Juhtkiri - Vaata, mina teen hoopis uut!

Nii mõnigi meist on mingil hetkel koolipingis istudes trotslikult küsinud – milleks mulle seda kõike vaja? Sarnaseid praktilise vajalikkuse küsimusi on viimaste nädalate jooksul küsinud väga paljud inimesed. Mis kasu sellest eriolukorrast on? Millal see juba läbi saab? Millal saab uuesti normaalselt elama hakata? Tõsi on, et kriisiolukorras on positiivset oluliselt raskem leida ja pahameel võib sündida väga tühistest mõttevälgatustest. Meid ümbritsevast ebamugavast keskkonnast hoolimata on Jumal lubanud kogudusel alustada uusi teenimisviise eriolukorra ajal. Eriolukorra ajal on tehtud asju, mis ei ole kellegi jaoks „vanad head“ või „tuntud ja turvalised“ tegevused. Nii on olukord sundinud meid millestki tuttavast lahti laskma ja omandama uusi kogemusi. Piiblit uurides paistab välja, kuidas Jumal on suuri muutusi võimaldanud erinevate kitsikuste ajal ja läbi inimeste, kes ei ole saanud enese kogemustele toetuda. Meil tuleb täna tõdeda, et Jumal on lubanud oluliselt raskemaid katsumusi sündida enne praegust eriolukorda. Hea uudis selle juures on, et keerukatel aegadel on inimeste usk Jumalasse kasvatanud. Usus kasvamine toob aga kaasa muutusi, mis ei jäta inimesi endisteks. Sedasama vaimulikku muutust ootab Jumal igaühelt, kes on otsustanud tema kutsele vastata. Apostel Paulus on selle kohta kirjutanud: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.“ 1Kr 13:11

Nendel nädalatel on paljudele kõige olulisem küsimus, millal saab tagasi vana ja tuttava eluviisi juurde pöörduda. Püstitame siinkohal teise küsimuse – kas peaks? Kas usurahvas peaks igatsema selle juurde, mis on juba möödunud? Siinkohal meenub üks killuke Iisraeli rahva igatsusest võõrsile maha jäänud lihapottidest: „Ja kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu, ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: „Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.” Siis Issand ütles Moosesele: „Vaata, ma lasen taevast sadada teile leiba ja rahvas mingu ning kogugu iga päev oma osa, sest ma panen nad proovile: kas nad käivad minu Seaduse järgi või mitte?“ 2Ms 16:2-4.

Armas lugeja, olgu see meie ühine palve, kui kiriku uksed on eriolukorra lõppedes jälle lahti tavapäraseks jumalateenistuseks, et me siis esmajoones ei kiirustaks vana hea juurde tagasi. Jumala rahvas ei pea toetuma inimlikule kogemusele, vaid Tema tõotusele: „Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ Js 43:18-19

Pastor Ardi