Paljude aiapidajate jaoks on just nüüd kõige põnevam aeg aastast kätte jõudnud – sest erinevad viljad on valmimas. Suur rõõm on näha kõiki erinevaid vilju, mida Looja on meie jaoks lubanud jälle kasvada. Iga aiapidaja ja iga põllumees teab, et ükski vili ei saa valmida kui eelnevalt ei ole tööd tehtud. Iga füüsilise vilja valmimise võib üle kanda ka vaimulikku ellu ja mõelda nende viljade üle, mis kellegi vaimulikus elus on küpsemas. Ühtlasi tähendab see, et vaimulikus sfääris ei ole asjad tihtilugu nii selgesti määratavad – kas vili on veel toores või parasjagu valmis või on juba üle küpsenud. Vaimulikus elus ei ole ka võimalik ette öelda, et just suvel saavad enamus viljadest küpseks. Ma usun, et iga vaimuliku vilja küpsemine on järjepidev protsess. See protsess vajab ühtekokku nii Jumala armu kui inimlikku hoolt ja armastust.
Eelmises infolehes kirjutasin sellest, kuidas Jeesus julgustas jüngreid armastuses jagama inimestele seda toitu, mida neil esmaselt vaatlusel tegelikult ei olnud. See toit sai jüngritele võimalikuks alles siis, kui Õpetaja oli võtnud viis leiba ja kaks kala oma kätte ning neid õnnistanud. Seejärel andis Jeesus õnnistatud leivad ja kalad jüngrite kätte tagasi ning palus neid nii jagada, et kõik võisid oma kõhud täis saada. Meie inimliku mõistuse jaoks on see üks suur Jumala ime. Kindlasti ei mõista me tänapäeval Piiblit lugedes nende sündmuste varjulisi nüansse. Mitte keegi meist ole ju päriselt nende asjade tunnistajaks olnud. Sellepärast me ei võigi väga kindlat tunnistust anda sellest, mis täpselt juhtus või milliseid sõnu Jeesus kasutas nende väheste palakeste õnnistamisel. Ma usun siiski, et kõik need välised toimingud ja erinevad emotsioonid ei ole Jeesuse eluajal tehtud imede puhul määrava tähtsusega. Tähtis on meil praegusel ajal märgata seda mustrit, et suured imed said tihtilugu toimuda Jumala ja inimeste omavahelises koostöös.
Meile võib jääda selline arusaamine, et Jeesuse maapealse elu ajal ei olnud jüngritel mingeid erilisi raskusi. Me mõtleme sellele, et jüngritel oli alati Õpetaja käepärast võtta ja kui mõni raskus ilmnes, siis Jeesus aitas sellest ilusasti üle saada. Pisukene pilk Pühakirjale annab aga aimdust, et vastsete usklike elu ei olnud nii lihtne. Jeesus ise on sellestki tunnistanud, et Tema missiooni täitumiseks on vaja jüngritel tööd teha. Praeguse artikli tähenduses loeme seda nii, et Jumal vajas inimeste abi ja koostööd! Pühakirjast saab lugeda: „Aga pärast seda määras Issand veel seitsekümmend [kaks] ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise tahtis minna. Ta ütles neile: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.
Loetud ridadest mõistame, et jüngreid läkitati tundmatusse. Millessegi, kus oli vaja toetuda üksnes Jeesuse läkitusele ja mitte inimlikule kogemusele. Päris selge on seegi, et läkitatud jüngreid ootasid ees erinevad raskused ja tagasilöögid.
Sarnaselt Jeesuse-aegsele usuelule meenutab ehk mõnigi meie hulgast algkoguduse elu pisut lihtsustatult ja romantiliselt. Tänasele piiblilugejale võib näida, et algkoguduse igapäevases toimimises oli kõik nii tore ja turvaline. Nii võib tekkida mõte, et kui vaid meie koguduses ka jumalariigi töö nii hästi edeneks! „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi. Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis.“ Ap 2:42-43, 46-47a. Loetust lähtub lihtne ja selge tõde, et Jumala rahvas oli koos ühel meelel. Mitte lihtsalt ei olnud koos! Nad püsisid koos apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Need inimesed olid koos juubeldavas meeleolus ja siirad üksteisega, ning üle kõige nad kiitsid sellega Jumalat.
Mina tahan täna püstitada küsimused – kas meie Sinuga oleme valmis püsima apostlite õpetuses ja leivamurdmises ja palvetes? Kas meie oleme teineteisega alati siirad? Kas meie tuleme kokku ühel meelel Jumalat kiitma ja ülistama? Minu arvates on need küsimused kriitilise tähtsusega, sest Jumal vajab endiselt Sinu koostööd! Ta ei vaja seda, et me lihtsalt olemas oleme. Jumal tahab jätkuvalt, et Tema kogudus teeb neid tegevusi, mille läbi tema on paljusid kogudusi kasvatanud. Algkoguduse elust me näeme: „Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.“ Ap 2:47b. See on tunnistus, et Jumal ja inimesed olid tihedas koostöös. Ainult selle tulemusel jõudsid uued inimesed Jumala tundmisele kui jüngrid tegid oma osa ning selle läbi Jumal õnnistas kogudust uute päästetutega.
Apostlite tegude raamat selgitab meile lisaks, et tollaste apostlite ja koguduste rajajate elu ei olnud sugugi turvaline ega romantiline. Meenutame siinkohal mõningaid fakte tolleaegsete Jeesuse järgijate igapäevaelust: mitmed apostlid vahistati korduvalt ja vangistati; pidev rändamine ühest linnakesest teise; sagedased põgenemised elu ja turvalisuse nimel; tülid omavahelistes suhetes ja koostöö plaanides; laevahukk. Nendest ja paljudest muudest raskustest läksid algkoguduse kristlased läbi selleks, et teha Jumalaga koostööd evangeeliumi kuulutamiseks.
Soovin ka meile sarnaselt tugevat tahet koostööks – nii Jumalaga kui omavahelises igapäevases koguduse elus. Olen veendunud, et ainult siis saab Jumal täielikult oma õnnistused koguduse üle välja valada, kui meie oleme valmis pühendunult tegutsema. See vajab tihtilugu oma inimlikust turvatundest ja mugavusest loobumist aga just sellel hetkel me olemegi Jumala käes õnnistatud tööriistad!
Pastor Ardi
