On see normaalne või?
Nõnda kuuleme sageli küsimas oma kaaskodanikke ja nõnda küsime aegajalt ka ise. Vahel küsitakse seda ärritunud või nõudlikul toonil, eriti olukordades, mis ei meeldi, aga kuhu on satutud, sageli vastu tahtmist. Kui asjad on halvasti, peab keegi ju süüdi olema, aga kes, ei tea.
Aga nii küsida on täiesti normaalne ja seda saab teha rahulikul toonil - siis, kui oleme sattunud uude olukorda. Olukorda, kus harjumuspäraselt ei saa edasi minna, ning meil on tunne, et senisest kogemuste-pagasist ei piisa, et teha õigeid valikuid. Siis on aeg peatuda ja vaikseks jääda, rahulikult järele mõelda, otsida õiget teed. Pole ju mõtet uisapäisa tumedasse tulevikku tormata. Usklikel inimestel on siin privileeg, me saame Jumalalt nõu küsida. Tema, kes näeb kaugemale, teab kõiki asjaolusid, näeb ette valikute tagajärgi - Tema oskab juhatada õiget teed edasi.
Elame praegu kummalisel ajal. Oleme äsja välja tulnud olukorrast, kus maailm oli paariks kuuks „lukku pandud“. Pidime õppima uut moodi elama, töötama ja koolitöid tegema, olema tavatult kaua kodustes tingimustes, vältima lähikontakti inimestega, kellega olime harjunud tihedalt suhtlema. Ja ega see „uus normaalsus“ ei ole päriselt veel läbi saanud. Teeme ettevaatlikke samme tagasi normaalsuse suunas, olukordade poole, mis on tuttavamad, kus saame taas toetuda kogemustepagasile. Siiski on mõistlik ettevaatus asjakohane. Püüdkem koos Jumalaga ette vaadata.
Aga ega me ei pea leppima iga „uue normaalsusega“, mida keegi kuskil püüab ühiskonnale pähe suruda. Kes jaksab oma ninaotsast kaugemale vaadata ja on püüdnud aru saada, mis suunas pöörane maailm tormab, milles me elame, see on märganud viimastel aastatel kampaaniaid, mis äkitselt algavad ja siis vaikselt vaibuvad, kuni uue kampaaniani. Korraga on maailma meedia täis uut teemat, midagi või kedagi on vaja päästa, millegi vastu on vaja äkki võidelda, mingid kujud ja mälestusmärgid on vaja maha võtta.
See kõik meenutab mulle lapsepõlvest tuttavat nõukogude aega, kus kompartei targal juhtimisel tuli üks kuuendik planeedist täis külvata maisi. Või pisut hilisemat kampaaniat Hiinas, kus Suur Tüürimees Mao kutsus üles kogu rahvast hävitama varblasi, kes muidu nende leivavilja ära nokivad, samuti tema algatatud „kultuurirevolutsiooni“.
Nüüdsed kampaaniad on globaalse mastaabiga ja nende algatajad jäävad sageli varju. Kui aga hakata uurima uute pööraste ideede algupära, leiame sealt mitut masti uusmarksistlikke tegelasi, kellel on kange kihk praegust maailma revolutsiooniliselt „päästa“.
Paradiisi aga ei ole võimalik ehitada maa peale. Jeesus on toonud juba pääste patust puretud inimkonnale! On hea olla teadlik, olla valvel, mitte kaasa tormata igale poole, kuhu kutsutakse. Ja ajalehtede kõrval on oluline lugeda Piiblit.
„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ Gl 5:1
