui siit muremaalt kutsud Sa mind koju,
kus igavest leian ma Sind.
Taevasse elama rõõmuga tulen ma.
Jumal,
Sul ligemal ihkab mu vaim!
Kohavate vete taga paistab imekaunis rand.
Sinnapoole,
oh kui väga,
tõmbab minu süda mind.
Ootame nüüd kindlas usus saatjat läbi Jordani.
Tema ise,
meie Jeesus,
talutab meid Kaanani.
Palju sinna on ju viidud – rahuranda võitlusteelt.
Pea ka minu tee on käidud,
hüütakse mind ülevalt.
Kohavate vete taga Isa armust tuksuv rind ootab väsind lapsi väga – ootab sind ja ootab mind.
Kes on need,
kes haua kaldal seisavad,
rõõmsasti lauldes Jeesust kiidavad,
valgeid rüüsid kannavad,
pestud kõik verega?
Läbi kuldse ukse nad läinud rõõmuga - pestud kõik verega.
(2x)
Need on need,
kes oma Päästja jälgedes noorelt on käinud Tema palge ees;
palves seisnud silmad vees – pestud kõik verega.
Need on need,
kes häda,
viletsust on näind,
aga kes siiski Talle järel käind.
Jumalale truuks nad jäänd – pestud kõik verega.
Kord kirkuse ja rõõmu hommik jõuab,
kui põgenevad varjud pimedad,
kui igavene selgus udud kaotab ja pimedus on päevaks muudetud.
Oo helge hommik,
igatsen sind näha!
Maailma öös ja hädas ootan sind.
Üks kiir su särast võib kõik valgeks teha,
kui öös ja üksilduses kulgeb ränd.
Ei enam leina,
kannatust siis leidu,
ei mingi mure näri hinge sees,
ei enam tormivood me vastu heitu,
ei enam seista lahkumise ees.
Siis saan ma näha,
mis nüüd aiman usus: uut kodu taevas,
tõotatud maad,
kus vaikne rahu,
jäädav õndsus püsib;
ma vaba igast maisest paelast seal.
Küll õnnis on,
kui tervitab mind Jeesus,
Ta õrna pilku kohtab seal mu silm.
Võin olla vaba päästetute hulgas,
mu ees on igaviku rõõmuilm.
Kui kord igavene hommik koidab kalli rahuga,
taevas hingamiseaeg on alanud,
siis saan pärliväravatest sisse minna rõõmuga taevariiki,
mis mul armust valmistud
Kui mind Issand koju kutsub (3x) saan ka mina seista Talle järje ees.
Igast rahvasuguharust kogub Issand omakseid,
viib nad vaevast Siionisse elama.
Ka need kõige kõlvatumad,
kes Ta sisse usuvad,
saavad rõõmu tunda ühes teistega.
Kui siis vägev lauluhelin kõlab läbi taevaste ja kui Kuningas end au sees ilmutab,
siis sest õnnistusest osa saan ka mina põrmuke Talle vere läbi,
mis mind puhastab.
Kui kord koos on kõik päästetud hulgad õndsalt,
puhtalt seal aujärje ees.
Nende hulk on kui liiv mererannal – oh mis rõõm on seal austuse sees!
Nad on nagu liiv mererannal!
Ei või keegi loendada neid.
Oh,
küll on imerõõm näha seal neid hulkasid – Nad on nagu liiv mererannal!
Kui meid siis tervitavad kõik pühad taevas üleval õndsate seas;
patu võimust nad jäädavalt vabad – oh mis rõõm on seal austuse sees!
Kui me elujõe kallastel käime elupuu all seal pühade seas,
siis me tõotatud maad selgelt näeme – oh mis rõõm on seal austuse sees!
Kui me Jeesust Ta aujärjel näeme,
Meie Kuningat hiilgavas aus;
Tema riiki siis igavest jääme – oh mis rõõm on seal austuse sees!
Kui me seal Talle järje ees kord seisame ja vere sees kõik puhtaks pestud oleme ja hiilgavates valgeis riideis laulame,
oh mis imerõõm on see!
Au ja kiitus,
halleluuja,
au ja kiitus,
halleluuja,
au ja kiitus,
halleluuja Jeesusele igavest!
Kui me seal Talle järje ees kord seisame ja imeks pannes seda armu vaatame,
mis meid maailmast paradiisi sisse viis,
oh kuis laulame veel siis!
Ehk küll veel reisiriideis käime ilma peal,
see jäädav kodu on meil siiski valmis seal ja paistab usus juba siia selgesti.
Varsti sinna jõuame.
Kus pole enam musta ööd,
ei pilverüngast ka,
seal on mu eluasemed ja õnnis rahumaa.
Seal ootab mind mu kodumaa,
mu Jumal tegi ta.
Nii kindel,
kui Ta armastus,
on ka mu kodumaa.
Seal pole nuttu,
leinamist,
sest seal on õnneilm.
Ja seda ihkab südamest siin mõni nuttev silm.
Siin hiilgav päike looja läeb,
kaob nähtav kaunidus.
Ei miski maine seisma jää – seal möödas pimedus.
Jää maha haigus,
patupiin ja valurikas maa!
Mind ootab kuldne taevalinn,
kus Jeesus elab ka.
Ma tunnen õnnist rahumaad,
kus hädad lõppenud;
kus silmist valupisarad kõik ära kuivanud.
Ma tunnen rahusadamat,
kus vaikne alati;
kus elumere reisijad on rahus julgesti.
Ma tunnen rahulinna ka,
hing sinna igatseb,
kus Jumal oma rahvaga seal au sees valitseb.
Loojangu taga särab meil hommik,
taevane Päästja ootab meid ees.
,
möödas on maine päevade päevik,
loojangu taga kui päev on ees.
Loojangu taga pilvi ei ole,
torme ei tõuse,
kadunud hirm,
loojangu taga on päev nii õnnis,
loojangu taga möödas on surm.
Loojangu taga jälle võib näha lahkunud armsaid muredeööst,
iialgi enam me lahku ei lähe,
loojangu taga puhkame tööst.
Ma mõtlen siin alati taeva peal: Seal elab Jeesus ka ja püha koori lauluhääl seal kõlab lõpmata.
Ei sealt enam lahku,
ei sealt enam lahku,
ei sealt enam lahku ma iial,
igavest.
Ma mõtlen siin alati taeva peal,
kus pühad elavad.
Kõik taeva täidab hõiskehääl: uut laulu laulavad.
Ma mõtlen siin alati taeva peal,
ma ruttan sinna ka.
Mul palju ususõpru seal,
mind oot´vad rõõmuga.
Ma mõtlen siin alati taeva peal,
kus sõda lõppenud.
Kõik au sees saavad kokki seal,
kes eluteed on käind.
Ma mõtlen siin alati taeva peal: Seal on see kuldne linn.
Kui saaksin koidutiivad ma,
siis sinna lendaksin.
Ma vaatan üle Jordani ja üle tormivee mu kodumaale Kaanani,
mu rõõmukaldale.
Olen teel,
seal pärin maa,
olen teel,
seal pärin maa.
Oo,
kes tahab tulla minuga,
olen teel,
seal pärin maa.
Ma usus taevalinna näen ja jäädav koidab päev.
Seal Jumala Poeg valitseb ja enam pole ööd!
Ma varsti olen rahumaal ja isakoju saan,
ma varsti oma Päästjat näen ja Tema juurde jään.
Me laulame taevasest rahust ja õndsate rõõmust küll teal.
Me tunneme südames vendlust – oh rõõm,
mis meid ootab siis seal!
Oh mis rõõm,
ootab seal!
Oh rõõm mis meid ootab siis seal!
Oh mis rõõm ootab seal!
Oh rõõm,
mis meid ootab siis seal!
Su ilust mu suu aina laulab,
Sa püha Jeruusalemm teal.
Mu kõrv nüüd Su ülistust kuulab - oh rõõm,
mis meid ootab siis seal!
Me laulame Jumala rahust,
sest südamed puhtad on teal!
Kroon võitjate osa on armust – oh rõõm,
mis meid ootab siis seal!
Meil on ristikangelasi olnud,
kes on võidelnud hingede eest.
Elutormidest nad läbi läinud – ei nad hoolinud tulest,
ei veest.
Nüüd panid nad usurelvad maha,
läksid lahingust koju rahusse.
Seal saame kord rõõmuga neid näha,
kui on käidud see võitluste tee.
Kes võiks jutustada nende elust,
suurtest vaevadest võitluste sees?
Nemad sagedasti nutsid valust,
tegid Issanda tööd,
silmad vees.
Siiski vereväes nad saanud võidu!
Ristilipule ustavaks jäid,
ehk küll takistasid nende käiku mitmed tuuled kesk tormiseid teid.
Oh mis au on lahkuda kui võitja,
surra rõõmuga,
vaimumõõk käes!
Mullapõue puhkama ka heita,
üles tõusta sealt Kristuse väes.
