Iga inimese jaoks on Jumalaga esmane kohtumine ja Tema äratundmine väga eriline. Usun siiralt, et sellised mälestused on vajalikud ja nendest on hea aeg-ajalt rääkida. Samal ajal olen ma veendunud, et Jumal ei ole mineviku Jumal – kui me oleme tema lapsed tänases päevas, siis on ka Jumal meie kõrval justnimelt praegusel hetkel. Küsimus on vaid selles, kas me märkame teda tänases päevas endi elus tegutsemas ja mida me selle teadmisega siis peale hakkame, kui Jumala kohalolu ongi äratuntav?
Lugejaile kirjutatakse Pühakirjas, et Jumalat on vaja otsida: „Meie Jumala käsi on heana kõigi peal, kes teda otsivad, aga tema võim ja viha on kõigi vastu, kes tema hülgavad.” Esr 8:22. Loetav peatükk kirjeldab seda, kuidas preester Esra suundus koos kaaslastega Jeruusalemma. See tähendab, et Esral oli selge tegevusplaan. Kõigi oma toimingute keskel oli tal vaja lähedalolijaile meenutada: „Ja ma kuulutasin seal Ahava jõe ääres paastu, et me alandaksime iseendid oma Jumala ees ja paluksime temalt õnnelikku teekonda enestele ja oma lastele ja kogu oma varale. Nõnda me paastusime ja otsisime selles asjas abi oma Jumalalt, ja tema kuulis meie palvet.“ Esr 8:21, 23
Esra sõnad on meile lugemiseks kirja pandud mineviku vormis. Võime siinkohal mõelda, et see on üsna sarnane lugu nagu minu või sinu usule tulemisega. See juhtus kunagi ammu, see on juba toimunud – ja nüüd on sellest kõigest säilinud üks tore meenutus, mida aegajalt sõprade juuresolekul heietada. Minu jaoks on eelpool loetud väikeses tekstilõigus kõige olulisem mõte, et need inimesed tahtsid end alandada Jumala ette ja olid valmis teda otsima. Me ju teame tagantjärgi lugedes, et Esral oli liikumisplaan paigas ja tegevust jätkunuks selle täitmiseks piisavalt. Esrale ei olnud oma plaanist kinnipidamine olulisim! Hoopis tähtsam oli tema jaoks see, et Jumal kogu alustatud kavatsuse heaks kiidaks ning oma õnnistuse inimeste üle laseks tulla. Selleks, et Jumala heakskiitu ja toetust kogeda, oli vaja Esral ja temaga koos olnutel palvetada ja paastuda – ehk teisiti öeldes, neil oli vaja Jumalat selles kohas ja selles päevas otsida.
Nüüdseks saavad kirjutatud sõnad hoopis teistsuguse tähenduse. Meile antakse teada, et inimesed otsisid palve kaudu Jumala abi ja Jumal kuulis nende palvet ning Jumala käsi oli nende plaanide üle.
Minule kõneleb see tekst seda, et me kõik vajame Jumala õnnistust oma usuelu ja tegutsemiskavade üle. Lisaks usun ka sellesse, et meie minevikulugude jutustamine ei ärata kuulajates suurt huvi elava Jumala vastu. Kui me soovime teistele inimestele elavast ja tõelisest Jumalast head sõnumit jagada, siis me peame jagama neid kogemusi, mida me just nüüd Jumalaga koos kogeme. Ainult nii saame maailmale öelda, et Jumal on minuga, sest ta on minu palvet kuulnud ja ta on minu elus päriselt tegutsemas.
Soovin Sulle leidmiste-rohket uut Issanda aastat!
Pastor Ardi
