Mäletan aastate tagusest ajast, kuidas üks koguduseliige püüdis mind regulaarselt vaimulikus mõttes ergutada. Ta kasutas selleks ergutamiseks väga lihtsaid vahendeid. See koguduseliige saatis mulle teatud regulaarsusega telefonitsi väikse tekstisõnumi, milles seisis vaid üks küsimus: „Mille eest Sa täna Jumalat tänad?“ Mõnel juhul oli mul kiiresti vastus olemas ja sain kohe omapoolse tekstisõnumi vastusega teele saata. Mõnel teisel päeval oli mul vaja rohkem mõtelda, et mis selles päevas kiiduväärset oli.
Ma tahan sulle artiklit lugedes meenutada, et erinevad päevad toovad meile kõikidele erinevaid kogemusi ja erinevaid emotsioone. On loomulik, et vahetpidamata ei jaksa keegi ainult rõõmust rõkata. Vaheldumisi rõõmuga kogevad inimesed ka pettumusi, ebaõnnestumisi. Mõnikord ka viha või kurvastust või veel mitmeid erinevaid emotsioonide kombinatsioone. Kindlasti ei suuda ma siinkohal kogu võimalikku kogemuste balletti ära kirjeldada. Ma soovin käesoleva artikli lugejat julgustada, et ka kõige pingelisemates päevades on Jumalaga koos kõndides midagi toredat võimalik kogeda. Oma isikliku kogemuse pealt ütlen, et ma olen Jumalale väga tänulik iga koguduseliikme eest, kes mind on erinevatel aegadel ergutanud (ja kes ergutavad ka praegusel ajal) erinevaid õnnistusi oma päevades nägema. Erinevad inimesed meie ümber on kindlasti üks suur tänu põhjus, mille eest Jumalale igal päeval tänu ütelda.
Kui ma aga meenutan seda üht koguduseliiget, kellest eelpool juttu oli, siis tajusin alles oluliselt hiljem seda, kui palju üks lihtne küsimus minu halli argipäeva suutis tähendusrikkamaks muuta. Piiblist paistab kätte, et tänamisel on üldiselt väga oluline osa inimese ja Jumala suhtel. Vanas Testamendis kasutatud sõna tähendab samal ajal tänama, ülistama, kiitma. Mis ühtekokku suunab inimese tähelepanu saadud annilt sellele, kes päriselt kogetud õnnestumise taga on olnud. Mõnel juhul võib siingi kellegi mõtteke takerduda enese tublidusel, mõnel muul juhul ehk ka ligimese tublidusel. Sellisel juhul on tänulikkuse väljendamine küll hea, kuid inimese süda võib olla üsnagi variserlik. Märgates vaid enese või kaasteelise tublidust võib Jumala õnnistuste märkamine osutuda üsna keeruliseks. Viimselt peavad kõik Jumala lapsed siiski tunnistama, et kõikide erinevate õnnestumiste juures on olnud Jumal ise inimesi juhtimas. Mida rohkem inimene hakkab Jumala juhtimist oma elus märkama, seda rohkem hakkab inimene leidma ka erinevaid põhjuseid, mille eest Jumalale tänu ütelda.
Ma usun, kui juba nii selge tänu on kellelgi südamesse tõusnud, siis on seda oluliselt lihtsam ka jagada. Esiteks jagada Jumalaga, nii nagu ka apostel Paulus on kirjutanud: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises“. Fl 4:6. Päris selgesti on loetud salmist märgata, kuidas apostel Paulus on julgustanud Filiplasi Jumalaga läbi palvete suhtlema. Sealt edasi läbi palvete ka kõiki on vajadusi tänuvõtmes Jumala ette kandma. Mina usun selgesti, et just selleks on vaja igal Jumala lapsel kellegi tuge ja innustavat huvi igapäevase toimetuleku kohta. Selleks piisabki lihtsast küsimusest: „Mille eest Sa täna Jumalat tänad?“ Üks lihtne küsimus algatab selles kohas võimaluse rääkida kellelgi oma elust ja oma kogemustest, ning viimselt annab see võimaluse jagada ka Jumala suurtest tegudest ühe väikese inimese igapäevaste väikeste asjade juures. Kuningas Taavet on kunagi oma tänulaulus kutsunud üles justnimelt teistele inimestele kuulutama Jumala tegudest: „Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod! Laulge temale, mängige temale, kõnelge kõigist tema imedest! 1Aj 16:8-9.
Sellepärast on minu julgustus kogudusele, et me võime igaüks julgesti kellelegi ise esitada julgustava küsimuse: „Mille eest Sa täna Jumalat tänad?“ Just nii saame kõik koos elavdada koguduse ja iseenda usuelu.
Pastor Ardi