Mina tunnen maad,
kus Jumal on meile valmistanud taevalinna.
See on neile kõige suurem õnn,
kes on maa pealt jõudnud viimaks sinna.
Seal on rist kadunud meist.
Kurbus,
vaev kõik maha jäävad.
Nutt on kadunud seal meie silmadest.
Seal kõik hinged Päästja palet näevad.
Kas su hing ka ükskord sinna saab?
On sul veres puhtaks pestud süda?
Ükski,
kes siin patu sesse jääb,
ei või taevauksest sisse saada.
Kallis armujõgi voolab veel,
mis võib hinge lumivalgeks teha.
Kui sa järjest puhastad end seal,
siis saad viimaks taevariiki näha.
Mind vii kui inglikäel,
tule kanna koju mind siit;
Mind vii kui inglikäel,
tule kanna koju mind siit.
Mu ees laiub Jordan ja mida ma näen – tule kanna koju mind siit.
Hulk ingleid reas mulle andvad käed – tule kanna koju mind siit.
Sa ootad eel,
Sa suur ja hea – tule kanna koju mind siit.
Mu sõbrad seal ma saabun ka – tule kanna koju mind siit.
Mu kauneim päev,
mu õndsaim tund – tule kanna koju mind siit.
Oo arm,
mil ma puhtaks sain – tule kanna koju mind siit.
Minu kodu on seal üleval.
Pole vaeva mul seal rõõmumaal.
Taevas pühade kooride laul annab Tallele kiitust ja au.
Üleval,
üleval - minu kodu on seal üleval!
Üleval,
üleval,
üleval - minu kodu on seal üleval!
Palju armsaid on mul üleval,
keda peagi ma võin leida seal.
Siis me jäädavalt elame koos taevas Jeesuse aujärje ees.
Oh mis rõõm on,
et ka üleval laulab Päästjale kiitust mu keel!
Taevakooriga ühtlasi seal kõlab Tallele ka minu hääl.
Varsti olen ma seal üleval.
Oh mu Jeesus,
ma Sind palun veel;
koos mu omaksed minuga ka võta taevasse,
kus oled Sa!
Mu kodu,
ilus sõna sa!
Mu kodu,
armsaks pean sind ma.
Sest seal ju tahan viibida,
kus Jeesust näen ma lõpmata.
Küll köidab meid siin võõral maal veel mõni armastuse pael;
mu süda siiski kisendab: oh millal aga koju saab!
Kui kaua peab veel rändama?
Nii küsib süda murega.
Kas paistab taevailuga mu eel mu jäädav kodumaa?
Veel pean ma tihti õhkama: mil päästad mind,
mu Jeesus Sa?
Ta vastab: süda,
kannata,
sind varsti koju kannan ma!
See võib taeva armsaks teha,
kui seal Jeesust näen kord ma,
kui Ta palet tohin näha,
kes mind ostis verega.
Taevas näen ma kõike selgelt,
mis on siin veel segane.
Seal ma au sees vaatan julgelt oma Päästja palgesse.
Nüüd veel varjab Teda kate siin maailmas elades.
Siis,
kui kord saan Päästja ette,
näen ma Teda selguses.
Silmast silma,
oh mis ime,
näen seal Teda hiilguses!
Taevas austan selle nime,
kes mind kannab südames.
Oh tulge,
vennad,
õed uut laulu laulma nüüd,
et ilmuks Päästja armastus ja kostaks armu kuulutus,
et taeva poole see meil tõmbaks südame.
Me ruttame koju Siioni mäele,
kus rahu.
seal ootab auline elu,
seal taevaJeruusalemm on.
Kes pole Jeesust nüüd veel tundma õppinud,
see hoopis vait peab jääma siis,
kui tuleb Ta kord aus ja väes;
kui kiites üheskoos on õndsad Talle ees.
Seal trooni ees suur hulk,
kel käes on usupalk,
ja nende vägev kiituslaul teeb suureks kalli Talle au.
Neil austust laulab keel!
Siin usus käime veel.
Mu laul nüüd kõlagu,
kõik mured kadugu!
Au,
kiitus olgu Päästjale,
et näitas meile elutee!
Kõik kiitku Tema nõu ja andku Talle au.
Murepilvest läbi paistab Eedenis püha rahva vägi valgeis riietes.
Õndsad hulgad käivad seal kõik rahu sees,
sest kord üheks said nad Talle vere väes.
Talle järel käisid elus alati,
usus kindlalt seisid kuni surmani.
Mitmeist kiusatustest läbi käinud nad,
kõigist viletsustest nüüd nad hingavad.
Õnnis kodu meid ootab ju taevas,
kus kõik võitlused lõppenud on.
Sinna igatsen mina siin vaevas,
seal on lõpmatu rahu ja õnn.
Õnnis kodu,
õnnis kodu,
süda igatseb valuga sind!
Õnnis kodu,
õnnis kodu – sest seal ootab mu Jeesus ju mind.
Õnnis kodu!
Pea jõuame sinna,
kuhu paljud ju eele on läind: rahuriiki ja pühade linna,
kus me näeme,
mis enne ei näind.
Õnnis kodu,
kus näeme veel Teda,
kes meil armsaim ja ilusaim on.
Siis jääb rahule igatsev süda,
sest et seal on meil täielik õnn.
Püha,
auline inglite maa on seal üleval taevaste sees.
Sinna maale me ruttame ka,
seal on Jeesus meid ootamas ees.
Inglid seal laulavad tänu,
kiitust me Au-Issandal.
Inglid seal laulavad tänu,
kiitust me Au-Issandal.
Usus meiegi tõttame siin sinna maale,
kus inglidki on.
Seal on möödas kõik valu ja piin,
seal meid tervitab lõpmatu õnn.
Varsti oleme Siioni mäel – kõik,
kes Jeesuse omaksed on.
Ilma patuta seisame seal,
peas meil hiilgab siis õiguse kroon.
Võidupalme seal kanname käes,
inglikeeli kõik laulame siis.
Halleluuja Sul,
Jumala Tall,
kõlab õndsate hulkade viis.
Siin maa peal leida pole mu päris kodumaad,
vaid majaline olen nii kui mu vanemad.
Seal taevas,
kuldses linnas,
mu kodu ootab mind,
Ta sarnast pole leitud siin ilmas.
Kodumaa,
ilus sa!
Seal inglihulgad laulavad ka.
Oh mis õnn,
oh mis rõõm,
kui pärliuksest sisse ma lähen!
Kui tormist aetu ootab siin vaikset sadamat,
nii minu süda ihkab mu taevast kodumaad.
Ei lained usulaeva seal enam vintsuta,
ei ükski häda seal südant vaeva.
Oh arvamatu õndsus,
kui sinna pääsen ma.
Käin kuldse linna ilus ma püha rahvaga.
Uut Tallelaulu laulan siis taevakooriga ja Isa süles igavest hingan.
Suur valendav hulk sammub maailma öös ja põlevad lambid neil käes.
Rüü kirgastuv üll,
see võrratu hulk on lõõmamas pimedas öös.
See pühade hulk on rändamas teel läbi võitluste rahumaa pool,
kus kodu neil asutas Jumala arm;
seal enam ei varitse surm.
Siis kohiseb laul kui võimas veevoog,
kõigi aegade hümnide hümn.
Hing heliseb,
laulus suur taevalik rõõm.
See Päästjale ülistuslaul.
See Päästjale ülistuslaul.
Suurel hommikul näeme jälle.
Juba koidabki jäädav päev,
ja see hüüab,
usklikud ,
teile: nüüd on algamas õnnis aeg!
Kadund on kõik maised pilved,
selgus ehib siis õnnist maad.
Armsa elujõe hõbelained kuldses sadamas helgivad.
Palju armsaid on läinud üles maise mure ja vaeva seest.
Valgeis rüüdes nad Päästja juures Teda kiidavad armu eest.
Kui kord jõuab eluõhtu ja me pääseme täiesti,
siis nad ruttavad meile vastu linna väravas rõõmsasti.
Halleluuja!
Me saame sinna,
kui on lõppenud raskused: Isamajasse,
taevalinna,
kus meid ootavad omaksed.
Nagu suurte vete kohin kõlab seal meie lauluhääl.
Millal seda ma kuulda tohin?
Oh,
et saabuks see õnnis päev!
Tähtede taga kord koidab sul taevas,
ootus ja lootus seal täide sul läeb!
Mis sa siin kandnud ja kannatand vaevas,
kõik seal sust igavest maha siis jääb;
kõik seal sust igavest maha siis jääb.
Tähtede taga seal vajub kõik vale,
seal näed,
mis tumedaks teinud on ilm.
Kurbuse järel sul naeratab pale,
õndsamas rõõmus siis särab su silm;
õndsamas rõõmus siis särab su silm.
Tähtede taga on sinu jaoks valmis taevane lohutus,
rõhutud rind!
Jumala inglite kiituse salmid saatvad sind rahusse,
väsinud hing;
saatvad sind rahusse,
väsinud hing.
