26.04.2020 Pärnu Agape kogudus
Oleme Eestimaal nüüd elanud juba mitmed nädalad kaks pluss kaks reegli järgi: maksimaalselt kaks inimest võivad avalikus ruumis koos liikuda, ja kõigi teiste kaaskodanikega hoiame minimaalselt kaks meetrit vahet. Küllap on seega üsna päevakohane mõelda täna kahele jüngrile nende ühisel teekonnal Emmause poole. Neile polnud küll keegi kehtestanud selliseid piiranguid nagu meil täna. Aga nemadki olid teel kahekesi. Ja ma usun, et nende meeleolu võis ka olla mõnevõrra sarnane meie tänase meeleoluga. Küllap oli neiski üksjagu segadust, nõutust, pettumust, teadmatust, ärevust, lootusetust… Nad olid küll teel konkreetse eesmärgi poole, aga see ei olnud päris kindlasti rõõmus ega ootusärev teekond. Vähemalt mitte alguses.
Loen veelkord mõned salmid sellest loost: „Ja nad vestlesid omavahel kõigest, mis oli juhtunud. Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas. Ent nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära. Aga Jeesus ütles neile: «Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?» Ja nad jäid kurvalt seisma. Aga üks neist, nimega Kleopas, ütles temale: «Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?» (Lk 24:14-18)
Natuke üleolev küsimus, kas pole? Tõsiasi on see, et me ei taha enamasti endale tunnistada, et meie teadmised võivad olla mõnevõrra puudulikud või auklikud. Teiste osas me paneme seda palju kergemini tähele. Veel vähem oleme valmis endale tunnistama, et meie oskus meile teada olevate faktide taga suuremat pilti näha võib olla piiratud ja puudulik.
Tundub, et nii juhtus siin jüngritega. Nad vestlesid teed käies omavahel „kõigest, mis oli juhtunud“. See kõlab, nagu neil oleks olnud väga põhjalikud ja laiaulatuslikud teadmised. Aga kui nad hakkavad lähenevale võõrale seda „kõike“ selgitama, tuleb välja, et tegemist on vaid üksikute kildudega kogu loost. Ja lisaks muidugi nende kildude omapoolse tõlgendusega.
Tegelikult on päris huvitav mõelda, et meie täna, kui me vähegi oleme evangeeliume lugenud, teame neistsamadest äsjastest sündmustest – ehk siis „kõigest, mis oli juhtunud“ Jeesuse kinni võtmisest kuni tema ülestõusmiseni – tõenäoliselt oluliselt rohkem kui nood Jeesuse kaasaegsed, kes ometi olid olnud isiklikult sündmuste keskmes. Meie teame, sest keegi teine on meie jaoks suure pildi juba kokku pannud. Samas, lugedes evangeeliume, saame teada ka seda, et jüngrid ei olnudki neile sündmustele nii väga lähedal. Jüngrid ju tegelikult
hoopis põgenesid hirmunult, nagu kinnitavad Markus ja Matteus. Niisiis põhinevad kahe teel oleva jüngri teadmised „kõigest, mis oli juhtunud“ eeskätt teiste käest kuuldud juttudel.
Meie oma tänases päevas ei ole ka ilmselt isiklikult kohal olnud ega kogenud kõike, mis praeguses eriolukorras toimub. Üks „koroonaskeptik“ ütles „Pealtnägija“ saates, et tema küll ei tea kedagi, kes oleks viiruse tõttu haige ega ole ka näinud kedagi viirusesse suremas… Meie siin väikeses Eestis tõenäoliselt teame kedagi, kes on haige või on olnud haige. Aga ilmselt ka meie ei ole isiklikult kogenud inimeste testimist, kellel kahtlustatakse koroonaviiruse sümptomeid; me ei ole oma silmaga näinud kaitseülikondades arste ja õdesid nakkus-osakonnas toimetamas („nagu kosmoses“, ütles üks intensiivravi palatis olnu); me ei ole astunud sisse pimedate akendega hiigelhotellide ja spaade kõledasse tühjusesse ega inimtühja lennujaama. Me ei ole tõenäoliselt seisnud inimese kõrval just sel hetkel, kui talle kinnitatakse, et temal või tema lähedasel on kardetud diagnoos. Me ei ole ehk ka seisnud valiku ees, kas jääda määramatuks ajaks siiapoole või sinnapoole Soome lahte.
