)

Juhtkiri: Pangem maha kõik, mis takistab ja koormab!

  On teada, et paljudele inimestele meeldib tegeleda tuntud ja turvaliste asjadega. On neid, kellele ei meeldi tundmatutes kohtades liigelda. On neid, kes ei tunne end hästi uute tööriistade või vahendite kasutamisel. On neid, kellele meeldib tuttav igapäevarutiin – sest nii on päevakava tuttav ja turvaline. Sellisele tuttavale tegutsemisele toetumises on minu arvates vähemalt üks oht vaimulikuks libastumiseks. Nimelt, kui piisavalt pika aja jooksul teha asju samas rütmis ja samade mustrite järgi, siis võib lõpuks tegevuste sisu kaduma minna. Ma mõtlen seda, et välispidiselt võivad asjad olla õiges vormis, aga nendest turvaliselt tuttavatest tegevustest on saanud suhteliselt sisutud harjumused.

     Igasugused harjumused ei pea olema tingimata sisutud või mingil moel kellegi jaoks halvad. Kuna aga harjumustel on väga suur mõju inimeste käitumise üle, siis needsamad harjumused võivad osutuda suureks takistuseks vaimulikus kasvus. Olgu siin elavaks näiteks, kuidas erinevas vanuses lapsed ja noored haridusteel edenevad. Gümnasistil ei ole ju sobilik toetuda lasteaias omandatud harjumustele ega üliõpilasel jätkata algkoolis tuttavaks saanud harjumuste rakendamist. Nõnda on see ka iga kristlase usuelus, sest Jumal soovib näha iga jumalalapse elus vaimulikku kasvu. Selle kohta on Jumal ise läbi prohveti kõnelenud: „Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ Js 43:18-19. Prohveti sõnadest saab üsna kiiresti selgeks, et usklikud inimesed ei peaks tuginema üksnes möödunud aja kogemustele. Märksa olulisem on selles elus tugineda Jumala tegevusele ja Tema õnnistustele, mis on igaühe jaoks kättesaadavad nüüd ja praegu. Õnnistegija Jeesus on maapealse elu ajal isegi palju radikaalsemat õpetust jaganud möödunule tagasi vaatamise osas: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!“ Lk 9:62. Jeesus ütles need sõnad mehele, kes soovis talitada nii, nagu olnuks selles paigas kohane. Nii me siis tunnistame tagantjärgi tarkadena, et Issand Jeesus ei julgustanud inimesi tegema üksnes väliselt korrektseid toimetusi.

 Võiks ju arvata, et nüüdseks on inimkond tervikuna oluliselt rohkem haritud. Küllap ongi inimesed tänaseks lugenud Jeesuse elust ja tema õpetusest väga paljusid killukesi. Viimselt on ikka paljudel usklikel ees seesama takistus, millest olen eelpool kirjutanud – turvaliselt tuttav usutee, mis toetub varasemale kogemusele ja mitte tänase päeva Jumala ilmutusele. Usun siiralt, et varasema aja kogemused iseenesest ei ole usuelus takistuseks, aga kõik eelnev ei tohi saada takistuseks Jumala tegevusele just nüüd ja praegu. Tuletame veel meelde, et Jumal tahab teha iga inimese elus igal päeval midagi uut ja meid on kutsutud tema tegevust märkama. Apostel Paulus on kord tunnistanud: „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.“ Fl 3:13-14. Veel kutsub Pühakiri meid üles:  „Pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.“ Hb 12:1-2

     Nõnda ma soovin käimasoleval paastuajal, et me jumalarahvana rohkem palvetaks nende asjade üle, mis võivad meid igaüht takistada meile määratud võidujooksu jooksmast. See ei pea olema tingimata patt või mõni jube tegu kellegi elus. See hõlpsasti takerdav koorem võib olla mõne jaoks tuttav ning turvaline usuelu. Niisugust usuelu praktiseerides ei pruugi inimene viimaks Jeesust üldse mitte märgata! Kui aga Jumal on kutsunud meid temaga koos käima igal päeval, siis me ei saa ega tohi liiga palju toetuda möödunud aegade õnnistustele ega iseenda läbielatud kogemustele. Niisugust usuelu elades võib enesekindlale uskujale osaks saada Jumala salgamine ja usust taganemine, sest elavat usku Jumalasse lihtsalt enam ei ole! Iga jumalalapse elu ja iga koguduse teenimistöö eesmärk peab olema vastupidine – iga uue päeva tegevused peavad juhatama inimesi rohkem Jumalale lähemale. Igaüks saab selles töös alustada ikka iseendast! Kasutagem paastuaega, et   palvemeeles otsida ja maha panna erinevaid takistusi, mis ei lase meile ettemääratud võidujooksu rõõmuga edasi joosta.

Pastor Ardi