Ühel päeval läheme,
ühel päeval läheme,
ühel päeval üle jõe.
Oo rõõm südant täidab,
vabad me pea,
ühel päeval jäädavalt.
Käsikäes me läheme,
käsikäes me läheme ühel päeval üle jõe.
Vabad pea me orjusest,
vabad pea me orjusest ühel päeval jäädavalt.
Rahu,
valgus,
vabadus,
rahu,
valgus,
vabadus ühel päeval jäädavalt.
Üks riik on taevas üleval,
kus Jeesus valitseb.
Seal pühad inglid elavad ja Teda teenivad.
Nad rõõmsalt taevas laulavad ja lauldes meid ka kutsuvad.
Kõik inglid seal taevastes elavad,
meid koju hüüavad: Oh tule,
oh tule!
Kõik inglid seal taevastes elavad,
meid koju hüüavad.
Kõik need,
kes patust päästetud on Talle verega,
need hõisates siit lähevad Ta riiki pärima.
Nad rõõmsalt taevas laulavad ja lauldes meid ka kutsuvad.
"Oh tule!
" hüüab lahkelt Ta,
"siin rahu leiad sa.
" Ja inglihulgad hõiskavad: "Oh tule rõõmuga!
" Nad rõõmsalt taevas laulavad ja lauldes meid ka kutsuvad.
Varsti,
kui hiilgavad tähed on kustund,
kui oled jäädavat hommikut näind;
kui oled surmast sa läbi kord astund – küll sa siis leiad,
mis armastus teind.
Ainult see seisab,
jäädavalt kestab,
jäädavalt kestab,
mis armastus teind,
kui oled surmast sa läbi kord astund – küll sa siis leiad,
mis armastus teind.
Kuhu sa kevadel istutand,
külvand,
seal on vast teine ehk lõigata võind.
Ruttu on külvaja jäljed siit kadund.
Ainult see seisab,
mis armastus teind.
Oled sa Jumala tõe eest siin seisnud,
patuga sõdides surma ka läind?
Maailm su unustab,
siiski on jäänud ja kannab vilja,
mis armastus teind.
Taevased annid me osaks kord saavad,
mida meist keegi veel siin pole näind.
Ustavad siis alles selgesti näevad,
et see on jäänud,
mis armastus teind.
Veel üks üürike aeg,
siis ma lähen Isa kotta,
kus kõike on küll.
Veel üks üürike aeg,
siis ma pärin aukrooni,
mis valmistud mul!
Minu hing nüüd Issandat ootab nii kui vahimees hommikut.
Ajamärgid näitavad,
et Jeesus tuleb kui koit,
mis näitab päeva tulekut.
Veel üks üürike aeg kestab võitlus,
varsti igavest hingata saan.
Veel üks üürike aeg,
siis mu Jeesus mind kutsub ja koju ma läen.
Veel üks üürike aeg pisar silmil,
varsti Jumal nad kuivatab veest.
Veel üks üürike aeg kõrveteedel,
siis avaneb taevas mu ees.
Silmapilguks me lahkuma peame,
armsaid sõpru me näeme seal veel.
Veel üks üürike aeg,
siis me saame kõik kokku seal Siioni mäel.
Varsti pasunat kuuldakse pilvis,
Jeesus pruudiga ülesse läeb.
Armas Jumala laps,
ole valmis!
Peig tõesti pea ilmuma saab.
Vaat,
hauast läbi hiilgavad need eluasemed,
mis usus juba paistavad,
on imeilusad!
Seal lumivalgeks Talle verega peab riie pestud olema,
ei muidu sisse saa.
Kui võiksin ma kord elada seal taevaõndsuses!
Seepärast ma ei viivita ööd päevad rutates.
Oh pese mind Su verega,
mu Õnnistegija!
Vii sinna ka,
kus oled Sa – ma muud ei ihalda!
Võtkem Päästja armastusest laulda,
laulgem Tema heldusest!
Ta meil luband valmistada elupaiga taevastes.
Kui me sinna kord saame,
kus suur rõõmupidu kestab igavest,
seal siis Issandat näeme ja palga saame Tema käest.
Tihti nüüd siin kõrvaltee peal käies pilved taevast katavad,
aga kui on võitlus möödas,
rahupaigad ootavad.
Vennad-õed,
nüüd võidelge ja jääge truuks siin oma Issandal,
kindlalt Tema järel käige!
Palk on suur seal üleval.
Kroonid ootvad,
kiirel sammul jõudke kindlas usus edasi!
Viimne vaenlane ka võitke!
Varsti saame Saalemi.
Emakene,
ei ma seda jõua iial unusta,
kuis nii soojalt sinu süda mulle tuksub armuga.
Kuidas sa mind juhatasid ilmas õigelt elama,
õhtul õrnalt õpetasid Taevaisa paluma!
Emasüda,
armusüda,
puhtam,
kallim ilma pääl!
Ikka tahan kiita teda,
kuni kõlab minu hääl.
Issand,
me kodu muuda Sa paigaks rõõmsamaks,
et hea siin oleks olla ja kõik siin kinnitaks: siin on armastus,
rõõm ja usaldus,
lootus,
ustavus.
Issand,
me kodu muuda Sa paigaks hoolivaks,
et Sinu arm siit hoovaks ja kõik siin kinnitaks: siin on armastus,
sõprus,
hoolivus,
mõistev sallivus.
Issand,
me kodu muuda Sa varjupaigaks,
et Isa arm siit paistaks ja kõik siin kinnitaks: siin on armastus,
truudus,
vastutus,
sõprus,
lohutus.
Issand,
uut rada alates koos seisame hardalt su helduse ees.
Tõsta me üle nüüd oma käed!
Siis on meil kõik,
kui vaid Sa meile jääd.
Siis on meil kõik,
kui vaid Sa meile jääd.
Sina,
kes juhid tähtede teed,
ühte ka liitsid me elu ja käed.
Su käte varju paik meile tee.
Laota Su õnnistus üle me tee.
Laota Su õnnistus üle me tee.
Käies su armus eluteed maist,
toetada tahame siin teineteist.
Kõrvuti minna mures ja töös.
Kanda Su valgust siin maailma öös.
Kanda Su valgust siin maailma öös.
Kaks südant põlvil Sinu ees,
suur Issand,
vaata neile Sa!
Üks soov neil kahel südames: koos õnne,
valu jagada.
Jää,
Issand,
nende juurde Sa ja valgust kingi nende teel.
Neid Isa armul õnnista!
Neil kingi oma rahumeel!
Neil pane varjuks taevaväed,
et sinu tee neil pühaks jääks!
Ja nende üle laota käed,
vii Sa neid nii,
et Sind kord näeks.
Kord mõtetes istus üks emake nii,
üks emake nii: “Ei tea,
kus rändab mu pojake prii!
Ei tea,
kus rändab mu pojake prii!
Ta kodust läks välja nii haledalt mult,
Nii haledalt mult!
Ei tea,
kas iial saan sõnumeid sult!
Ei tea,
kas iial saan sõnumeid sult!
Ta kaugel on ära,
ei tagasi veel,
ei tagasi veel!
Oh kaitsku Sind Jumal sääl võõramaa teel!
Oh kaitsku Sind Jumal sääl võõramaa teel!
Kui puhkeb õide armastus,
on kahe jaoks siis elu uus.
Ja tänutulv siis südamest Issandat kiidab õnne eest.
Kes oskab hoida armastust,
pea maitseb sõprust,
hoolivust.
Ta armu rikkust kogeb nii ja teenib valgust üksiti.
Kui väsida võib armastus,
siis andku jõudu lootus,
usk,
et taltuks meel ja targaks saaks,
et muutuks süda mõistvamaks.
On Jumal elu,
armastus ja püsib Tema tõotus.
Kus iganes ka oled sa,
Elus ja surmas aitab Ta.
Kus poole sina lähed,
ka sinna lähen ma;
kus sina jääda tahad,
ma tahan jääda ka;
(3x)
See rahvas,
kes on sinu,
on minu rahvas ka.
Su Jumal on ka minu,
mu Õnnistegija.
(3x)
Siin lahku võib meid viia vaid surm,
ei miski muu.
Küll Taevaisal teada,
et see mu kindel nõu.
(3x)
Palju õnne,
palju õnne,
palju Isa armastust!
Palju õnne,
palju õnne,
palju taeva õnnistust!
Inimene kavandab oma tee,
kuid Jehoova juhib ta samme,
sest ränduri käes ei ole ju see - näha oma elu ette.
Palju õnne,
palju õnne,
palju Isa armastust!
Palju õnne,
palju õnne,
palju taeva õnnistust!
On aastas päevi palju,
nii toredaid ja häid.
Need Taevaisa andnud,
et üheskoos me käiks.
Mu ema,
üks päev sul olema ju peab,
mis meelde sul jääb ja rõõme hinge seab.
On Taevaisa andnud kõik päevad minule,
see pole tõesti palju kui üks saab sinule.
