Juhtkiri - Küünlakuu rõõm ja valgus

Iga päev meie elus annab põhjust nii kurvastamiseks kui rõõmustamiseks. Kumb emotsioon peale jääb ja valdavam on, sõltub paljuski sellest, kuidas me elu näeme ja oskame vaadata. See elu praegusel maailmaajastul ongi ebatäiuslik patust räsitud planeedil, ent usklikel on siin eelis - meil on lootust: uus taevas ja uus maa on ootamas neid, kes oma usus kindlaks jäävad. Parim ootab ees! Praegu aga on,  kujundlikult öeldes, igaühel meil käes poolenisti täidetud klaas veega ning meist endist sõltub, kas näeme seda olevat pooltäis või pooltühi, kas oskame rõõmustada või anname maad kurvastusele või isegi nurisemisele.

Kirikuaasta algus, jõulu- ja ilmumisaeg, on üldiselt rõõmsameelne. Kui mõtleme Jeesuse Kristuse tulekule siia maailma, Tema sündimisele siia patuste inimeste keskele Jõululapsena ning Tema ilmumisele Päästjana ja Maailma Valgusena tervele inimkonnale, siis ei saagi teisiti kui rõõmustada.

Suur rõõm, mida ingel jõuluööl karjastele kuulutas, ei saanud jääda varjule - neist karjastest said esimesed rõõmusõnumi kuulutajad. Ning rõõm Õnnistegija sünnist valdas kuulajaid.

Kui nüüd 40-päevane puhastusaeg mööda sai, tõid Maarja ja Joosep lapsukese Jeruusalemma templisse, „et teda seada Issanda ette“ (Lk 2:22). Seda sündmust me küünlamaarjapäeval, 2. veebruaril - Issanda templissetoomise pühal, meenutamegi. Piiblist saame lugeda, kuidas  vaga Siimeon ja naisprohvet Anna rõõmustasid ja ülistasid  Issandat, kui olid kohtunud Päästjaks kehastunud „Iisraeli lohutuse ja Jeruusalemma lunastusega“. „Mu silmad on näinud Sinu päästet - Valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust Sinu rahvale Iisraelile“, ütles Siimeon.

Ilmumisaja viimast pühapäeva - Issandamuutmise püha, pühitseme sel aastal 14. veebruaril, mil meenutame Kristuse kirgastamist Muutmise mäel, mille tunnistajaiks olid tema kolm lähimat õpilast Peetrus, Johannes ja Jaakobus.

Kaks päeva hiljem lõpeb ilmumisaeg rõõmsa ja lustliku vastlapäevaga. Järgmisel päeval - tuhkapäeval, algab aga juba paastuaeg, mis viib mõtted tõsisematele radadele ja valmistab ristikogudust kaasa elama Kristuse kannatustele ja lunastussurmale ning samuti võidukale surnuist ülestõusmisele.

Nii valgus kui vari langevad me eluteele. Meid võivad murelikuks teha koroonakriisi jätkumine, ärevad uudised maailmast, muutunud poliitilised olud, kristlaste  vaenamine, lähedaste tervis ja käekäik, nende hingeline olukord jpm. Selles kõiges julgustab apostel Paulus olema meid rõõmsad lootuses. Ka siis, kui pimedus tahab võimust võtta meie ümber, saame ja peame meie olema valguseks maailmale.

Oleme kutsutud olema otsekui küünlad, mis on asetatud küünlajalale ning tõstetud kõrgele. Lubagem endid süüdata Jumalal ja põleda heleda leegiga, et olla koos Jeesusega valguseks keset pimedat maailma.                            

Tõnu Kuusemaa