Viimastel nädalatel on minu kõrvu kostnud mitmeid kordi jutt puhkamise vajalikkusest. Mõnel puhul on jutt olnud üldistav. Mõnel teisel korral on puhkamise tähtsust mulle isiklikultki meelde tuletatud ja öeldud: „Vaata, et sa ei unusta endale puhkepäevi võtta!“
Usun, et ühtegi käesoleva artikli lugejat ei ole vaja pikalt veenda puhkamise olulisuses. Kuid minul on tekitanud puhkamise korraldamine omamoodi uusi küsimusi. Näiteks – mis on üldse puhkus ja puhkamine? Julgen arvata, et väga suur osa inimestest on ütelnud mõne vajaliku töö tegemise eel „Ma ei viitsi seda täna teha“ või „Mul ei ole selle asjaga nii kiire, et peaksin selle täna tehtud saama“. Selliste avalduste tegemine rahustab ilmselt igat ütlejat ennast kõige rohkem. Nii on see mingis mõttes faktide tunnistamine, aga üldiselt tühipaljas tööde edasi lükkamine. Kas oluliste tegevuste edasi lükkamine ka vajalik on – see on juba järgmine küsimus. Tõele au andes võib taolise käitumise põhjustada mõnel juhul lihtlabane laiskus või mõnel juhul ka ükskõiksus. Aga siiski - kuidas peaks kristlane puhkust enda jaoks mõtestama? Mis asi see ülioluline puhkus õigupoolest on? Eesti keele seletavas sõnaraamatus selgitatakse asja nii, et puhkus on „ajavahemik, mil töötaja on vaba töökohustustest“ või ka „tegevus, mis kõrvaldab organismi väsimuse ja taastab töövõime“. Nii me võima siis mõista, et puhkus ei ole sõnaraamatu seletuse kohaselt kindlasti oluliste asjade edasi lükkamiseks vajalik. Samuti võib eelnevale tuginedes öelda, et puhkus ja puhkamine võivad väljenduda mitmel erineval viisil.
Olulisim arusaamine on puhkuse puhul see, et puhkus on seotud inimeste töödega ja igapäevaste asja-toimetustega – mitte sellega, kes inimesed on. Võtame selgitavaks näiteks emaks olemise. Iga ema vajab puhkust ning igapäevastest kohustustest välja lülitamise võimalust, aga ühelgi emal ei ole võimalik võtta puhkust emaks olemisest. Kui see roll on kord kellelegi osaks saanud, siis see on ja jääb inimese osaks elu lõpuni. Üsna sarnaselt saab põhimõttelist seisust selgitada ka kristlaseks olemisel. Igaüks, kes on juba Kristuse omaks saanud, on kristlane nii oma töös kui puhkuses igal uuel päeval.
Puhkust saab ja peabki kristlane võtma erinevatest töödest. Puhkuse võtmine kristlaseks olemisest ei ole aga kuidagi võimalik. Mingil juhul ei ole mõistlik selle võimalikkust ise omal nahal järele proovida! Eks öelda ju, et mõndagi võime teiste inimeste kogemustest ja sõnadest õppida, ilma ise järele proovimata. Nii mõistan praeguseks, et tõeline ja õigesti mõistetav puhkus ei saa innustada ühtegi koguduseliiget koguduse ühisest kooskäimisest loobuma. Julgen öelda, kui keegi jääb suve hakul selliste mõtetega puhkama, et küll ma peale puhkust jälle koguduse juurde tulen, siis on see juba algusest peale vildakas asjade planeerimine. Mõnel juhul ehk teadmatusest, aga ka ebavajaliku, liigse enesekindluse tõttu. Mõnel juhul võib selline puhkuse soov lihtsalt varjata eelpool nimetatud laiskust või ükskõiksust nii enese kui Kristuse koguduse käekäigu suhtes. Piiblis kirjeldatakse sellist nähtust tuimusega, mis võib tulla inimeste südamete üle. Tuimus võtab omakorda maha motivatsiooni töötada. Kui me aga mõtleme tagasi sõnaraamatus kirjeldatud puhkuse seletusele, siis leiame, et tõeline puhkus peaks just aitama inimestel oma töövõimet ja innukust taastada!
Soovin meile kõigile toredat päikselist suve ja võimalust puhata töötegemisest. Selle juures soovin, et keegi meist ei võta puhkuse nime all eesmärgiks eemalduda Kristusest ja Tema kogudusest ning õdedest-vendadest Kristuses.
Pastor Ardi