Taevane Isa,
meil ühenda mõtted ja meeled!
Ühiselt kõlama pane me südame keeled!
Armastusloit,
puhtalt kui sätendav koit,
tõusku me südamest üles.
Pühitsust,
puhtust ja tõde me teele sa kanna;
igavest õnnistust taevase rõõmuga anna!
Tee,
et me käed eluteel tõkete mäed suudaksid tasaseks teha.
Olgu su tõotused päeval ja öösel meil meeles;
toogu kas rõõmu või kurvastust aeg meie teele!
Edasi vaid,
sest ainult neile jääb võit,
kellele abiks on Jumal.
1.
Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus,
arm ja õnn.
Kõik,
mis nii harv siin ilma peal,
on pelgupaiga leidnud seal.
Kõik,
mis nii harv siin ilma peal,
on pelgupaiga leidnud seal.
2.
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn,
nii kindel,
muutmata!
Ta sinu rõõmust rõõmustab,
su õnnetusest osa saab.
Ta sinu rõõmust rõõmustab,
su õnnetusest osa saab.
3.
Kui inimeste muutuvat au,
kiitust,
sõprust tunda saad,
kui kõik sind põlgvad,
vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad.
kui kõik sind põlgvad,
vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad.
4.
Siis ema süda ilmsiks läeb!
Siis veel üks paik sul üle jääb,
kus nutta julged igal a`al truu,
kindla ema rinna na`al!
kus nutta julged igal a`al truu,
kindla ema rinna na`al!
5.
Mõnd kallist südant kaotsin,
mis järel´ nuttes leinasin,
aeg andis muud mul tagasi,
ei ema südant iialgi.
aeg andis muud mul tagasi,
ei ema südant iialgi.
Ükski inimene ilma peal pole nii täiuslik,
et ta ei vajaks eal ühte inimest veel enda kõrvale,
kes teda toetaks,
abistaks,
armastaks,
lihviks veel.
Lihviks maha teravad nurgad,
aitaks leida pimedad praod,
valgust on niigi vähe siin ilmas.
Saagu suuremaks valgus me sees.
Keegi taevasse muidu ei pääse,
kui pole kantud maine rist,
kui pole murtud enese tahe,
siis Jumal täita rahuga ei saa inimest.
Selleks tuleb lihvida nurgad,
leida eneses pimedad praod,
valgust on niigi vähe siin ilmas,
saagu suuremaks valgus me sees,
saagu suuremaks valgus me sees.
Vanaema helde,
lahke oli kallis minule,
oli minu lapsepõlve soojendaja päikene!
Kuis ta,
õnnis,
pehmel käel minu peakest silitas,
armurikkal häälel,
sõnal õpetas ja juhatas!
Hauas hingab vanaema,
aga minu südame jäänd on läige tema silmist,
tema kuju kullane.
Kullerkupud,
jaanililled eide haual õitsegu,
tähesära,
päikse hiilgus kallist kalmu ehtigu!
Vanaema helde,
lahke oli kallis minule,
:,
: oli minu lapsepõlve soojendaja päikene!
:,
:
Kuis ta,
õnnis,
pehmel käel minu peakest silitas,
:,
: armurikkal häälel,
sõnal õpetas ja juhatas!
:,
:
Hauas hingab vanaema,
aga minu südame :,
: jäänd on läige tema silmist,
tema kuju kullane.
:,
:
Kullerkupud,
jaanililled eide haual õitsegu,
:,
: tähesära,
päikse hiilgus kallist kalmu ehtigu!
:,
:
Ainult see kes vaatab elu lähedalt,
näeb Jumala imesid.
Ainult see kes vaatab elu lähedalt,
näeb Jumala imesid.
Ärgem saagem eal nii suureks,
et me väikseid ei näe: ussikest roomavat,
sipelgat töökat ja last,
kes veel ei käi,
ei!
Ainult see kes vaatab elu lähedalt,
näeb Jumala imesid.
Ainult see kes vaatab elu lähedalt,
näeb Jumala imesid.
;
,
:Halleluuja,
halleluu:,
: 3x me Jeesust kiidame.
:,
: Jeesus Kristus Kuningas:,
;
3x Ta nime austame.
Täida mind Su vaimuga,
rahuga ja rõõmuga.
Lahkust,
leebust,
headust,
Sa mulle õpeta.
Kingi mulle ustavust,
kasvata mus armastust,
et see minu südamest võiks välja voolata.
Jeesus käsib särada selgesti nagu väike lamp,
mis põleb puhtasti.
Tema lapsed paistku ilmas pimedas,
olgu ikka Tema tahtmist tegemas.
Jeesus käsib särada Temale,
Tema teab,
kas meie Talle põleme,
kas me valgus paistab ilmas pimedas,
kas me ikka Tema tahtmist tegemas.
Jeesus käsib särada kõigile,
kes on eksiteel,
ja õnnetutele.
Õnnis oled,
kui sa ilmas pimedas oled ikka Tema tahtmist tegemas.
Jumala peopesal ei karda linnuke,
Jumala peopesal ei karda inime.
Kõik on teretulnud,
kõigil ruumi on.
Jumala peopesal ei keegi ole üksinda.
Kõikidel ei ole isa,
ei ole ema ka,
sest erinevad on pered üle kogu maailma.
Kuid kõigi jaoks on Taevaisa.
See on nii turvaline.
Ta armastab hellasti sind ja mind – meie kõikide peresid.
Kõikidel ei ole õde,
ei ole venda ka,
sest erinevad on pered üle kogu maailma.
Kõigil ei ole vanaisa,
ei ole venda ka,
sest erinevad on pered üle kogu maailma.
Kõik,
kes on päästetud,
valguses säragu;
(3x) valguses säragu,
säragu.
Ei seata küünalt varjule,
valguses särab see,
(3x) valguses särab see,
särab see.
Saatan püüab rikkuda,
kõike,
mis valguses,
(3x) valguses särame,
särame,
Valguses särame,
särame,
valguses särame,
särame.
Ma olen nii väikene,
väikene alles,
kuid tean,
et seal taevastes on Isa nii kallis;
Isa nii kallis.
Ei seepärast lapsena hirmu pea tundma,
sest Isa,
kes taevas on,
mul kõike võib anda,
mul kõike võib anda.
Kui väsin kord raskustes,
kätel mind kanna ja kõik,
mis teen pahasti,
andeks mul anna;
andeks mul anna.
Õnnelikud lapsed,
kel Jumal isaks on,
õnnelikud lapsed,
kel Jumal isaks on!
Õnnelikud lapsed,
õnnelikud lapsed,
õnnelikud lapsed,
kel Jumal isaks on!
Õnnelikud lapsed,
kel Jeesus vennaks on,
õnnelikud lapsed,
kel Jeesus vennaks on!
Õnnelikud lapsed,
õnnelikud lapsed,
õnnelikud lapsed,
kel Jeesus vennaks on!
Õnnelikud lapsed,
kel Vaim siin pandiks on,
õnnelikud lapsed,
kel Vaim siin pandiks on!
Õnnelikud lapsed,
õnnelikud lapsed,
õnnelikud lapsed,
kel Vaim siin pandiks on
Õnnelikud lapsed,
kel vara taevas on,
õnnelikud lapsed,
kel vara taevas on!
Õnnelikud lapsed,
õnnelikud lapsed,
õnnelikud lapsed,
kel vara taevas on!
Mind Jumal armastab,
Teda palun ma,
Talle ülistust ma toon.
Siis Ta kuuleb mind,
kui ma koputan.
Mu Issand vaid Sa!
Mul on üks ingel,
kes saadab mind.
Mul on üks ingel,
kes mind saadab iga päev.
Kus ma iial jooksen veel,
seisan,
kõnnin oma teel.
Mul on üks ingel,
kes saadab mind.
Olen julge päeval,
ööl,
jah julge päeval,
ööl.
Üks ingel käib minu kõrval ja ma olen julge alati.
Mul on üks ingel,
kes varjab mind.
Mul on üks ingel,
kes mind varjab igal ööl.
Kui ma magan magusalt või kui ärkan une pealt.
Mul on üks ingel,
kes varjab mind.
Nii nagu Sinu juurde toodi kord lapsukesi sooviga,
et palvet nende eest Sa teeksid,
neid ise õnnistaksid Sa;
Nii toome selle lapse ka Su ette sama palvega.
Oh õnnista Sa tema elu ja nõnda tema samme sea,
et pühendada,
Issand,
Sulle võiks tervelt oma aastarea.
Kui maailm tuleb kiusama,
siis võidujõudu anna Sa.
Las noorusaja aastad olla tal kaunid hingepuhtuses.
Ja kui tal pikka iga annad,
las käia ta Su palge ees,
et elaks Sinu kiituseks ja mitme hinge päästmiseks.
On kogu maailm Tema peo peal(3x),
on maailm tema peo peal.
On maa ja taevas Tema peo peal,
on ööd ja päevad Tema peo peal,
on kuu ja tähed Tema peo peal,
on maailm Tema peo peal.