Aga küllap me oleme kuulnud ja ehk ka edasi rääkinud lugusid, mitmete inimeste mitmesuguseid murelikke lugusid, mis on kõik omaette killud olukorrast, mille keskel me täna ja praegu elame. Need lood on teinud meid üksjagu ärevaks, murelikuks, nõutuks, on ehk lausa röövinud meilt lootuse. Selle lootuse, et elu veel kunagi vanadesse rööbastesse tagasi pöördub.
Seega on üsna tõenäoline, et kui sinu ja minuga täna liituks siin Männi tänaval, meiega kenasti kahemeetrist distantsi hoides, „keegi kolmas“ ehk siis teekäija nimega Jeesus ja reipalt küsiks: „Ja mida teie siis omavahel arutate?“, me reageeriksime suhteliselt sarnaselt: „Mida siis veel arutada? Kas sina siis ei teagi, mis meie kõigi ühine mure on? Kus sina oled elanud?“ Ja päris kindlasti oleks ka meil raskusi Jeesuse ära tundmisega.
Ma nõustun, et see paralleel ei ole ehk kõige parem. Meie tänases kirjakohas oli ju ikkagi tegemist olulise looga: looga sellest, kuidas ülestõusnud Jeesus isiklikult ilmutab ennast kahele murelikule jüngrile, kuulab kannatlikult nende muremõtteid, aitab neil olukorrast ja Jumala suurest plaanist selgemini aru saada. Ja viimaks leiavad jüngrid üllatuslikult kinnituse sellele, et Jeesus, kelle nemad arvasid surnud olevat ja keda nad leinasid, on elav ja on surma ära võitnud. Kohtumise lõpus tunnevad nad ju Jeesuse ära.
Jah, see lugu on tõepoolest palju suurem ja võimsam lugu kui meie igapäevaelu lood siin ja praegu. Aga… hea uudis on see, et see surma ära võitnud Jeesus, kes kõnetas murelikke jüngreid Emmause teel, on seesama Jeesus, kelle peale me tänagi usus ja lootuses tohime vaadata. Just sellepärast tahaksin pöörata meie mõtted sellele, mida Jeesuse ligiolek ja tema äratundmine neile kahele jüngrile tähendas. Olen veendunud, et sedasama elava Jeesusega kohtumise kogemust, millest said jõudu ja lootust jüngrid Emmause teel, vajame ka meie igaüks täna.
Esiteks jõuavad murelikud jüngrid Jeesuse abiga arusaamiseni tegelikust olukorrast – nad hakkavad Jeesuse abiga nägema nii-öelda „suurt pilti“. Nad hakkavad mõistma ja uskuma, et Jumalal on olnud oma plaan läbi kõigi toimunud sündmuste, või pigem isegi nende sündmuste kiuste, midagi suurt ja head korda saata. Nad ei ole veel Jeesust ära tundnud. Nad ei tea veel, et nende murelikke lugusid kuulab armastuse ja tähelepanuga keegi, kes tegelikult teab kõike. Ja mitte ainult ei tea, vaid on isiklikult läbi elanud kogu valu ja kannatuse, millest teised ainult räägivad. Aga Jeesus on nüüdseks jõudnud teisele poole valu ja suudab aidata ka jüngreid murest ja ängistusest välja.
