Juba teist aastat tuleb kevad teisiti, kui me tahaksime, oleme piirangutest väsinud ja tüdinud. Vast vähesed suudavad pikalt rõõmustada kodusõppe ja kaugtöö võludest. Ometi pole raskused meid maha murdnud, oleme saanud treenida kannatlikku meelt ja kasvanud on ka jällenägemise igatsus. Hea sõnum on see, et valitsuse otsusega saame emadepäevaks jälle kirikusse kokku tulla ilma suuremate takistusteta. Siis saame üheskoos rõõmustada ja osadust nautida ning rõõm Issandas on meie tugevus. Vaimutugevust saame ammutada ka Issanda Lauast.
Olgu meil murede keskel silma tähele panna ka tärkavat loodust, lilleilu ja lehte minevaid puid-põõsaid. Ega vanarahvas asjata ei nimetanud maid lehekuuks. Vahest saame ka mõne seemne mulda panna ja taimi istutada, nendega ei pea õnneks kahemeetrist distantsi pidama. Ja eks kevadeilu poe tasapisi põue ning rõõmus süda oskab Loojale tänu tuua. Tema paneb meie hinge helisema ja paneb sinna ka uue laulu, mida saame Issandale laulda.
Mai on aastas üks rõõmsamaid kuid. Lisaks emadepäevale annavad tänavu maikuule tooni Nelipühad ja Kristuse taevaminemise püha kümme päeva varem. (Need võivad muidu liikuvate pühadena olla ka juunis.)
Taevaminemispüha tuletab meelde jüngrite muret, kuidas nad saavad hakkama ilma Õpetajata. Jeesus valmistas neid ette iseseisvaks eluks: „Teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse“ (Jh 16:7 ja 13).
Jeesus andis neile ka ülesande, ühtlasi varustades neid — “te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad … ilmamaa äärteni“. Ülesanne ja vastutus oli suur, inimvõimetele kättesaamatu. „See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand“ (Sk 4:6). Jüngrid, kes nägid peatselt oma Õpetaja taevasseminekut ja kuulsid inglitelt tõotust Jeesuse tagasituleku kohta, pidid esialgu vaid usaldama ja ootama Isa tõotust, nagu Jeesus käskis. See ootus kestiski kümme päeva, kuni Püha Vaim langes nelipühapäeval nende peale ja nad said täidetud väe ja julgusega. Selle julguse ja innuga pidas Peetrus vägeva jutluse ja kutsus rahvast meeleparandusele, mille tagajärjel pöördus umbes 3000 inimest, kellest moodustus ja hakkas kiiresti kasvama algkogudus Jeruusalemmas. Seepärast loetakse Nelipüha Kristuse Kiriku sünnipäevaks.
See Kirik kui Kristuse maapealne Ihu on kasvanud ja levinud kahe tuhande aastaga üle kogu maailma. Ometi umbes 2/3 planeedi rahvastikust vajab veel päästesõnumit. Jeesuse töö on veel pooleli, teatepulk on jõudnud meie põlvkonna kätte. Jeesuse antud misjonikäsk minna kõikjale ja kuulutada rõõmusõnumit kogu loodule ja igale rahvale puudutab meidki. Vajame selleks innustust ja julgustust, vajame Püha Vaimu väge ja tuge. Vajame armastuse tuld, mis paneb meid liikuma, vajame ka kuulekat meelt ja hoolivat südant, aga ka tarkust ja kindlat tahet. Jumalal on kõike seda jagada meile oma elustava Vaimu läbi! Olgu meil avatud süda, et seda kõike vastu võtta ja ellu rakendada!
Tõnu Kuusemaa