On liiv ia meri Tema peo peal,
on vihmad,
tuuled Tema peo peal,
on talv ja suvi Tema peo peal on maailm Tema peo peal.
On noor ja vana Tema peo peal,
on suur ja väike Tema peo peal,
on kõik me elu Tema peo peal,
on maailm Tema peo peal.
On elu vaikne algus,
õrn hommik,
päiksetõus,
täis õnne üllast valgust – päev saabub armujõus.
Hing õhtut veel ei aima,
silm usus siiski näeb,
et tee,
mis peaksid käima,
on mõõtnud Isa käed.
Üks võrsuv lillekene õit avab päikse käes ja nõder inimene saab elu Looja käest,
kes rohket armuküllust,
head jagab iga päev.
Ta imelikku heldust ja truudust kõikjal näed.
Oo vägev Isa ,
kanna me väikest eluteel.
Su varju alla panna last võime palves veel.
Kõik õnnistuseks muuda ja kaitse kurja eest.
Mis meie käed ei suuda,
küll Sina suudad,
tõest.
Ma olen väike karjane,
mul loodud laulja keel,
sest laulan nagu lõoke ja rõõmus minu meel.
Ma vaatan üles taevasse,
siis tuleb meelde see,
et seal üks hea karjane,
ma Tema talleke.
Oh kallis taeva karjane,
Sind tänan südamest,
et hoiad,
kaitsed heldesti mind,
oma tallekest.
Püha Issand,
Sinu ette tähtsal tunnil tuleme.
Kalli lapse Sinu kätte palves panna tahame.
Et ta tee viiks taeva poole,
võia Vaimu õliga.
Pane alus preestrisoole,
kuldseks riistaks valmista.
Lase tema väiksed jalad käia ainult taevateel,
kus on juhiks Sinu sõnad,
pühaks saagu hing ja meel.
Kui ka tuleb risti kanda,
nagu seda käskind Sa,
kõrbekiusatusi tunda – kõiges võitjaks jäägu ta!
1.
Taevaisa laste vägi on siin kõige kindlam mägi – maa ja taevas hukka läevad,
nemad ikka seisma jäävad.
2.
Jumal oma lapsi hoiab,
Tema Püha Vaim neid võiab;
õrnalt võtab oma hoolde,
Isa armukäte peale.
3.
Neid ei ükski õnn,
ei häda Temast ei või lahutada.
Jumal,
meie Isa taevas,
näeb,
kui Tema lapsed vaevas.
4.
Väike kari,
ära karda,
sest sind Jumal tahab hoida;
patuväed su ees ja taga murrab Ta su ümber maha.
5.
Tulgu valu,
tulgu õnne,
Jumal sama nagu enne;
kõiges tahab Ta meid kanda,
jääva elu meile anda.
Telefon heliseb taevasse: Jumal,
kuule mind.
Kõnelen Sinuga südames: Jumal,
kuule mind.
Tänu ütlen toidu eest,
kodu eest ja rahu eest,
isa,
ema hoole eest ja sõprade eest ka.
Tänu ütlen vihma eest,
viljakandva põllu eest,
lillede ja lindude ja päiksepaiste eest.
Palun: mind nüüd hoia Sa,
aita sõna kuulata,
teha head ja olla hea kõigi teiste jaoks.
Tulge kiitma Jumalat,
halleluuja!
Tulge kiitma Jumalat,
halleluuja!
Kristus sündis Petlemmas,
halleluuja!
Jumal inimeseks sai,
halleluuja!
Sirgus väes ja tarkuses,
halleluuja!
Kuid ei teadnud pattudest,
halleluuja!
Suri Jeesus Kolgatal,
halleluuja!
Üles tõusis väega,
halleluuja!
Puhastab meid pattudest,
halleluuja!
Kui Ta poole hüüame,
halleluuja!
Igavesti Temaga,
halleluuja!
Taevas saame elada,
halleluuja!
Igal hommikul arm on uus.
Milleks muret siis tunda?
Kaovad varjud ja pimedus.
Jeesus valguse andja.
Laulgem kiitust,
meid Issand saadab,
meie kõrval käib nüüd ikka Ta.
Ta meid lepitab Isaga,
meile helduses vaatab.
Igal hommikul arm on uus,
koormad õlgadelt heida!
Palves tänu ja tõsidus – rahu jälle võid leida.
Tema tahtmisest rõõmustagem,
ka kui raskustes valu meid kasvatab.
Issand murtule halastab.
Usus kindlamaks saagem.
Mure ajalik mööda läeb,
naergi tähendust kaotab.
Mis siin hämar,
kord selgelt näen: ukse igavik paotab.
Varsti koidab suur hommik kaugelt,
siis kui Issanda pasun hüüab meid.
Kuni käime veel maiseid teid,
Tema võidust vaid laulgem.
Anna meile rahu Sa,
Issand,
täna ka.
Ära lase iial jääda ohtudesse meid.
Üksnes vaid Sina võid,
üksnes vaid Sina võid meie elu varjata,
Issand,
täna ka.
Anna meile vabadust,
Issand,
täna ka.
Lase rahust,
vabadusest jõudu leida meil.
Üksnes vaid Sina võid,
üksnes vaid Sina võid Vabadust meil kinkida,
Issand,
täna ka.
Anna meile rõõmu Sa,
Issand,
täna ka.
Õpeta meid Sinu ette tänus astuma.
Üksnes vaid Sina võid,
üksnes vaid Sina võid meie elu juhtida,
Issand täna ka.
Püha vaikne rahu heljub üle maa,
eluvaev ei rõhu,
hing saab puhata.
Kallis palverada lahti kõigile,
tõuse,
minu süda,
üles palvele!
Pühapäev,
mu teele kestev rahu too.
Annad rahumeele,
mis ei hingest kao.
Pühapäeva vaikus,
palvekoja tee,
kallis sõnavalgus – need on kõigile.
Püha vaikne rahu,
asu hinge sa,
nii et vaev ei mahu sinna elama.
Nüüd vaid kiituslaule tõuseb südamest üles taeva poole Tema armu eest.
Kaugel väljal helisevad kellad,
nende kumin kostab üle maa.
Orus,
oja kaldal hajub udu,
terve maa võib jälle ärgata.
Möödas öö ja käes on jälle hommik.
Kastepiisku sädelemas maas,
taevaveerel koidu kauge kuma,
valgus võitnud pimeduse taas.
See on Looja kingitus me maale: päev,
mis meile kordumatu,
uus.
Olgu sellel päeval me planeedil kõikjal rahu,
rõõm ja vabadus.
Tahan alata Sinuga,
Jeesus,
iga päeva ja tundi mu teel.
Kui mind äratab hommikuvalgus,
palves,
laulus Sind austab mu keel.
Tahan alata Sinuga,
Jeesus.
Mida mõtlen,
kus iial ma käin – Sinu armusse hingama jääda,
seal end õndsana tunda ma võin.
Tahan alata Sinuga,
Jeesus,
juba varakult iga mu teed.
Sinu jälgedes käies on õndsus,
rõõmsalt jätkata maa peal Su tööd.
Tahan alata Sinuga,
Jeesus,
eluvõitlusis,
raskusis ka.
Aita kindlaks mul jääda siin usus,
saada,
juhi ja kanna mind Sa!
Tahan alata Sinuga,
Jeesus,
lase lõpp olla Sinuga ka.
Kui kord lõpeb mu teekond siin elus,
et Su juurde siis jõuaksin ma.
Tänan Sind,
Issand,
et ma olen võinud uut päeva alata.
Luba ka täna Sinu teedel julgelt rännata.
Tänan,
et oled minu teele sõpru nii palju andnud häid.
Sulle ka tahan tänu tuua vaenlastegi eest.
Tänan,
et mulle tööd Sa annad,
tahan Sind ikka teenida.
Nõrku Sa,
Issand,
ikka kannad oma armuga.
Tänan,
et olen Sinu sõnast leidnud elule allika.
Aita,
sest olen palju olnud armastuseta.
Tänan Sind,
Issand,
tänan,
kiidan,
annid tood mulle parimad.
Nõnda käed jälle ühte liidan,
sest mind armastad.
Tõusnud on jälle päike nii kaunis,
alanud hommik,
kastemärg.
Võin laulda kiitust,
tänades Loojat,
nii nagu linnud,
kel laulud suus.
Laulude eest sa Jumalat kiida,
kes loonud elu sinu sees.
Laulda vaid kiitust,
tänades Loojat,
hõisata Talle,
halleluuja!
Kõik on nii valge,
kõik on nii kaunis.
Laulavad metsad,
laulab maa.
Sa kiida Loojat,
kes andnud elu,
ja hõiska Talle,
halleluuja!
Tõusnud on jälle päike nii kaunis,
alanud hommik,
kastemärg.
Võin laulda kiitust,
tänades Loojat,
nii nagu linnud,
kel laulud suus.
Laulude eest sa Jumalat kiida,
kes loonud elu sinu sees.