Mis võiks meie jaoks tänases olukorras olla see „suur pilt“? Pakun, et see ongi seesama äratundmine, et Jumalale ei ole miski teadmata. Ka mitte meie tänase päeva murelik olukord. Jumal näeb alati suurt pilti ja tulevikku, mis on teisel pool vaeva. See julgustab meid toetuma Pauluse kinnitusele Rooma kirjas 8:28: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks…“ Toomas Paul on selle kohta öelnud: „Meeleparandus on meele avardumine. Neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal tulla kõik heaks. See ei kehti kelle tahes kohta, vaid üksnes neile, kes Jumalat armastavad. Ja see „hea“ ei ole maine mugavus. Ja oluline on, et mitte valitud palad, vaid kõik võib avitada kaasa heaks. Viimseni kõik.“
Teiseks kogevad jüngrid Jeesuse juuresolekul midagi väga erilist. Nad kogevad osadust, õnnistust, kergendust, lohutust. Taas juba enne seda, kui nad Jeesuse on päriselt ära tundnud. Nad ise ütlevad tagantjärgi selle kohta: „Eks meie süda põlenud meie sees…“ Jeesusega olla ja teda kuulata on eriliselt hea ja kosutav ja ülestõstev. Nad ei mõista ehk isegi, miks Jeesuse juuresolek nii oluline ja eriline on, et nad ei tahaks kuidagi temast lahkuda. Seepärast tunnevad nad sihile jõudes justkui sisemist sundi paluda teda koos endaga sisse astuda. Ja alles siis – alles pärast seda, kui nad on öelnud: „Jää meie juurde!“ ja kutsunud
ta endaga koos lauda istuma, tunnevad nad Jeesuse ära sellena, kes ta tegelikult on.
Taas on siin mõtlemise koht meile täna. Me ehk ei tunne Jeesust ära neil hetkedel, kui me parasjagu oma murelikke jutte vestame. Aga võibolla me siiski kogeme Tema ligiolu õnnistust – lohutust, kergendust, veel midagi. Siis on küsimus, kas tahame jätkuvalt koos temaga olla. Kas tahame öelda: „Jää meie juurde!“ Kas avame oma koduukse ja kutsume Jeesuse ka sisse, oma laua äärde, jagama meie elu. Sest alles siis, kui oleme nii öelnud ja mõelnud ja teinud, võime Tema päriselt ära tunda ja osadusest Temaga täit rõõmu tunda. Ja kogeda, et isegi keset muret ja ebakindlust ja arusaamatuid olukordi; isegi enne lahendusi ja vastuseid on Jeesusega koos hea ja kindel olla.
Viimaks tuletame meelde, et jüngrid leiavad endas pärast Jeesuse ära tundmist piisavalt energiat ja rõõmu, et võtta kogu 10-kilomeetrine teekond uuesti ette. Nad pöörduvad „selsamal tunnil“ – teisisõnu ööpimeduses, mil tavaliselt pikki teekondi ette ei võeta – tagasi Jeruusalemma. Miks? Sest nad lihtsalt ei saa seda vaimustavat kogemust elava Jeesusega ainult endale hoida. Nad tunnevad tungivat vajadust oma kaaslasi julgustada ja neile elavast Jeesusest tunnistust anda. Kohe ja praegu. Aga huvitav on see, et ka Jeruusalemma jäänud jüngritel on häid uudiseid elava Jeesusega kohtumisest, ja nii kujuneb sellest eriline ja rõõmus jagamine. Üks rõõmus osadus keset ööd.
Meiegi vajame seda kõike just täna. Vajame pilku, mis suudab vaadata hädast kaugemale; vajame kogemust Jeesuse ligiolust; vajame julgust paluda Jeesusel jääda meie koju ja meie ellu ja vajame rõõmsat energiat, mis innustab meid jagama kogemust elava Jeesusega kohtumisest. Meie olukorras ehk pigem telefoni teel, sest silmast silma koguneda me veel ei saa. Aga see ei takista meid üksteist julgustamast. Elav Jeesus on tänagi valmis meie teekaaslaseks olema, meid õnnistama ja meie elus ja kodus äratuntavalt kohal olema.
Meeli Tankler