Laulda vaid kiitust,
tänades Loojat,
hõisata Talle,
halleluuja!
Kõik on nii valge,
kõik on nii kaunis.
Laulavad metsad,
laulab maa.
Sa kiida Loojat,
kes andnud elu,
ja hõiska Talle,
halleluuja!
Jää mulle,
Issand,
õhtuvarjud teel!
Su ligiolu,
Jeesus,
palun veel.
Kui olen jäetud üksi,
troostita,
Sa abi abituil – jää mulle Sa!
Me elupäevad kiirelt mööduvad,
kõik maised rõõmud peagi tuhmuvad.
Kõik hävib,
muutub,
ainult,
Issand,
Sa ei muutu iialgi – jää mulle Sa!
Sind vajan,
Jeesus,
iga tund ja päev.
Su abil murdub iga mure,
vaev.
Ei keegi mõista mind nii juhtida.
Ka pilve,
päikse all – jää mulle Sa!
Oh,
hoia rist mul vaimusilma ees!
Ta sära juhib mind ka vaevades.
Taas koidab hommik,
öö siis taganeb ning elus,
surmas Issand mulle jääb.
Jeesus,
võta mu käed,
juhi mind,
hoia mind!
Ise ma väsinud,
jõuetu.
Läbi tormiöö juhi mind valgusse,
Minu käed,
Jeesus võta,
hoia mind.
Kui mind vallutab hirm,
siis mul abiks Su arm,
Elujõudu vaid Sinult ma saan.
Kuule siis,
palun ma,
ikka jää minuga,
Minu käed,
Jeesus,
võta,
hoia mind.
Kui mu tee pimeneb,
Jeesus Sa ligined,
Kui mu elu läheneb lõpule.
Kuule siis palvehäält,
hoia langemast mind,
Minu käed,
Jeesus,
võta,
hoia mind.
Jumalaga,
kuni näeme veel!
Hoidku meid siin Tema vägi kindlasti ta karja ligi!
Jumalaga,
kuni näeme veel!
Näeme veel,
näeme veel ükskord taevas üleval!
Näeme veel,
näeme veel.
Jumalaga,
kuni näeme veel!
Jumalaga,
kuni näeme veel!
Möllab torm või tõuseb vesi,
kaitsku meid Ta vägev käsi!
Jumalaga,
kuni näeme veel!
Jumalaga,
kuni näeme veel!
Ta meid tiiva alla peitku,
eluleivaga meid toitku!
Jumalaga,
kuni näeme veel!
Jumalaga,
kuni näeme veel!
Küll me varsti kokku saame,
taevas jälle üksteist näeme.
Jumalaga,
kuni näeme veel!
Keset õhtuvaikust seisan,
ümber haljas metsapiir.
:,
: Kaugel sinitaeva serval punamas veel ehakiir.
:,
:
Vaikind on ju metsamüha,
sügav rahu ümbruses.
:,
: Õhtutund nii haarav,
püha,
loodus nagu palvuses.
:,
:
Vägev Looja,
Sinu ette kogu loodus kummardab.
:,
: Vägev Looja,
Sinu kätte palves end ka usaldan.
:,
:
Kui on lõppend ära maine päevatöö,
kaugel päeva kärast veedan palveöö.
Siin mu õnnis ase Isa jalge ees,
puhata mind lase palvevaikuses.
Kallis rahu taevast,
lepituse arm,
päästab hinge vaevast,
vaibub võitlustorm.
Kõrge tähte sära läbi vaikse öö,
hellalt kutsub ära,
kui on lõppend töö.
Nüüd hingvad inimesed,
mets,
loomad,
linnukesed,
kõik ilm on magamas.
Oh tõuse,
meel ja mõte nüüd üles,
võta ette,
mis Looja meelepärast on.
Kus on nüüd päike jäänud?
Ta on ju looja läinud,
öö teda asendab.
Et mingu taevaselgus!
Mu kallis päike Jeesus ka ööl mu hinge valgustab.
Jah,
looja läinud päike ja tähtede kuldläige ju süttind särama.
Nii võin ka mina paista,
kui hädaorust taeva mind kutsub Õnnistegija.
Mind tiiva alla võta,
oh Jeesus,
hästi kata Su kanapojukest.
Kui kuri tahab neelda,
siis lase inglid keelda: mu laps sa jäta rahule!
Ka teil,
mu armsad,
olgu hea öö ja ärgu tulgu teil häda vaevajaks!
Head und teil Jumal andku ja voodi ümber pangu teil inglivägi kaitsejaks.
Päeva lõpul kõrbeliival kaamel alandlikult laskub põlvili,
et saaks võetud temalt koorem ja ta puhata saaks jällegi.
Põlvitama peaksid hing ka sina,
siis kui päev on jõudnud õhtusse,
Meistril laskma ära võtta koorma,
et sa saaksid rahu,
puhkuse.
Kuidas muidu tahad tervitada homset päeva uue koormaga,
kui ei ole lasknud ära võtta tänast koormat enne ööd veel sa.
Hommik koidab,
kaamel põlvil laskub,
et juht paneks koorma tagasi,
üles tõustes teele jälle asub,
kõrbeliival astub edasi.
Nii ka sina peaksid põlvitama hommikul ja paluma,
et Ta,
sinu juht,
ei paneks sulle koormat raskemat,
kui suudad kanda sa.
Päike läinud looja ja vaibub töö,
õhtu laskub maale,
algab öö.
Issand Sinu poole tõstan käed,
mured valud Sulle süda toob.
Jää meile Sa,
jää meile Sa.
Juba õhtu saabub,
jää meile Sa.
Jää meile Sa,
jää meile Sa.
Kiirelt päike loojub,
jää meile Sa!
Kuuleme me sõjast ja hädadest,
näljast,
katkust,
vaevadest!
Ahastust ja valu siin Sa näed,
Issand ainult Sina rahu tood.
Jää meile Sa,
jää meile Sa.
Juba õhtu saabub,
jää meile Sa.
Jää meile Sa,
jää meile Sa.
Kiirelt päike loojub,
jää meile Sa!
Sinu Sõna ütleb: nüüd valvake!
Tõstke üles silmad,
paluge!
Koidab uue päeva õnnistus neile,
kellel Sinu lunastus!
Pea tuled Sa,
pea tuled Sa.
Sind ma ootan,
Issand,
pea tuled Sa.
Pea tuled Sa,
pea tuled Sa.
Sulle halleluuja,
pea tuled Sa!
Su laiad tiivad laota,
oh Issand,
üle mu;
Ja vaikset puhkust luba,
mul ikka rinnal Su.
Jää Sa mul kõigeks kõigeks kõiges,
Mu tarkuseks ja nõuks.
Las käia igal päeval mind vaid Su armu jõus.
Kõik patud andeks anna ja puhtaks pese mind,
Mul kingi meelsus püha,
uus tahtmine ja ind.
Su hoolele las jääda,
me suured väiksed kõik,
Ja rahulaineist täida me öine puhkepaik.
Õhtu on,
linn see särab tuledes.
Inimlaps otsib üksi koduteed.
Õhtu on,
väsind asfaldist on jalg.
Inimpoeg – kas siin paika ongi tal?
Õhtu on,
Isa varja öisel teel seda,
kes pole kodu leidnud veel.
Õhtul,
siis kui vaikseks jäänd,
siis kui päris üksi jään,
astun oma kambrisse kõigi pilkude eest.
Pihin Taevaisale sellest,
mis jäänd varjule,
selle,
mida kogusin iseendasse.
Siirana ja vabana Isa ees võin seista ma ja Ta ei ütle kunagi: ma ei mõista sind.
Päeval tundub sageli rumal olla avali,
kahetseda hiljem siis pole midagi.
Nõnda hoides endasse seda,
mis jäänd varjule - raske minna üksinda oma koormaga.
Sellistena Looja meid loonud siia maailma - omamoodi mõtlema,
tundma,
tajuma.
Siirana ja vabana Isa ees võid seista sa ja Ta ei ütle kunagi: ma ei mõista sind.
Ta teab kõik.
Vaikne tähesära,
linnud magavad.
Sinu kaitsel kindlal tahan uinuda.
Oled minu elu,
varjand päevateed.
Süda tulvil tänu Sinu armu eest.
Kaitse minu armsaid,
juhi nende teed.
Õpeta mul tõde,
hoia vale eest.
Ole nii kui päeval,
öösel minuga.
Taas kui hommik koidab,
äratad mind Sa.
Videviku vaikseil teedel õhtu varjus kõnnin ma,
tuulekohin mulle ladvust rahukõnet sosistab.
Kerged uduloori viirud haljendavad välja peal,
tähed kõrgelt taevavõlvilt tervitavad säravalt.
Rahutunne valdab hinge,
Loojat vaikselt kummardab.
Tunnen,
Ta on siin mu ligi,
tean,
et Ta mind armastab.
Öö on juba kätte jõudmas,
loodus uinub vaikuses.
Veel vaid ühte soovi kannan hardas õhtupalvuses.
Issand,
leiba õnnista,
ole ikka meiega.
Aamen.
Jeesus,
Jeesus,
meie igapäevane leib anna meile tänapäev ja õnnista meid Sa.
Kas on linnukesel muret?
(2x) Kust ta saab või mis ta sööb?
(2x) Tema loodab Looja peale,
(2x) tõstab lauluhääle,
(2x) kauni lauluhääle,
(2x) rõõmsa lauluhääle (2x) üles taeva poole.
(2x)
Kui laualt leiba võtame,
siis ärgu mingu meelest see,
et Issand ise jagaja ja Teda tuleb tänada.
Kes on küll Tema sarnane,
suurt ilma toidab iga päev?
Ei siiski vara vähene – au,
tänu olgu Temale!
See,
kes linnukesi toidab,
kannab hoolt ka minu eest,
kõiki vajadusi täidab,
tänan Teda südamest.
Põllud soojast vihmaveest kustutavad janu.
Tõuseb kalli leiva eest tuhandete tänu.
Longu vajund viljapea kuldseks viljaks muutub siis,
kui Isa armastus teda hellalt puutub.
Rasked,
küpsed rukkipead kummardavad maani.
Kas nii vaikselt oma pead alandada saangi.
On sul,
on sul tükikene leiba,
ära seda üksi söö,
vaid koos,
vaid koos kaaslasega jaga - siis see leib on maitsvam veel.
Issand,
meie igapäevane leib anna meil ja õnnista meie rooga;
meie igapäevane leib anna meil ja õnnista meie rooga!
On sul,
on sul tükikene leiba,
ära seda üksi söö,
vaid koos,
vaid koos kaaslasega jaga - siis see leib on maitsvam veel.
Aasta aasta peale elus mööda läeb.
Tuleviku vaates pilk mul seisma jääb.
Kes mind aitab usus uue aasta sees – see on armas Jeesus,
minu abimees.
Kuigi tee siis läheb üle kaljude,
Päästja tugev käsi viib meid sihile.
Lootkem Päästja peale uuel aastal ka.
Kõigest Ta meid läbi aitab armuga.
Aasta viimne tund on jõudnud,
silmapilk täis tõsidust.
Varsti tornis kell on löönud uue aasta saabumist.
Seisata nüüd,
inimene,
püha Isa palge ees.
Tea,
et oled majaline,
aeg on üürike su käes.
Enne veel,
kui sellest aastast astud uude aastasse,
tee end puhtaks kõigest patust,
mis on korjund hingesse.
Õpeta meid,
Issand,
ise päevi üles arvama,
et me tarkust südamesse võime aegsalt koguda.
Aovalgus vaikselt laskumas teel,
hämarus haihtub kui päiksekiirte eel.
:,
: Hommik nii harras,
päev aland taas,
südame sunnil kummardun maas.
:,
:
Usaldan öelda: “Kanna mind Sa,
tundmatut aastat taas alustan nüüd ma.
:,
: Päevi kui pärlisülemeid eel,
puhtamaks saada vaid ihaleb meel.
” :,
:
Laulul on täna hõbedast tiib,
palvete sõnad siit taeva poole viib.
:,
: Olgu uus aasta helisev laul,
mis kõlaks ikka vaid Jumala auks!
:,
:
Jeesus,
ole saatjaks Sa,
uuel aastal anna abi!
Olgu meie juhtija Sinu sõna usu läbi.
Siis Su armus seisame,
Sinu teedel kõnnime.
Üksnes Sinu sõnale kogudustes ruumi olgu.
Kui Su kotta tuleme,
Püha Vaim siis kaasa tulgu.
Kõigil süda pühitse templiks oma nimele.
Sinu nimel läheme usus uuel aastal teele.
Sinu tähti jälgime,
see toob valgust mureööle.
See meid usus kinnitab,
meie südant julgustab.
Sinu nimi rõõmustab,
saadab kõiges hädas abi.
Vaev ja ristki Õnneks saab Sinu kalli nime läbi.
Jeesus,
Sinu nimi on meie täht ja kilp ja kroon.
Meie elulaev on sõudnud uue aasta rajale.
Ligemale olen jõudnud igavikuajale.
Ei ma tea,
kuis minu päevad uuel aastal mööda läevad.
Küll on ees mul oodata võitlust eluvaevaga.
Aga ühte tean ma selgelt: kui mu Jumal minuga,
siis võin teele minna julgelt igal ajal,
kartmata.
See,
kes seni mind on hoidnud;
ihu hinge heldelt toitnud – See mind uuel aastal ka kannab oma armuga.
Tema peale kindlalt loodan tuleviku päevil ma.
Ainult Temalt abi ootan lapseliku meelega.
Tema nimel lähen tööle,
panen vaimumõõga vööle.
Tema oma olen ma elades ja surres ka.
Ukse lävel seistes küsin: " Kuhu sammud saadavad?
Kas Su silmad,
armas Issand,
minu peale vaatavad?
"
Ukse lävel seistes mõtlen: " Kas mu töö jääb püsima?
Kas Sa,
Issand,
ükskord tuled minult aru pärima?
"
Issand,
au ei otsi Sinult,
olen vaid Su sulane.
Kui Sul töö kord üle annan,
oleks proov siis kullane!
Au,
kiitus olgu igavest` Kolmainu Jumalale,
et Tema suurest heldusest meid avitanud jälle.
Meist hea meel on Jumalal,
suur rahupõlv on taeva all,
kõik vaen on otsa saanud.
Sind,
Isa,
meie kiidame ja palume Sult abi,
kes pead ülal targasti kõik oma sõna läbi;
Su vägi,
see on otsata,
mis tahad,
peab sündima,
Sa oled kaunis Issand.
Oh,
Jeesus,
Õnnistegija,
kes Isast tulid taevast,
meid tahtsid Sina lepita ja päästa ära vaevast.
Ma palun kõigest südamest Sind,
kallist vaga tallekest,
oh anna meile armu!
Oh Püha Vaim,
Sa abimees,
Sa rõõmustaja taevast,
meid hoia kurja vaimu eest!
Et Jeesus päästis vaevast meid oma kalli surmaga,
seepärast seisab lõpmata see peal ka meie lootus.
Ma olen maa peal võõras ja paljalt rändaja,
mu eluase taevas,
seal on mu Isamaa.
Siin rändan ristirada,
seal vaimu,
väsinud,
arm võtab kosutada: kõik vaev on lõpetud.
Mu terve aeg ja elu,
mis muidu oli ta: kui paljas vaev ja valu?
Kui vara olen ma nii mõnda pikka päeva ja ööd ning hommikut näind;
üksi rasket vaeva,
mis hinge koormanud.
Küll ilma hädaorus torm mind on takistand,
mind mitmes hädamarus kõu kangest` hirmutand.
Küll kadedust ja viha – ehk olin süüta ma - sain mina küllalt näha ja olen kandnud ka.
Nii võtsid kannatada ju usuvanemad,
et meile märgiks saada,
kui hädad tõusevad.
Kui mitmed kiusatused on nendest üle käind,
kui mitmed ahastused on neile vaeva teind!
Siis käia nende rajal ma tahan kõigiti;
kuis paremat ka mujal ma võiksin nõudagi?
Mu kohus kannatada ja vaprast` võidelda.
Kes siin ei taha seda,
see taevasse ei saa.
Nii ilmas elu a´ada ma püüan vaiksesti,
ei taha kaua jääda ta võõra telgisse;
ma kõnnin sinnapoole,
kus minu kodumaa,
kus Isa rinna naale võin julgest` uinuda.
Mu õige isamaja,
näe,
ta on üleval,
kus inglilaulu kaja viib kiitust Issandal,
kes oma taevajõuga kõik peab kanges käes,
kes oma targa nõuga kõik saadab armu väes.
Jah,
sinna soovib süda ning ihkab ammugi siit,
kus ma nägin häda,
vaim väsind koguni.
Sest mida kauem elu mul kestab ilmas siin,
mul seda rohkem valu ja suurem hingepiin.
Mu päevad siin on kurjad,
mul palju ahastust.
Oh Issand,
kes mind varjad,
too mulle lunastust.
Oh võta lõpetada mu raske rist nüüd Sa,
mu valu,
vaeva saada,
mu Päästja,
minema.
[V10] Kus olen viivitanud,
siin pole kodumaa.
Kui sihile ma saanud,
jääb minust maha ta;
ja mis ma varaks võtnud,
kõik seegi maha jääb,
kui olen hinge heitnud,
mul hauas ase saab.
[V11] Sa aga,
hinge ilu,
mu elu valgeke,
mul annad ise elu,
läen surmaunele.
Sa viid mind eluveele seal,
kus on rahumaa,
mind armupäikse eele,
kus ise paistan ka.
[V12] Seal olla tahan ikka,
ei enam võõrana,
ja jääda nende sekka,
kes hiilgvad krooniga.
Ma hinge iluduses toon au Su nimele,
seal pühas päranduses ma hingan vaiksesti.
Ma tänan Sind,
et oled mind,
oh Jumal armust hoidnud.
Selsamal ööl,
et täna veel mind päev on tervelt leidnud.
Kui pimedus ja ahastus mu hinge öösel täitsid,
kui vaevasid mind patusüüd,
siis mulle abi saatsid.
Ma palun sest Sind südamest,
oh anna andeks mulle mu suured süüd,
mis mina nüüd ja enne teinud Sulle.
Sel päeval ka mind kaitse Sa,
las mind Su abi näha,
et kuratki ei koguni või mulle kahju teha.
Mind juhata Su vaimuga siin patu eest end hoida,
et minu töö võiks viimati ka armu Su ees leida.
Mu hing ja meel ja mis mul veel,
kõik oma hooleks võta,
oh hoia mind,
ma palun Sind,
mull` appi Jeesus tõtta.
Sel olgu au,
kel armunõu: au Isal ja ka Pojal ning Jumalal,
sel trööstijal,
sel ainsal rõõmutoojal.
Mu süda,
ärka üles ja kiida Loojat lauldes,
kes kõik head meile annab ja muret ikka kannab.
Su sõna tõeks läinud,
ma olen päeva näinud.
Ei häda saand mu ligi,
mind varjas Sinu vägi.
Mu Jumal,
nii kui öösel mind hoidis Sinu käsi,
nii päeval ka mind kanna,
mul inglid varjuks anna.
Ka töös mind ise aita,
mis õige,
mulle näita.
Su hoolde kõik ma jätan,
mis iial ette võtan.
Su heldus jäägu mulle,
mu süda templiks Sulle.
Su sõna mind siin toitku,
teed taeva poole näitku.
Nüüd Kristus surmast tõusnud on,
halle-halleluuja!
Sest kõigel rahval tuleb õnn.
Halle-halleluuja!
Kui oleks Tema surma jäänd,
halle-halleluuja!
Kõik ilm siis oleks hukka läind.
Halle-halleluuja!
Et Tema tõusnud väega,
halle-halleluuja!
Siis kiitkem Jeesust lauluga.
Halle-halleluuja!
Kolm naist,
need läksid rutusti,
halle-halleluuja!
Ju päeva tõustes hauale.
Halle-halleluuja!
Nad läksid Jeesust otsima,
halle-halleluuja!
Kes oli tõusnud rõõmuga.
Halle-halleluuja!
Kaks inglit nemad leidsid sealt,
halle-halleluuja!
Need rõõmustasid naiste meelt.
Halle-halleluuja!
(Ingel) Oh naised ärge kohkuge,
halle-halleluuja!
Siin pole,
keda otsite.
Halle-halleluuja!
(Maarja) Oh ingel,
armas inglike,
halle-halleluuja!
Kus on mu armas Jeesuke?
Halle-halleluuja!
(Ingel) Ta on ju tõusnud haua seest,
halle-halleluuja!
Nüüd täna Isa suurest väest!
Halle-halleluuja!
[V10] (Maarja) Oh näita meile Jeesukest,
halle-halleluuja!
Kes üles tõusnud haua seest!
Halle-halleluuja!
[V11] (Ingel) Küll võite paika vaadata,
halle-halleluuja!
Kus Tema pandi hingama.
Halle-halleluuja!
[V12] (Maarja) Ei ole siin mu Jeesuke,
halle-halleluuja!
Kust meie Teda leiame?
Halle-halleluuja!
[V13] (Ingel) Vaat riiet,
miska mähiti,
halle-halleluuja!
Kui Teda maha maeti.
Halle-halleluuja!
[V14] (Maarja) Küll oleme me seda näind,
halle-halleluuja!
Oh ütle,
kuhu Tema läind.
Halle-halleluuja!
[V15] (Ingel) Et minge Galileasse,
halle-halleluuja!
Sealt teie Tema leiate.
Halle-halleluuja!
[V16] (Maarja) Ma tänan seda teatamast,
halle-halleluuja!
Ma lähen sinna usinast.
Halle-halleluuja!
[V17] (Ingel) Ka Peetrusele ütelge,
halle-halleluuja!
Et Jeesus tõusnud tõesti.
Halle-halleluuja!
[V18] (Maarja rahvale) Nüüd laulge rõõmsast südamest,
halle-halleluuja!
Et Jeesus tõusnud surma käest.
Halle-halleluuja!
[V19] (Kõik) Sest rõõm meil peab olema,
halle-halleluuja!
Et tõusnud Õnnistegija.
Halle-halleluuja!
Nüüd ole,
Jeesus kiidetud,
et Sa neitsist sündinud kui inimene ilmale.
Sest laulvad inglid rõõmsasti.
Kürieleis.
Seal taeva Isa ainust last leiad sõimest magamast.
Nüüd meie vaese lihasse on tulnud kõige ülem hea.
Kürieleis.
Kes suurem on kui ilmamaa,
Maarja süles magab Ta.
See on nüüd laps,
kes ilma peal kõik asjad peab üleval.
Kürieleis.
Nüüd igavene päikene paistab kõige ilmale,
kesk öösel Tema helendab,
meid päeva lasteks sünnitab.
Kürieleis.
Kes Isa Poeg on ülevalt,
tulnud meile võõraks sealt.
Ta hädaorust juhatab,
meid taevalinna läkitab.
Kürieleis.
Ta tuleb vaeselt ilmale,
näitab armu vaestele,
et Ta meid taevas rikkaks teeks ja ingliväe sarnaseks.
Kürieleis.
Kõik tegi Ta hea meelega,
meile heldust näidata.
Kõik ilm nüüd olgu rõõmus sest ja kiitku Teda südamest.
Kürieleis.
Oh Kristus,
valgus oled Sa,
Sul pimedus on teadmata.
Sa meie südant valgusta ja tõe teele juhata.
Sind,
Jumal,
meie palume: meid hoia öösel heldesti ja kaitse kõige häda sees,
oh Isa,
helde abimees.
Kõik rasked uned kaota,
et jääme ilma kahjuta,
ja keela liha himustust ja kurja vaimu kiusatust.
Kui silmad jäävad magama,
siis jäägu süda valvama.
Meid kaitse oma käega ja patu köiest päästa ka.
Oh ristirahva kaitseja,
meil oma abi läkita,
Oh päästa kõige häda seest meid oma viie haava väest.
Mind raskel ajal mäleta – ka siis,
kui võitlen patuga.
Mu kurba hinge rõõmusta,
oh Jeesus,
Õnnistegija!
Au olgu Taevaisale,
au Tema ainu Pojale.
Au Pühal Vaimul olgu ka nüüd järjesti ja lõpmata.
Oh kui õndsad on need pühad taevas,
kes nüüd pole enam mingis vaevas: nad pääsnud ära,
meid veel peab vangis ilma kära.
Ilm ep ole muud kui vangikoda,
kus on kartust,
hirmu,
vaenu,
sõda,
mis siin on ikka,
see on mure,
kurvastus ja viga.
Aga taevas pole seda karta,
seal võid julgest` rõõmus rahul seista;
kui saad sa sinna,
ei su rõõm seal vähemaks või minna.
Kristus pühib nende silmad ära,
kes siin nuttes tundnud ilma kära;
seal sinu kõrvad järjest ingli rõõmulaulu kuulvad.
Küll siis rõõmsast` tahan ära jõuda,
kui mind Jumal võtab taeva nõuda.
Kes tahaks jääda siis maailma,
kus on häda teada?
Oh siis,
armas Jeesus,
meile tõtta ja meid kurjast ilmast õndsalt võta: kes teal võib jääda,
kui on parem ase taevas teada?
Hoia,
Jumal,
Eestit,
meie kodumaad.
Kaitse Teda kallist,
meie armsamat.
Rahu,
töö ja kainus olgu Eesti kroon,
vennaarmu suurus tema võimutroon.
Õnnista me rahvast,
saada kosumist.
Puhasta meid kurjast,
anna kasvamist.
Aita võita vaevad,
vägev kaitseja!
Jõudu andku taevad sulle,
kodumaa!
Oma käed Sa laota üle minu tööde,
üle kannatuste ka,
üle mureööde.
Ja kui maha jätan ma maised orud,
mäed,
minu üle laota,
Jeesus,
oma käed!
Oma käed,
oh Jeesus,
õnnistades laota üle kalli kodumaa,
ole tema kaitsja!
Kõik,
mis iial juhtuks siis,
olgu head või halba – Sinu käte varjus on kõik kerge kanda.
Mu Isamaa,
mu õnn ja rõõm,
kui armas oled Sa!
Ei leia mina iial teal see suure,
laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka kui Sa,
mu Isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand;
Sind tänan mina alati ja jään Sul truuiks surmani,
mul kõige armsam oled Sa,
mu kallis Isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas Isamaa!
Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkelt õnnista,
mis iial ette võtad Sa,
mu kallis Isamaa!